Esimese kohtingu eel

Sel aastal algab võistlushooaeg kaks nädalat hiljem. Tavaliselt on Jõelähtme rattamaraton (nüüd siis juba järjekorras viies) aprilli keskel olnud, seekord siis esimest korda alles vahetult enne volbriööd. Eks see järjekordne tõsine talv ehmatas korraldajad natuke ära ning sundis lume kadumist pisut kauem ootama. Igal aastal olen jõudumööda sellel rattasõidul kaasa ka löönud, nõnda nagu aeg parajasti lubab, kas siis põhi- või avatud raja sõidul. Tänavu sõidetakse jälle "õigetpidi" ehk siis nõnda nagu esimesel korral originaalis asi välja nägi. Rajakaardi kui sellisega saab tutvuda SIIN. Agaramad käisid juba eelmisel nädalavahetusel avatud rajal metsaga tutvumas ja mõni on võtnud sellest toimingust peakaamera abiga lausa video valmis kompunnida.

Kui ma ei eksi, siis see liikuv pilt peaks olema lõigust kuskil 20. ja 30. kilomeetri vahel pärast prügila läbimist. Kaamera muidugi petab ka ning tasandab tõusunukid ning laskumised suhteliselt siledaks. Alates 19. minutist on väheke rajum koht kus saab seintest üles-alla sõita ning nagu näha, siis on mõnes orus lund ka alles küll ja veel.

Laupäeval veel muidugi plaanis paugutada ei ole. Võibolla võtan ise ka fotoka kaasa, et matkamise kõrvalt mõni klõps teha, sest et vaated on kohati päris imposantsed.

Maanteeratta olen jõudnud hooaja alguseks valmis tuunida.


Maastikuratast ei ole veel liikuma saanud - tahab veidi kõpitsemist, aga laupäevaseks esimeseks metsasõiduks peaks olema uus jooks all ja muu kah enamvähem tip-top.

Küpsuskirjand

Täna oli siis iga-aastane abituuriumi kiusamine ning sunniti neid kõiki jälle paberit määrima. Kui nüüd natuke tagasi vaadata, siis mulle on kirjutamine tegelikult juba kooliajast saati vastik olnud. Juba selles mõttes, et kirjand kõlab minu jaoks kuidagi pahaendeliselt. Kirjandi tüvi tuleb ju sõnast kiri, samamoodi nagu näiteks kirjatehnika. Vöökiri, ruunikiri. Kiri on seega midagi sellist, mis on käsitööliste pärusmaa, ehk siis küsimus on pigem nagu tehnikas. Ja siis lõpuks üksainus inimene hindab subjektiivselt, et kuidas see rida talle meeldib, mida minu käsi teeb. Nüüd muidugi arvustab seda teost riiklikult juba mitu sõltumatut eksperti, aga põhimõtteliselt ei muuda see ju midagi. Jõudu selles sõnas ei ole minu jaoks endiselt, paraku. Ajurünnak, kui sõna, omab jõudu või siis näiteks mõtteavaldus. Raudbetoon on eriti kõva sõna, aga kirjand sõnana on nõrk. Kirjand kui sõna nagu ei eeldakski, et see eviks mingit mõttejõudu ja see üksi teeb juba täiesti jõuetuks kui seda sunnitakse ettearvamatul teemal kirjutama. Kui see valmiskirjutatud ollus lõpuks kirjutamata (panite tähele: kirjutamata) reeglist erineb, siis on kaks võimalust - kas see saab väga hea või hoopis väga halva hinde. Oleneb kas seda mõistetakse või mitte.

Kokkuvõtteks. Mina enam kunagi kirjandit kirjutama ei hakka. Endiselt panen õla alla sellistele projektidele milles on jõudu. Kas on selleks siis "Teeme ära!", "Joome ära!", või "Kirjutame ära!".

Läksin rappa

Täna. 75. rabajooks, 6.3 km.

Suurepäraselt pretensioonitu üritus, mis ei nõua eelregistreerimist ega midagi. Piisab kui visata puulõhkumise juures korraks kirves nurka, joosta see sutsakas möödaminnes ära ning siis koduste toimetuste juurde tagasi nagu poleks midagi juhtunud. Seekord siis sedasi, et esmakordselt sattusin rabajooksule kevadel ja oli ikka teistmoodi küll sügisega võrreldes. Harku ring oli 90% ulatuses ikka veel lume ja jää all ning mõningate mööndustega pigem suuskadega läbitav. Mudru sees sumbates pidi päris hoolega jälgima kuhu ja kuidas üldse jalg maha panna, et omal midagi ära ei nikastaks. Pealesunnitud tasakaaluharjutused võtsid tempot päris tublisti aeglasemaks ja aega kulus 33:05. Suht palju küll, aga esimestel kulus ka paar-kolm minutit rohkem kui tavaliselt.

Tume- või heleroheline

Roheliste rattaretk on mul juba paar aastat vahele jäänud. Mitte laiskusest, aga seetõttu, et samal nädalavahetusel on plaanis olnud hoopis Tartu jooksu"maraton" ning kahte kohta korraga lihtsalt ei jõua. Ma ei tea kas esimest korda ajaloos, aga seekord on roheliste rattasõit nihutatud nädala võrra hilisemaks. Kui varem toimus see emadepäevaga samal nädalavahetusel, siis nüüd hoopis 13.-15. mail. See omakorda seab nüüd veidike teistsuguse valiku ette. Kas sõita Saaremaale väntama või sõtkuda lausa siinsamas Saku sadat. Mõlemal puhul on karmavõlg õhus. Eelmisel aastal läksin kergema vastupanu teed ning Saku100 viiest ringist viimane jäigi läbimata, aga Saaremaaga on lood veelgi komplitseeritumad. Viimase kümne aasta jooksul olen jõudnud sinna vist ainult kahel korral. Viimati võis see olla ühel suvel koos Andu, Chrisse ja Doxiga automatkates. Aastaarvu peast ei mäleta, aga plaanidesse mahtus Panga pank, supi keetmine mererannas ning Jaani Mari talu ülevaatus. Teine külastus ühel teisel suvel enne seda, kas siis moositi mind või siis moosisin mina neid, aga kuidagi me Saaremaa Kapale jõudsime. Ja see toimus juba nii ammu kui aastal 2002. Kaks korda kümne aasta jooksul on liialdamata häbematult vähe. Võta nüüd kinni, mida võtta, mida jätta.

Kaks kuud finišini

Kirikabe meistrivõistlused lõppevad tänavu juba 15. juunil. Uno on oma kodulehele lõpuks üles saanud suurepärase TABELI, mida ta loodetavasti jõudumööda jooksvalt täiendab.

Nädalavahetusel peeti veel järjekordsed Eesti meistrivõistlused vene kabes. Nagu polekski vahepeal midagi muutunud. Põhilised tegijad ikka needsamad, kes lammutasid juba kakskümmend aastat tagasi.

Inimene teeb plaane, jumal juhib

Enne kui rattahooaeg üldse alatagi jõudis olin juba sadulast maas. Nende vahepealsete segaste ilmadega hankisin kuskilt mingi külmetuse ja nõnda esimene rattaüritus vahele jäigi. Neljapäevast saadik on juba selline fifty-sixty seisund. Palavikku väga nagu pole, aga kurk on tükati valus ning nina jookseb nagu kevadine mahlakask. Kogu nädal iga neetud päev jälgisin ilmateadet, et kuidas ja mida nädalavahetusele satub, ja tuligi nagu lubatud - ilus päikesepaisteline ilm, aga esimene Brevet pikkusega 200km jäi ikka minu poolt alustamata. Lühike selgitus mõiste juurde: "Randonneur-brevet (edaspidi brevet) on organiseeritud 200km-1400km rattaüritus. Brevet ei ole võistlus vaid on vabasõit, mis tuleb läbida etteantud kontrollaja jooksul. Keskmine kiirus koos peatustega peab olema min. 15 km/h". Sõidetakse asfaldil. Ehk siis põhimõtteliselt on tegu matka või ühistreeninguga. Hooaja algusesse oleks sobinud pikk, rahulik, hea seltskonnaga sõit nagu rusikas silmaauku, seda enam et hulka head treeningaega on juba aia taha läinud ka. Hommikul poole seitsmeks panin isegi kella helisema, aga ei olnud minust nii varakult võitlejat. Kõik oli nagu juba olemas, tõkkepuud olid juba alla lastud, tuled ja signaalid vilkusid, aga seda rongi minu jaoks ei tulnud ja ei tulnud ning võibolla parem ongi. Pärast lõunat kui süüde paika loksus ning sisemine turtsumine vaiksemaks jäi, siis proovisin natuke rattaga sõita. Päikese käes on küll soe, aga tuul nohuse nina jaoks ikkagi maru jahe. Ring ise oleks välja kukkunud selline.

Vanad tuntud kohad. Risti, Märjamaa, Rapla. Igal pool rattaga juba käidud, tõsi küll, mitte ühelsamal päeval. Hinnanguliselt selline 7-8 tunnine ring koos vahepeatustega, ehk siis ajaliselt umbes sama nagu Haanja100 rattamaraton. Kaart on olemas, võibolla võtan hiljem järeleaitamistunde, kuigi üksinda pole pooltki seda lõbu vändata. Tegelikult on see alles taoliste ürituste avalöök. Eestis korraldatakse tänavu veel sõite, mis on järgnevalt 300, 400 ja isegi 600km pikad.

Vastu igasugust loogikat

Võtab tummaks, mis?

Tippsportlase ja dopingu suhe on üldse nagu üks õhukesel jääl käimine. See on nagunii selge, et igasugust jama endale nimme sisse süstida ei tasu. Aga lisaks sellele tuleb pidevalt igal argipäeval veel jälgida milliseid taastusvahendeid kasutada ja mida üldse lõunalauas suhu tohib pista.

Meediatsirkus ümber Veerpalu on tänase pressikonverentsiga uue tähiseni jõudnud, aga küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid. Kui on toime pandud kuritöö, siis tuleb selle lahendamiseks kõigepealt leida motiiv. Veerpalu tahtmisest, nii kõrges vanuses veel tippsportlase moodi välja näha, on niisamagi raske aru saada. Kui vägisi tipus püsimiseks on vaja veel lisaks kõigele muule ka dopingut manustada, siis on sellest kompotist veelgi raskem aru saada. Sel juhul saab olla põhjenduseks ainult sportlase rumalus. Aga kui rumal saab olla sportlane, kes pole kakskümmend aastat dopinguga vahele jäänud? Välistada ei saa tegelikult midagi kui võtta näiteks Soome suusakoondise ja Harri Kirvesniemi juhtum aastast 2001. Suusaliidu vassimine ei lisa samuti usalduskrediiti. Olgu selle keerutamise ettekäändeks siis kasvõi WADA regulatsioon või mitte, aga nagu võrdlusena kuskil juba märgiti, siis Marion Jones läks ka vangi sellepärast, et ta valetas, mitte sellepärast, et dopingut tarvitas.

Nüüd jääb veel küsimus, et millised on veel üldse Veerpalu võimalused oma nime puhtaks saada. Sportlasel ei ole ju võimalus oma sahtlit lahti lüüa, et tulge vaadake, kõik doping on ju alles – järelikult pole aineid tarvitatud. Teiseks, kas on laboratoorsel teel võimalik kuidagi eristada sünteetilist kasvuhormooni füsioloogilisest? Kolmandaks, kui kasvuhormooni tekkepõhjuseks on väidetavalt rasked mahutreeningud, kas on võimalik siis dopinguproovi andmise olukorda reprodutseerida. Anda üks proov katseliselt vahetult enne ja teine vahetult pärast rasket treeningut ning siis võrrelda neid kahte, et kuidas treening antud isikul kasvuhormoonide teket ikkagi põhjustab. Iseasi kas selline müüdimurdmine tagantjärgi enam sisuliselt midagi muudab, aga mingi pretsedendi võib ometi luua.

Mis nüüd siis üleüldse niiviisi edasi saab? Spordiajalugu kirjutatakse dopingu tõttu ju pidevalt ümber. Kas nüüd kaevatakse Veerpalu vanad dopinguproovid ka kuskilt välja ning lastakse uute meetoditega üle kontrollida? Ja mida kõike sealt veel välja võib ilmuda?

Maailm üha avardub ning lahendamata müstilisi küsimusi tekib aina juurde. Kas Caster Semenya on ikka naine? Kas Andrus on ikka puhas? Spordist on järjest rohkem saamas keemikute, arstide ja advokaatide pärusmaa.

Nagu talled aasal

Lubas selle nädala viimast sooja päeva. Selle tähistamiseks otsustasin rattahooaega alustada nädal varem kui eelmisel aastal. Aitasin terve talve puki otsas unistanud rattal maha ronida, õhk kummi, õli ketti ning sadulasse. Tänaseks on kogu 30 kilomeetrine Saue-Harutee-Keila-Saue ring ilus, kuiv ja puhas. Või siis ütleme, et peaaegu kuiv. Keilas ja Sauel linnas sees on veel mõned kohad kus vesi ei taha hästi ära voolata, aga maantee on täiesti super. Ilus rada ja hea ilm võttis ikka kepsutama küll. Alguses oli plaanis teha hooaja algusele kohaselt kaks ringi rahulikult, aga kui esimese ringi keskmine tempo liiga rahutult kõrgeks kujunes, siis leidsin, et aitab ühest ringist esialgu küll. Tunnist ajast velotamisest piisas aga täiesti, et järele proovida täiesti uut moodi disainitud kiiver, ehk vildist vooderdus. Ja tuleb tunnistada, et toimib.

See väline sinine vooder õnnestus kuidagimoodi tagasi liimida, aga sisemise oli koer talvel nii korralikult ära söönud, et seda enam taastada ei õnnestunud. Kuna emal oli parajasti mingi viltimise tuhin peal, siis kulus tal paar peotäit lambavilla, pool tundi viltimist ning voila, istub jälle peas nagu valatult. Kuna kiivri küljes on karusem pool takjaribast, siis püsib uus vooder ilma igasuguse liimita paigal ka.

See selleks. Kuna rattasõit jäi vähe poolikuks, siis tuleb õhtul ikka oma tavaline jooksutiir ka lisaks teha. See 6.4 kilomeetrine ring Saue vahel on samuti viimaste päevadega täiesti teist nägu läinud. Kui reedel oli veel umbes kolmandik paksu jää või vee all, siis nüüd on jäänud mõni üksik libedam-vesisem koht kus tuleb ettevaatlikult sussi sahistada. Ja kui ma seal sörkides endaga parajasti võitlesin, siis sattus korraga üks teine värskelt aedikust lahti lastud rattur vastu. Teismelist sorti poisid jätsid üksteisega nurga peal headaega ja üks neist, too kiivritu ja mütsitu kevadine rattaga isend kimas mulle tänava peal otse vastu. Võttis järjest tuure üles, ragistas muudkui käike kiiremaks ja seesama hetk kui minuga kohakuti hakkas jõudma, siis suutis siledal laial kuival asfaltteel kuidagi omal esiratta risti keerata ning üle lenksu valusa nipli panna. Ratas lendas minu poolele tee äärde, sell ise teisele poole. Kõik toimus täiesti ootamatult, seevastu osad hetked jooksid silme eest mööda kiiresti, teised jälle nagu aegluubis. Võtsin hoo maha ja jooksin tuldud teed paar sammu tagasi, ise juba arvutasin mõttes, et kui palju verd ja tatti siin nüüd kokku tuleb riisuda. Esiteks leidsin, et viskan ratta tee pealt jalust ära ja siis vaatame edasi, mis saab, aga selle ajaga kui ma küüned rattale taha sain, oli kukerpallitaja ka juba kuidagi kargu alla saanud. Ilmselt kevadine paksem vammus seekord päästis hullemast ja peanupp õnnekombel maaga kontakti ka ei otsinud. Sellest juhtumist tulenevalt tuletan veel kord meelde. Kiiver, kodanikud! Olgu see või mõne teise lamba villast, aga olgu olla.

Äärmusest äärmusesse

Nädalavahetust ilmestas erivärki sahmimine. Ühest küljest eriti aktiivne tegevus ja järgmine hetk seevastu täielik lebo ja puhkus. Aktsioon algas juba reede pärastlõunal kui lummemattunud suitsuahi sai sel kevadel esimest korda hääled sisse.

Siin on tegemist väikest viisi peitepildiga, ehk leidke üles koer.
Oleksin ma võtnud vaevaks selle uudise juba selsamal reedel eetrisse paisata, siis vaevalt et keegi mind tõsiselt oleks võtnud. 1. aprill nüüd mõni grillihooaja algus, aga tulemus oli ikkagi olemas ning pritsuklubi võis sellest kõigest osa saada.

Samas kui koer pidi seekord veel jääma vesise suuga pealt vaatama.

Pritsuklubi ise kogunes sel aastal esimest korda ning seekord vahelduse mõttes Põhja-Eestisse Kajamaale.

Lisaks põhitegevusele ning saunatamisele sisaldas kultuuriprogramm vibulaskmist. Kõigepealt tehti meile sissejuhatav koolitus, et me liiga valusalt vastu näppe ei saaks ning takkaotsa väike võistlustiir metsas suleliste ja karvaste elukate piltidega märklaudu augustades. Vägesid juhatas seejuures 2009. aasta maailmameister, Eestit esindav inglane Steve Morley. Kui sellest abist ei piisanud, siis servast toetas Jägermeister.
Ja kui te nüüd imestate, et miks Tarvo nii rõõmus on, siis minu mäletamist mööda ajas ta ühe nädalavahetusega kotti nii vibulaskmise kui ka bridži esikoha.

Pühapäeva hommikul pärast kojujõudmist ei viitsinud küll enam kätt ega jalga tõsta. Horisontaalis on ka vahest hea olla. Samal ajal kui ma magasin, on lumi võtnud nõuks ära sulada. Seda valget maad on paari päevaga palju vähemaks jäänud.