Enne kui rattahooaeg üldse alatagi jõudis olin juba sadulast maas. Nende vahepealsete segaste ilmadega hankisin kuskilt mingi külmetuse ja nõnda esimene rattaüritus vahele jäigi. Neljapäevast saadik on juba selline fifty-sixty seisund. Palavikku väga nagu pole, aga kurk on tükati valus ning nina jookseb nagu kevadine mahlakask. Kogu nädal iga neetud päev jälgisin ilmateadet, et kuidas ja mida nädalavahetusele satub, ja tuligi nagu lubatud - ilus päikesepaisteline ilm, aga esimene Brevet pikkusega 200km jäi ikka minu poolt alustamata. Lühike selgitus mõiste juurde: "Randonneur-brevet (edaspidi brevet) on organiseeritud 200km-1400km rattaüritus. Brevet ei ole võistlus vaid on vabasõit, mis tuleb läbida etteantud kontrollaja jooksul. Keskmine kiirus koos peatustega peab olema min. 15 km/h". Sõidetakse asfaldil. Ehk siis põhimõtteliselt on tegu matka või ühistreeninguga. Hooaja algusesse oleks sobinud pikk, rahulik, hea seltskonnaga sõit nagu rusikas silmaauku, seda enam et hulka head treeningaega on juba aia taha läinud ka. Hommikul poole seitsmeks panin isegi kella helisema, aga ei olnud minust nii varakult võitlejat. Kõik oli nagu juba olemas, tõkkepuud olid juba alla lastud, tuled ja signaalid vilkusid, aga seda rongi minu jaoks ei tulnud ja ei tulnud ning võibolla parem ongi. Pärast lõunat kui süüde paika loksus ning sisemine turtsumine vaiksemaks jäi, siis proovisin natuke rattaga sõita. Päikese käes on küll soe, aga tuul nohuse nina jaoks ikkagi maru jahe. Ring ise oleks välja kukkunud selline.
Vanad tuntud kohad. Risti, Märjamaa, Rapla. Igal pool rattaga juba käidud, tõsi küll, mitte ühelsamal päeval. Hinnanguliselt selline 7-8 tunnine ring koos vahepeatustega, ehk siis ajaliselt umbes sama nagu Haanja100 rattamaraton. Kaart on olemas, võibolla võtan hiljem järeleaitamistunde, kuigi üksinda pole pooltki seda lõbu vändata. Tegelikult on see alles taoliste ürituste avalöök. Eestis korraldatakse tänavu veel sõite, mis on järgnevalt 300, 400 ja isegi 600km pikad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar