Kas on linnukesel muret

On jälle hea linnuaasta. Kui muidu läheb elevaks alles kevade kanti uute liikide poolest rohevintide, metsvintide ja punarindade poolest, siis tänavu tõi loodus esimese üllatuse juba enne lume tulekut. Hea et internet on käepärast ja see ütles et tundmatuks jääda sooviv tundmatu rähn on valgeselg-kirjurähn. Pildile ei ole veel suutnud saada toda elukat, aga midagi ta meie sõstrapõõsastes kopsimas käib. Muidu on meie tavalised külalised enamjaolt ikka rasvatihased. Põldvarblaseid on vähem kui eelmisel aastal, paraku. Aga kõige vapram tegelane on üks väike sinitihane, kes kõiki teisi pidevalt puu taha kihutab ja pekitükki okupeerida püüab. Linnumaja ise on ka väga vapper, nagu on näha juuresolevalt pildilt.

Sain suusad ju

Esimene raja testimine on ka nüüd tehtud. Ei olnud head libisemist ning rada oli ka alles pehme ja suusatajate poolt kinnisõitmata. Seega oli üksjagu rohkem rassimist kui tavaliselt. Viimati oli uisusuusk all veebruari lõpus Tallinna maratonil. Siis lippas see küll nagu meeletu, aga rajapõhi oli kõva ja termomeeter kuskil nulli juures. Seega vist ei ole tänase ilma määre. Lund seevastu jagus päris tublisti. Kuigi mõnes kohas oli tõusunukk või siis klassikajälg pisut "karvasem" kui soovinuks, siis siit saab olukord ainult paremaks minna, loodetavasti. Ja kui tähelepanelik olla ning mitte nina maas sõita, siis suuska see rada küll ei riku. Kohalikud rajameistrid teevad jälle tavapäraselt tublit tööd ning sõidavad värsket lund kinni vist isegi mitu korda päevas. Keskpäeva paiku näiteks, sattusin rajaosale kus ei olnud mitte ühtegi uisujälge ees, seega pidid masinad olema just värskelt üle käinud. Tankimäe peal ja ümbruses oli kelgutajaid päris tublisti, suusatajaid rajal hinnanguliselt ehk paarkümmend. Ise nägin umbes kümmet suusahunti erinevatel ringidel tiirutamas, aga ega suure ringi peal kõiki ju ei kohtagi. 7.5 kilomeetri läbimiseks kulus esimesel katsel 35:55. Tahaks loota, et kuskilt kogemata ei lõiganud ja homme siis rajale tagasi, igatahes.

Pole midagi paremat...

Pole midagi paremat heast ilmast. Labidas hakkab selle lakkamatu lumesaju tõrjumise peale juba otsi andma, aga minu poolest sadagu edasi. Kasvõi kaks-kolm korda rohkem kui viitsib.

Homme on tagumine aeg minna Keila suusaradu inspekteerima. Midagi on nad seal ümber korraldanud ja pikka rada natuke muutnud. Kui eelmine aasta oli ringi alguses staadionilt lahkudes disc-golfi radade juures üks suurem paun, siis nüüd on sealsamas kaks väiksemat pauna ja hoopistükkis ringi lõpuosa külge õmmeldud.

Sellist muhedat talve nähes ei andnud hing enam rahu ja kuigi soodusregistreerimine lõppeb alles 10. detsembril, siis järgmise aasta Tartu nelikürituseks on nimi juba praegu kirjas. Nii et Tartu maratonil siis näeme, raisk.

Kius

Maailm on enne jõulurahu saabumist sapiseks läinud. Kuhuiganes praeguses meedias oma pilgu pöörad, igalt poolt vaatab vastu üks lõputu kiusamine ja kiusuajamine.

Somaalia piraadid kiusavad laevu, opositsioon kiusab ööpäev läbi riigi eelarvet, talv kiusab liiklejaid, Põhja-Korea kiusab Lõuna-Koread ja vastupidi, saabuv euro kiusab panku ning turvatöötajaid, Jänes kiusab Siitanit ja Järvi kiusab omakorda Jänest, suur hulk tundmatuid muutujaid kiusavad Tõnu Trubetskyt ning Lotila ja Koorberg kiusavad Peeter Oja ja värske allikakaitse seadus kiusab omakorda ajakirjandust.

Loetelu pole kaugeltki lõplik, sest et oh seda hommikust paanikat kui ma täna õhtul kogemata kogu interneti kiusu pärast üksinda täis kirjutaksin. Kujutate ette pilti kui Postimees avaldaks oma paberväljaandes, et vabandage väga, aga meie koduleht on tänasest suletud, sest et internet sai vahepeal täis? Nii et las ta parem olla.

Aga siis on veel muidugi kõiki kanaleid vallutanud üledramatiseeritud koolikiusamine. Sest et kui me tahame jõuda inimkonna kiusu põhjuste juurde, siis me peame neid muidugi otsima oma juurtest, ehk siis eelkõige ajaloost, lastetoast, kodust ja koolist. Kui nüüd Ilmar Raag arvab, et ta on oma ultramelanhoolse ja ülipessimistliku “Klass” teoste sarjaga mingi suuremat sorti teerajaja või inimkonna valgustaja, siis ta eksib väga sügavalt. Sest et see jubedus, mida me rahvusringhäälingu vahendusel teleekraanilt näeme, on lausa memme musi võrreldes tuntud horrorkirjaniku Oskar Lutsu peaaegu sajandivanuse verdtarretamapaneva noortejutustusega «Kevade». Juba 2003. aasta Tartus peetud koolivägivalla-konverentsil märgiti ära, et «Kevade» on tulvil õudu ja koolivägivalda.

Tsiteerin: “Kui enamasti nimetatakse «Kevade» tegelaskujudest kiusamise ohvrina Kiirt, siis tegelikult on teoses süsteemse koolivägivalla ohver hoopis Arno. Kiir sai oma probleemidega valdavalt ise hakkama, kuid Arno vajas viimaks abi mõistvatelt täiskasvanutelt. Teele harrastas Arno kallal psühholoogilist vägivalda, manipuleerides tema tunnetega. Kui Toots kuulutas, et hakkab ise Teelega plaani pidama, võimendas tüdruk seda ebaselge ja kahemõttelise käitumisega, mistõttu Arno tõmbus üha rohkem endasse. Füüsilise vägivalla näitena «Kevades» nimetati köstri autoritaarset kalduvust kepiga karistada. Verbaalset poolt esindas Toots, kes ristis Kuslapi Tiuksuks - hüüdnimed võivad tänini olla väga solvavad. Kiir langes sotsiaalse vägivalla ohvriks, kui Toots tema saabastelt nööbid lõikas. Selle teo põhjuseks oli Kiire pärinemine rätsepaperekonnast.”

Need kirjeldatud juhtumid on kõigest teose leebem pinnavirvendus. Kui me lisame siia veel lugematuid näiteid kus Arno kiusas Kuslapit, Köster kiusas Liblet, terve kool kiusas Arnot ja Teelet kui Toots Teele tantsima tiris, Arno ja Teele sattusid kiusamise tulemusena jääauku, õpetaja Laur kiusas Tootsi kui pani tolle nurka seisma, Tõnisson kiusas kalkunite-tolkanite parve, Toots kiusas peenart, rääkimata gängidevahelisest võitlusest territooriumite pärast Leipzigi linna all, kusjuures kiusamiseks kõlbasid kõik käepärased vahendid kaasaarvatud porised mättad ning kuumaks aetud ahjuroop. Kõige krooniks on «Kevades» üksikasjalikult kirjeldatud esimest autentset eesti koolitulistamist, mis oleks väga kergelt võinud eskaleeruda suurte inimkaotustega traagiliseks sündmuseks kui kogemata poleks saunaaken katki läinud.

Seega kui tahate kogeda midagi tõeliselt meelierutavat, siis tuleb ikkagi pöörduda tõsise õudusklassika poole, mitte ahmida endasse kaasaegse massimeedia poolt produtseeritavat tilu-lilu. Annaks ainult jumal, et mõni pooletoobine euroametnik Oskar Lutsust midagi teada ei saaks, sest et muidu hakatakse ka teda taga kiusama.

Kiired teod

Kuuldused minu kaotsiminekust on tugevasti liialdatud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 16. oktoobril algasid järjekordsed Eesti meistrivõistlused kirikabes ja kuna seekord mängivad enamus vaenlasi e-maili teel, siis läks võistlus sellise tiheda turboga käima, et polnud ööl ja päeval vahet. Nüüd, sisuliselt kuus nädalat pärast starti on mingi inimlik rütm ja süsteem saavutatud ja esimesed mängud, kujutage ette, hakkavad juba lõppema! Tavalise kirjavahetusega võrreldes on mängutempo umbes kolm korda kiirem. Ja hästi ongi, saab rutem selle kaelast ära. Kui suurema osa ajast on väsinud vaim liikunud mööda tunnelit ühe kindla eesmärgi suunas, siis ei olegi lõpuks enam jäänud jaksu küberruumi risustamise tarvis. Sellest ka pikk vaikus.

Aega loominguliste palangutega sahmimiseks oli veel sedavõrra vähemgi, et alates viiendast novembrist võtsin pärast umbes kuuajalist puhkust jälle kargu alla ning hakkasin trenni tegema. Oligi juba ununenud, kuivõrd raske on täielikust nullpunktist liikuma hakata.

Esimene treening 15km jooksu. Hästi aeglast sörki. Isegi tempoga 5:33 kilomeetri kohta, oli roppu vaeva, et pulssi alla 180 hoida. Hooaja lõpus ei läinud isegi tõsise pingutuse puhul pulss naljalt üle 180.

Mõni päev hiljem kerisin puki peal pärast pooletunnist soojendust pika spurdiga maksimumpulsiks 197! Kui passi vaadata, siis ma peaksin sellise numbri peal juba surnud olema.

Nüüd siis kipub olema selline närune ajajärk kus libeduse tõttu joosta enam ei saa ja suusatada lumepuuduse tõttu veel ei saa. Ja rattaga ei taha põhimõtteliselt sõita, kuigi vist ikkagi peab jälle pukki ronima kui ilmad kohe ei muutu. Eile veel sai joosta. Ja lõpuks ometi jooksin ära ka selle poolmaratoni, mille suure suuga eelmise hooaja lõpus ära lubasin teha. Mitte küll päris täie pasaga vaid hoopis mõnuga. Nüüd on juba pulss jälle enam-vähem korras, puus liigub rohkem ette ja jooks tuleb tehnilisemalt paremini välja ka. Ikkagi 102 km jooksu ja viis tundi pukki on selle 17 päevaga seljataga.

Jooksuga on selline kummaline värk, et kui mingi tund aega on juba keritud, siis saabub taoline seisund, kus ei pea ennast enam üldse sundima, ega jooksmise enese peale mõtlema. Hingamisrütm on paigas, keha teeb sõltumatult oma tööd, aga mõte liigub täiesti omi kummalisi radu. Ja nii see 21km eile kulges, kusjuures teine ja kolmas kolmandik sekundipealt sama ajaga, kokku 1:47:57, ehk keskmiselt 5:06 kilomeeter. Pulss oli ikka veel veits kõrge 172/183, aga üldiselt pole väga hullu enam. Sellise lebojooksu kohta päris korralik tempo. Sügisel tundus olevat jalas umbes 1:43 või isegi 1:42 vorm kui ninast veri välja joosta.

Aga nüüd on niimoodi, et Gruusia lugude jätk peab natuke ootama, sest et vahepeal on toimunud üksjagu olulisi, kummalisi ja huvitavaid aktuaalseid sündmusi, mis lausa kisendavad kommentaaride järele.