Selle ürituse korraldajatel on vist loodusega mingi omapärane diil. Kõik muud näitajad, kaasa arvatud aastanumber, on muutunud, aga ilm on ikka sama närune nagu mullugi. Kerge lumesadu ja meeletu tuisk. Tõsi küll, nii hullult ei ole lund öösel sadanud nagu eelmisel aastal. Ilmataat avaldab soovi meie elu huvitavaks teha sel moel, et üritab autot küljetuulega vägisi tee pealt minema viia. Kõrvalteele pöörates on sõidutee lageda peal vaevu aimatav, põhiline orientiir on eessõitja tagatuled. Mina hoian küünte ja hammastega roolist, Tarvo klõpsib kõrvalt mõned pildid teha.
Stardipaiga parklas ja metsa vahel tuul enam nii hullult ei lõõtsu, aga üleval mäe peal tahab tuuleiil registratuuri telki möödaminnes paremasse kohta toimetada. Isehakanud lohe lendumise nurjab juhuslike juuresolijate kärme tegutsemine ehk telgi servades rippessevõtt. Korraldajad on igas mõttes hädas ning start lükatakse muidugi jälle pool tundi edasi nagu eelmisel aastal. Rada vajab korrastamist.
Esimest korda sel hooajal määritud suuskadega sõitmine on päris huvitav kogemus. Kohe alguses on aru saada, et uisusuusal seekord pidamist ei ole. Mitte nagu paar päeva tagasi kui sellesama suusaga sai väiksemast mäest rahulikult vahelduvtõukega üles minna. Sõit ise on alguses nagu pimedate ja kurtide invaolümpia. Kõigil on nii kiire nagu otsustataks tulemus esimese kolme kilomeetriga. Kohtades kus ruumi edasi liikuda pole meetritki ning paras oleks rahulikult paaristõukega kulgeda, aetakse kohati kõik oma oksad võimalikult laiali, tallutakse pimesi eessõitja suuskadel ning keppidel. Mõni jääbki seetõttu tõusu peal liikumisega jänni, suusad ja kepid sõidetakse taganttulijate poolt kinni ning siis on kõik nagu tõkkepuu taga kuniks ninalisõidetu ennast uuest vertikaali suudab ajada. Ei pääse jamast minagi. Ühel suusakepil sõidetakse nii kapitaalselt üle kulbi, et ainult käepide jääb pihku. Selle aja peale kui ma ennast raja äärde toimetan ja ühe heasoovliku kaassõitja käest rajale jäänud suusakepi jälle tagasi saan, on peaaegu kogu rong juba läinud. Väga pahaseks saada pole ka mahti, sest et tulemust ma sõitma nagunii ei lähe, ainult läbida on eesmärk need neetud kilomeetrid. Ainuke jama on selles, et esimeses pudelikaelas peab nüüd tükk maad rohkem ootama kuni jälle liikuma saab. Laskumised näitavad, et Annely on määrdega suht oki-doki täkke pannud. Vähemalt selles otsas kus mina kulgen, kipun laskumistel teistele selga või siis eest ära sõitma. See omakorda tähendab ühel hetkel seda, et mingi sell lõikab ühe pikema laskumise lõpuosas lihtsalt sisekurvi ette ning minna pole enam kuhugi. Hädaga proovin lumevalli kandevõimet. Paar sekundit isegi tundub, et tulen katsumusest akrobaatiliselt ning ausalt välja, aga lõpuks jääb üks jalg ikkagi mingisse pehmemasse kohta kinni ning targem annab järele. Pehme maandumisega kukerpall aitab rada natuke laiemaks teha. Kogu see alguse seiklemine tähendab seda, et lühikese sõidu kiiremad hakkavad juba selga sõitma ja nüüd peavad silmad olema nagu kärbsel, ehk siis kogu panoraami peab hoolega jälgima. Samas on tuisk nii vägev, et rada kipub aeg-ajalt silmist kaduma – kõik on ühtviisi valge. Küljetuule puhul on selline tunne, et tuul rebib kepid käest ja viib minema. Ikka tükk tegemist on, et neid enamvähem õige nurga all maasse lükata.
Esimene tund ja läbitud ainult 11 km. Juba enne esimest TP-d on selge, et sõit tuleb jälle raske, aga ilmselt mitte nii raske kui eelmisel aastal. Seda eriti tänu sellele, et tänavu on sõit ühel pikal ringil ning neid rajusid lõputõuse tuleb võtta seega ainult ühel korral, mitte kahel nagu mullu. Esimese TP juurest keeravad lühikese maa sõitjad tagasi ära ja siis saab veidike juba oma sõitu ka sõita. Tunne iseenesest on hea, aga jalad kipuvad jälle ära surema. Kuigi enda arvates juba leidsin nipi kuidas neid suusasaapaid enda külge sel moel installeerida, et paha ei hakkaks, olen esimese kolmandiku lõpuks ikka paras komberdis. Tunnen tõsist puudust klassikajäljest ja üritan mõnes siledamas kohas lihtlabast paaristõuget lükata, et jalad taastuksid. Mingi ime läbi see ka natuke õnnestub.
Kilomeetrid kuluvad vahepeal päris mõnusas tempos ning poolel maal aeg tsipa üle 1:45 lubab heal juhul lõpuaega kuskile kolme ja poole kanti, mida loen mõttes selles lumepudrus sumpamise ja kukerpallitamise kohta päris rahuldavaks.
Kaks tundi sõidetud ja 24 km. Elu on endiselt suhteliselt lill. Tolknen erilise vaevata kuskil mingi suvalise grupi sabas. Mööda minna ei ole motivatsiooni ja tempo on igati kontimööda. Aga nüüd lõpupoole on sedamoodi, et kui metsavahelt lageda peale keerata, on tuul kohati päris rajult vastu. Ja seda lagedat ikka jätkub. Tark ei torma. Visuaalne vaatlus ütleb, et vedada lastakse valdavalt tugevatel, rumalatel või naistel. Vahetult enne viimast TP-d hakkavad jalgu jääma esimesed surijad, kellele iga samm paistab tegevat metsikut piina. Saan ise ka järgmisi ohumärke sel moel, et parema käe lihas saab küünarvarres esimesi krambihoiatusi. Viimases TP-s kahe joogitopsi asemel kolm suurt lahendab selle probleemi.
Joogipunktid on ühed kapitaalsed gruppide lõhkujad. Lõpuks leiangi ennast sellises olukorras kus kellegi taga enam sõita ei ole ja need kes tagant järgi jaksavad tulla lasevad sama hooga raketina mööda. Minul seda kiirendust enam kuskilt võtta ei ole, et kasvõi korraks sappa haakida.
Kolm tundi sõidetud ja 35km. Igal mihklil on oma oinapäev ja nüüd hakkab juba raske. Jalad on sellest lumes sumpamisest kanged nagu pakud ning iga järgmine väiksemgi tõusunukk tundub olevat Himaalaja. Taoline füüsiline puue lööb moraali ka alla. Kui viis kilomeetrit enne lõppu need päris tõusud ka kätte jõuavad, siis ainult astun. Ainult kõige paadunum optimist võib selles kõnnakus suusatamist ära tunda. Ühesõnaga tõstan monotoonselt jalga jala ette, suuska enam libisema ei suuda lükata. Mõned, kes tõusu peal mööda suusatavad, künka peal lõpuks seisavad, ise näost hallid. Selles mõttes tundub, et mu energiasäästlik taktika polegi nii paha. Igale tõusule järgneb muidugi laskumine. Laskumisasendit sisse võtta on paras vaev, sellest väljatulek veel suurem vaev. Mingit jälge ei ole, aga püsti suudan jääda. Eks eelmise aasta kogemus on ka abiks.
Lõpuks ometi viimane tõus ja viimane pool kilomeetrit on juba allamäge. Finiš. Jalad on kanged, käimine on tohutult vaevaline. See tuletab meelde, et trenni peaks ikka ka enne maratone vahest tegema. Tänavu olen üldse kokku sõitnud umbes ühe maratoni jagu, nüüd sai see maht ühekorraga duubeldatud.
Viimasele seitsmele kilomeetrile kulus koos metsapeatusega kokku umbes kolmveerand tundi ning lõpuaeg tuli 3:45:09, võrdluseks eelmisel aastal 4:12:43.
Tarvo sõitis mul seekord kalendriga eest ära ajaga 3:06:44, eelmisel aastal 3:34:35. Kuigi nagu ta ise väitis, oli ka viimastel tõusudel haamri saanud.
Ehk siis nagu Alaver ütleks, jaanuaris me teistega võidu ei sõida.
