Tänavu olen olude ja kokkusattumuste tõttu sattunud uudsele treeningmoodusele, ehk siis parim ettevalmistus suusamaratonideks on puhkus. Energia pole ju asjata raisata enne tähtsaid sündmusi. Täna võtsin ette ja rikkusin esimest korda sel aastal toda režiimi ning käisin väikest viisi Keila radu nühkimas. Selle tulemusena selgus, et päris mitu jama on majas.
Esiteks, ei ole mul ikkagi mingit head läbisaamist uisusuuskade või -saabaste või siis lihtsalt kogu selle krempliga. Ma ei tea, mis jama täpselt on, aga pika ning rutiinse uisutamise järel jääb ühe või teise jala achilleuse ülaosa või siis sääremarja alaosa kangeks ja valusaks ning lõppeks sureb jalg lihtsalt vahepeal ära. Võiks arvata, et need kõrge säärega pöida fikseerivad uisusaapad ei sobi mulle võibolla. Sellest esimene küsimus, et kas sõita uisku klassikasaapaga, üldse mitte uisku sõita või siis lihtsalt nutta ja kannatada. Seda viimast ei tahaks enam väga teha, meenutades kuidas eelmise aasta Tallinna maratonil oli asi ikka väga hull juba ja ma olin juba päris kindel, et pärast esimest ringi tulen rajalt maha ära. Nii palju aitas tookord jätkama, et libisemine oli maru hea, korraks läks jalg paremaks ning tegemist oli hooaja viimase uisusõiduga.
Teiseks, kuigi olen uudset treeningsüsteemi võtnud täie tõsidusega, siis ei ole ikkagi väga head minekut ka veel. Seitsme kilomeetri peale läks aega esimene ring 32:00, teine umbes 33:20. Kuna täna oli rahvast ikka väga palju rajal, siis teisel ringil ei hakanud väga trügima ega paugutama ja passisin rahulikult mõne aeglasema rongi sabas. Ja kuigi raja põhi oli meeldivalt tugev pärast seda viimatist sula, siis libisemine oli ikka kehvapoolne. Sellist püssi minekut, nagu eelmisel aastal on mõnikord olnud, tänavu veel ei leia. Sellest teine küsimus, et kas on äkki mõtet veel mõnikord suusatama minna või laseks hoopis suusad ära määrida. Poole tunni kanti peaks seda ringi suutma tegelikult läbida rahulikus maratonitempos.
Esiteks, ei ole mul ikkagi mingit head läbisaamist uisusuuskade või -saabaste või siis lihtsalt kogu selle krempliga. Ma ei tea, mis jama täpselt on, aga pika ning rutiinse uisutamise järel jääb ühe või teise jala achilleuse ülaosa või siis sääremarja alaosa kangeks ja valusaks ning lõppeks sureb jalg lihtsalt vahepeal ära. Võiks arvata, et need kõrge säärega pöida fikseerivad uisusaapad ei sobi mulle võibolla. Sellest esimene küsimus, et kas sõita uisku klassikasaapaga, üldse mitte uisku sõita või siis lihtsalt nutta ja kannatada. Seda viimast ei tahaks enam väga teha, meenutades kuidas eelmise aasta Tallinna maratonil oli asi ikka väga hull juba ja ma olin juba päris kindel, et pärast esimest ringi tulen rajalt maha ära. Nii palju aitas tookord jätkama, et libisemine oli maru hea, korraks läks jalg paremaks ning tegemist oli hooaja viimase uisusõiduga.
Teiseks, kuigi olen uudset treeningsüsteemi võtnud täie tõsidusega, siis ei ole ikkagi väga head minekut ka veel. Seitsme kilomeetri peale läks aega esimene ring 32:00, teine umbes 33:20. Kuna täna oli rahvast ikka väga palju rajal, siis teisel ringil ei hakanud väga trügima ega paugutama ja passisin rahulikult mõne aeglasema rongi sabas. Ja kuigi raja põhi oli meeldivalt tugev pärast seda viimatist sula, siis libisemine oli ikka kehvapoolne. Sellist püssi minekut, nagu eelmisel aastal on mõnikord olnud, tänavu veel ei leia. Sellest teine küsimus, et kas on äkki mõtet veel mõnikord suusatama minna või laseks hoopis suusad ära määrida. Poole tunni kanti peaks seda ringi suutma tegelikult läbida rahulikus maratonitempos.
Jõudu,
VastaKustutaOlen ka paar korda sõitmas käinud ja pole väga hull olnud. Õigemini võib isegi öelda, et esimene oli isegi liiga hea - 7km ringi ajad olid 25 - 26min ja isegi 6s ring oli 27min. Teine kord (üleeile), olid ajad hoopis 27 ja lõpus ka 29 min, niipalju mõjub 3cm-ne lumi ja kehvem libisemine.
Tarvo