Viimastel nädalavahetustel on olnud nii palju üritusi toimetada, et trenn on jäänud natuke unarusse ning pigem on jäänud aega ainult tugitoolispordi jaoks, Tour de France on ju pooleli. Seni arvasin, et Tartu rattaralli on üks neetud hullumaja eeskoda, aga tour astub sellest veel paar sammu edasi. Minu mõistus ei võta kinni kuidas on võimalik ühte maailma tippsündmust sedaviisi korraldada. Vähe sellest, et sõitjad ise tekitavad hullupööra hulle olukordi ning kukkumisi. Siin on näha kuidas Astana kamraadid tirivad Vino-t võpsikust välja. Ilmselt pani ta kaassõitjate abil lennuga üle piirde vastu puud ning tulemuseks reieluu murd ning mõrane vaagnaluu. Kõik. Arvatakse, et selle mehe karjäär on nüüd lõppenud.
Aga sellesama esimese nädala jooksul on juba kukkumisi tekitanud ka üks idioodist pealtvaataja. See on pildi poolest juba nagu Tartu rattaralli kus rahvast jätkus lebama kogu tee laiuses ning möödasõitu tuli kraavist otsida.
Siis sõideti üks rattur idioodist tsiklimehe poolt maha.
Ja kõige tipuks keeras pühapäeval idioot number kolm autoga liidergrupile nõnda küljepealt sisse, et üks rattur lendas kõrge kaarega okastraatidesse. Kuigi see on üsna jube pealt vaadata, siis tõe ja õiguse koha pealt peab mainima, et mõlemad kukkujad jõudsid finišisse.
Alati olen arvanud, et kui tahad kukkumistest pääseda, siis on kaks võimalust. Kas jää maha või sõida grupist eest ära ja ongi rahu majas. Aga nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis alati ei ole sellest ka kasu.
Need pildid on ainult üks murdosa kõigist kukkumistest tänavusel tuuril ja kui kõik need asfaldiembamised kokku liita, siis mina ei kujuta ette millise valuläve najal mehed sõidavad. Katkestajaid on muidugi ka, aga samas sõidab enamus ju ikka veel edasi. Eriti raske on seda ette kujutada tuuri kontekstis. Pärast kukkumist on esimene emotsioon ju ikka, et aidake mind ainult sadulasse tagasi ja nüüd ma teile alles näitan. Esimese soojaga on seda kõike võimalik teha ka, aga proovige järgmine päev leida motivatsiooni koha eest võidelda või üldse sadulasse istuda.
Hindan oma kogemuste põhjal kuidas kukkumised maitsevad. Elva rattamaraton 2007. Nippel Kulbilohu krossirajal. Kogemuse puudumise tõttu keerasin täiesti süütus olukorras kõrvalt kostuva karjatuse tõttu instiktiivselt teisele poole raja serva liiva sisse ning käisin üle kaela. Tulemuseks puruks ranne. Katsusin lõpuni sõita, aga poole tee peal läks kumm ka tühjaks ning ühe käega seda ei vaheta. Järgmise nädala jooksul oli tegu, et selle vigase käega kasvõi paberilehte maast üles tõsta. Siis hakkas tasapisi paranema, aga veel üks nädal hiljem Otepää maratonil sõitsin raja läbi ühe käe ning selle teibitud köndiga ja sisuliselt viimasel mudasel laskumisel suutsin samale haigele poole külje maha panna. Silmist lõi tuld välja. Lõplikuks taastumiseks läks tubli mitu kuud. Mulgi rattamaraton 2010. Nippel jälle krossirajal, seekord Holstre-Pollis. Ilmaolud olid kevadel väga ekstreemsed, talv oli lumine ning pikk ja stardis hakkas veel vihma ka järjepannu sadama. Hirmus võimlemine ja tasakaaluhoidmine oli koguaeg lenksu taga, lõpuks olid pidurid otsas ja jõud oli otsas, prillid olid paska täis ning tähelepanu oli ka lõppemas. Krossiraja laskumisel sõitsin risti mingisse vakku sisse ning järjekordne ülekaela nippel, seekord lahtise kruusa peale. Esimene emotsioon oli küll selline, et nüüd on kõik lõppenud, aga järgmine hetk jälle jonniga püsti. Esijooks kõver nagu bumerang ning ei mahtunud enam amordi vahelt läbi. Toore jõuga tallusin enamvähem sirgeks ja sõidetavaks ning väntasin tasapisi finiši poole. Kohale jõudsin ka. Tulemus on selline, et siiamaani annab puus natuke tunda. Kõige hullem oli Tartu rattaralli kaks nädalat pärast matsu, kõik kohad on nii valusad, pöörata üldse ei saa, süüa taskust võtta ei saa, jooki pudelist võtta ka ei saa. Sellest ma mõtlen, et hea küll, etapi sõidavad profid lõpuni, aga kuidas nad küll tuuril järgmisel päeval starti suudavad minna. On siis tõesti neil nii vägev med.teenistus ja süstid ja värgid, mis valu maha võtavad. Kolmas litakas oli tänavu 2011 Saku100 maratonil, jälle külg maha täiesti süütus olukorras ning ihuüksi, ribid olid hiljem nii valusad, et poolteist kuud väga sügavalt sisse hingata ei saanud, nüüd on kõik õnneks jälle paigas.
Kui nüüd kõik see hala ühe sõnaga kokku võtta, siis tahaksin tsiteerida Winston Churchilli, kelle käest küsiti pikaealisuse saladust. Mees kelle sünonüüm on sigar ja kes elas üle 90 aasta vanaks, vastas selle peale lühidalt "No sports". Mõnes mõttes on tal õigus.
Kui nüüd kõik see hala ühe sõnaga kokku võtta, siis tahaksin tsiteerida Winston Churchilli, kelle käest küsiti pikaealisuse saladust. Mees kelle sünonüüm on sigar ja kes elas üle 90 aasta vanaks, vastas selle peale lühidalt "No sports". Mõnes mõttes on tal õigus.
