Kius

Maailm on enne jõulurahu saabumist sapiseks läinud. Kuhuiganes praeguses meedias oma pilgu pöörad, igalt poolt vaatab vastu üks lõputu kiusamine ja kiusuajamine.

Somaalia piraadid kiusavad laevu, opositsioon kiusab ööpäev läbi riigi eelarvet, talv kiusab liiklejaid, Põhja-Korea kiusab Lõuna-Koread ja vastupidi, saabuv euro kiusab panku ning turvatöötajaid, Jänes kiusab Siitanit ja Järvi kiusab omakorda Jänest, suur hulk tundmatuid muutujaid kiusavad Tõnu Trubetskyt ning Lotila ja Koorberg kiusavad Peeter Oja ja värske allikakaitse seadus kiusab omakorda ajakirjandust.

Loetelu pole kaugeltki lõplik, sest et oh seda hommikust paanikat kui ma täna õhtul kogemata kogu interneti kiusu pärast üksinda täis kirjutaksin. Kujutate ette pilti kui Postimees avaldaks oma paberväljaandes, et vabandage väga, aga meie koduleht on tänasest suletud, sest et internet sai vahepeal täis? Nii et las ta parem olla.

Aga siis on veel muidugi kõiki kanaleid vallutanud üledramatiseeritud koolikiusamine. Sest et kui me tahame jõuda inimkonna kiusu põhjuste juurde, siis me peame neid muidugi otsima oma juurtest, ehk siis eelkõige ajaloost, lastetoast, kodust ja koolist. Kui nüüd Ilmar Raag arvab, et ta on oma ultramelanhoolse ja ülipessimistliku “Klass” teoste sarjaga mingi suuremat sorti teerajaja või inimkonna valgustaja, siis ta eksib väga sügavalt. Sest et see jubedus, mida me rahvusringhäälingu vahendusel teleekraanilt näeme, on lausa memme musi võrreldes tuntud horrorkirjaniku Oskar Lutsu peaaegu sajandivanuse verdtarretamapaneva noortejutustusega «Kevade». Juba 2003. aasta Tartus peetud koolivägivalla-konverentsil märgiti ära, et «Kevade» on tulvil õudu ja koolivägivalda.

Tsiteerin: “Kui enamasti nimetatakse «Kevade» tegelaskujudest kiusamise ohvrina Kiirt, siis tegelikult on teoses süsteemse koolivägivalla ohver hoopis Arno. Kiir sai oma probleemidega valdavalt ise hakkama, kuid Arno vajas viimaks abi mõistvatelt täiskasvanutelt. Teele harrastas Arno kallal psühholoogilist vägivalda, manipuleerides tema tunnetega. Kui Toots kuulutas, et hakkab ise Teelega plaani pidama, võimendas tüdruk seda ebaselge ja kahemõttelise käitumisega, mistõttu Arno tõmbus üha rohkem endasse. Füüsilise vägivalla näitena «Kevades» nimetati köstri autoritaarset kalduvust kepiga karistada. Verbaalset poolt esindas Toots, kes ristis Kuslapi Tiuksuks - hüüdnimed võivad tänini olla väga solvavad. Kiir langes sotsiaalse vägivalla ohvriks, kui Toots tema saabastelt nööbid lõikas. Selle teo põhjuseks oli Kiire pärinemine rätsepaperekonnast.”

Need kirjeldatud juhtumid on kõigest teose leebem pinnavirvendus. Kui me lisame siia veel lugematuid näiteid kus Arno kiusas Kuslapit, Köster kiusas Liblet, terve kool kiusas Arnot ja Teelet kui Toots Teele tantsima tiris, Arno ja Teele sattusid kiusamise tulemusena jääauku, õpetaja Laur kiusas Tootsi kui pani tolle nurka seisma, Tõnisson kiusas kalkunite-tolkanite parve, Toots kiusas peenart, rääkimata gängidevahelisest võitlusest territooriumite pärast Leipzigi linna all, kusjuures kiusamiseks kõlbasid kõik käepärased vahendid kaasaarvatud porised mättad ning kuumaks aetud ahjuroop. Kõige krooniks on «Kevades» üksikasjalikult kirjeldatud esimest autentset eesti koolitulistamist, mis oleks väga kergelt võinud eskaleeruda suurte inimkaotustega traagiliseks sündmuseks kui kogemata poleks saunaaken katki läinud.

Seega kui tahate kogeda midagi tõeliselt meelierutavat, siis tuleb ikkagi pöörduda tõsise õudusklassika poole, mitte ahmida endasse kaasaegse massimeedia poolt produtseeritavat tilu-lilu. Annaks ainult jumal, et mõni pooletoobine euroametnik Oskar Lutsust midagi teada ei saaks, sest et muidu hakatakse ka teda taga kiusama.