Kiired teod

Kuuldused minu kaotsiminekust on tugevasti liialdatud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 16. oktoobril algasid järjekordsed Eesti meistrivõistlused kirikabes ja kuna seekord mängivad enamus vaenlasi e-maili teel, siis läks võistlus sellise tiheda turboga käima, et polnud ööl ja päeval vahet. Nüüd, sisuliselt kuus nädalat pärast starti on mingi inimlik rütm ja süsteem saavutatud ja esimesed mängud, kujutage ette, hakkavad juba lõppema! Tavalise kirjavahetusega võrreldes on mängutempo umbes kolm korda kiirem. Ja hästi ongi, saab rutem selle kaelast ära. Kui suurema osa ajast on väsinud vaim liikunud mööda tunnelit ühe kindla eesmärgi suunas, siis ei olegi lõpuks enam jäänud jaksu küberruumi risustamise tarvis. Sellest ka pikk vaikus.

Aega loominguliste palangutega sahmimiseks oli veel sedavõrra vähemgi, et alates viiendast novembrist võtsin pärast umbes kuuajalist puhkust jälle kargu alla ning hakkasin trenni tegema. Oligi juba ununenud, kuivõrd raske on täielikust nullpunktist liikuma hakata.

Esimene treening 15km jooksu. Hästi aeglast sörki. Isegi tempoga 5:33 kilomeetri kohta, oli roppu vaeva, et pulssi alla 180 hoida. Hooaja lõpus ei läinud isegi tõsise pingutuse puhul pulss naljalt üle 180.

Mõni päev hiljem kerisin puki peal pärast pooletunnist soojendust pika spurdiga maksimumpulsiks 197! Kui passi vaadata, siis ma peaksin sellise numbri peal juba surnud olema.

Nüüd siis kipub olema selline närune ajajärk kus libeduse tõttu joosta enam ei saa ja suusatada lumepuuduse tõttu veel ei saa. Ja rattaga ei taha põhimõtteliselt sõita, kuigi vist ikkagi peab jälle pukki ronima kui ilmad kohe ei muutu. Eile veel sai joosta. Ja lõpuks ometi jooksin ära ka selle poolmaratoni, mille suure suuga eelmise hooaja lõpus ära lubasin teha. Mitte küll päris täie pasaga vaid hoopis mõnuga. Nüüd on juba pulss jälle enam-vähem korras, puus liigub rohkem ette ja jooks tuleb tehnilisemalt paremini välja ka. Ikkagi 102 km jooksu ja viis tundi pukki on selle 17 päevaga seljataga.

Jooksuga on selline kummaline värk, et kui mingi tund aega on juba keritud, siis saabub taoline seisund, kus ei pea ennast enam üldse sundima, ega jooksmise enese peale mõtlema. Hingamisrütm on paigas, keha teeb sõltumatult oma tööd, aga mõte liigub täiesti omi kummalisi radu. Ja nii see 21km eile kulges, kusjuures teine ja kolmas kolmandik sekundipealt sama ajaga, kokku 1:47:57, ehk keskmiselt 5:06 kilomeeter. Pulss oli ikka veel veits kõrge 172/183, aga üldiselt pole väga hullu enam. Sellise lebojooksu kohta päris korralik tempo. Sügisel tundus olevat jalas umbes 1:43 või isegi 1:42 vorm kui ninast veri välja joosta.

Aga nüüd on niimoodi, et Gruusia lugude jätk peab natuke ootama, sest et vahepeal on toimunud üksjagu olulisi, kummalisi ja huvitavaid aktuaalseid sündmusi, mis lausa kisendavad kommentaaride järele.