Nagu talled aasal

Lubas selle nädala viimast sooja päeva. Selle tähistamiseks otsustasin rattahooaega alustada nädal varem kui eelmisel aastal. Aitasin terve talve puki otsas unistanud rattal maha ronida, õhk kummi, õli ketti ning sadulasse. Tänaseks on kogu 30 kilomeetrine Saue-Harutee-Keila-Saue ring ilus, kuiv ja puhas. Või siis ütleme, et peaaegu kuiv. Keilas ja Sauel linnas sees on veel mõned kohad kus vesi ei taha hästi ära voolata, aga maantee on täiesti super. Ilus rada ja hea ilm võttis ikka kepsutama küll. Alguses oli plaanis teha hooaja algusele kohaselt kaks ringi rahulikult, aga kui esimese ringi keskmine tempo liiga rahutult kõrgeks kujunes, siis leidsin, et aitab ühest ringist esialgu küll. Tunnist ajast velotamisest piisas aga täiesti, et järele proovida täiesti uut moodi disainitud kiiver, ehk vildist vooderdus. Ja tuleb tunnistada, et toimib.

See väline sinine vooder õnnestus kuidagimoodi tagasi liimida, aga sisemise oli koer talvel nii korralikult ära söönud, et seda enam taastada ei õnnestunud. Kuna emal oli parajasti mingi viltimise tuhin peal, siis kulus tal paar peotäit lambavilla, pool tundi viltimist ning voila, istub jälle peas nagu valatult. Kuna kiivri küljes on karusem pool takjaribast, siis püsib uus vooder ilma igasuguse liimita paigal ka.

See selleks. Kuna rattasõit jäi vähe poolikuks, siis tuleb õhtul ikka oma tavaline jooksutiir ka lisaks teha. See 6.4 kilomeetrine ring Saue vahel on samuti viimaste päevadega täiesti teist nägu läinud. Kui reedel oli veel umbes kolmandik paksu jää või vee all, siis nüüd on jäänud mõni üksik libedam-vesisem koht kus tuleb ettevaatlikult sussi sahistada. Ja kui ma seal sörkides endaga parajasti võitlesin, siis sattus korraga üks teine värskelt aedikust lahti lastud rattur vastu. Teismelist sorti poisid jätsid üksteisega nurga peal headaega ja üks neist, too kiivritu ja mütsitu kevadine rattaga isend kimas mulle tänava peal otse vastu. Võttis järjest tuure üles, ragistas muudkui käike kiiremaks ja seesama hetk kui minuga kohakuti hakkas jõudma, siis suutis siledal laial kuival asfaltteel kuidagi omal esiratta risti keerata ning üle lenksu valusa nipli panna. Ratas lendas minu poolele tee äärde, sell ise teisele poole. Kõik toimus täiesti ootamatult, seevastu osad hetked jooksid silme eest mööda kiiresti, teised jälle nagu aegluubis. Võtsin hoo maha ja jooksin tuldud teed paar sammu tagasi, ise juba arvutasin mõttes, et kui palju verd ja tatti siin nüüd kokku tuleb riisuda. Esiteks leidsin, et viskan ratta tee pealt jalust ära ja siis vaatame edasi, mis saab, aga selle ajaga kui ma küüned rattale taha sain, oli kukerpallitaja ka juba kuidagi kargu alla saanud. Ilmselt kevadine paksem vammus seekord päästis hullemast ja peanupp õnnekombel maaga kontakti ka ei otsinud. Sellest juhtumist tulenevalt tuletan veel kord meelde. Kiiver, kodanikud! Olgu see või mõne teise lamba villast, aga olgu olla.