Meie isehakanud reisisaatja ja teejuht Aare oli kokku leppinud järgmiseks sihtkohaks Gori linna. Sinna jõudmiseks tuli teha üpris suur ring ümber mägede ja Lõuna-Osseetia. Pika bussisõidu eesmärk oli kõigepealt tutvust teha Jossif Vissarionovitši muuseumiga, et ehk on sealt mõni teadmine kõrva taha panna, mis aitaks näiteks ka hilisemas reaalses elus kaabakaid ära tunda.
Mingist punktist alates hakkasime märkama ka neid kohti, mis eelmisel hommikul maha magati või pimeduse tõttu nägemata jäid. Ja ühest suuremast erinevusest kodumaaga võrreldes oli raske mööda vaadata. Kui meil on teeäärsed bussipeatused, noh ütleme et lihtsalt bussipeatused, siis seal olid igas peatuses püsti pandud spontaansed miniturud. Kes müüs kana, kes kotti kartuleid, põhimõtteliselt kõike oli saada, mis kasvab või liigutab, rääkimata suveniiridest ja väikesest suupistest. Ja rahvast oli suhteliselt palju kas nüüd liikumas, aga istumas kindlasti. Nendest eelmise hommiku mägistest vaatamisväärsustest sõitsime joonelt mööda, aga üheainsa hoolega valitud vahepeatuse eelnimetatud turu juures tegime ära. Antud kauplemiskoha juures oli ka lisandväärtus kena jõe, järve või veehoidla kujul ning pealtnäha mingi vana kindluse näol, aga mis sisaldas omakorda muidugi jälle kirikut. Ja kirikusse jõudsime pilgu visata sel hetkel kui toimus teenistus, pühapäevane keskpäev ju ikkagi. Mõni poisike, kes aitas teenistust läbi viia, oli silma järgi hinnates vaid võib-olla kümneaastane. Seal alustatakse seda teoloogilist karjääri ikka väga varajases eas.
Kirik ise oli muidugi ehitatatud jälle künka otsa ja sealt avanes vetevälja peale kena vaade. Järvede ja jõgede vahel oli raske vahet teha, sest et hüdroelektrijaamad olid Gruusias põhjusega väga populaarsed energiaammutamise vahendid. On seal silmapiiril nüüd kallas või hoopis pais?
Kauplemist võtsime väga tõsiselt ja kui olime oma pähklid, snäkid ja muud vidinad juba omandanud ning olime valmis juba lahkuma asutama, siis bussijuht, kes meid sinnamaani vaikselt kõrvalt seiras, rabas meid mokaotsast täiesti ootamatu küsimusega: “Poisid, kas tša-tšat ei ostagi või?” Nagu külma vett oleksime nende sõnadega krae vahele saanud. Kuidas me siis nüüd selle nii maha magasime, et lausa häbi hakkas. Kuna me olime bridžiterminitesse tõlgituna sisseviskes, siis kohe krabati pool liitrit silma pilgutamata ära ning parajat mõõtu joogisarv ka millest manustada. Ja see jook maitses hea. Isegi peale hammustada ei tundnud vajadust. Hiljem üks asjatundja natuke selgitas ka, et üle 50 kraadi seda ei timmita, siis pole see enam see naps.
Edasine teekond Gorisse ei pakkunud suuremat elevust kui üks objekt välja arvata. Pärast Tbilisi juurest läände pööramist nägime suurt kogumit ühesuguseid tihedalt ja korrapäraselt paigutatud uusi maju nagu tikutopse. Isegi üks uus maja hakkab Gruusias silma, saati siis kui neid on korraga rohkem kui sada. Bussijuht ainult kinnitas meie arvamust, et need on ehitatud sõja eest ära kolinud sõjapõgenikele.
Gorist Lõuna-Osseetiasse on suhteliselt kiviga visata ja seetõttu lootsime oma lapseliku huviga sealt leida ka mõningaid sõjategevuse jälgi, aga ei olnud midagi sellist. Kohalike käest kuulsime hiljem, et vene sõjaluure oli selles mõttes tasemel, et viga said reeglina ainult need tsiviilobjektid, mis olid sõjaväeosade lähedal.
Kui olime kindlaks teinud, et kohalike inimeste julgeolek on garanteeritud, siis igaks juhuks kontrollisime järgi kas ehk Jossif rongiga põgeneda ei kavatse.
Ja kui leidsime, et vunts on oma sünnikodu tagahoovis meie saabumise puhul valveseisangu võtnud, siis sebisime omale giidi, kes meid muuseumist läbi lohistaks.
/Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar