Küpsuskirjand

Täna oli siis iga-aastane abituuriumi kiusamine ning sunniti neid kõiki jälle paberit määrima. Kui nüüd natuke tagasi vaadata, siis mulle on kirjutamine tegelikult juba kooliajast saati vastik olnud. Juba selles mõttes, et kirjand kõlab minu jaoks kuidagi pahaendeliselt. Kirjandi tüvi tuleb ju sõnast kiri, samamoodi nagu näiteks kirjatehnika. Vöökiri, ruunikiri. Kiri on seega midagi sellist, mis on käsitööliste pärusmaa, ehk siis küsimus on pigem nagu tehnikas. Ja siis lõpuks üksainus inimene hindab subjektiivselt, et kuidas see rida talle meeldib, mida minu käsi teeb. Nüüd muidugi arvustab seda teost riiklikult juba mitu sõltumatut eksperti, aga põhimõtteliselt ei muuda see ju midagi. Jõudu selles sõnas ei ole minu jaoks endiselt, paraku. Ajurünnak, kui sõna, omab jõudu või siis näiteks mõtteavaldus. Raudbetoon on eriti kõva sõna, aga kirjand sõnana on nõrk. Kirjand kui sõna nagu ei eeldakski, et see eviks mingit mõttejõudu ja see üksi teeb juba täiesti jõuetuks kui seda sunnitakse ettearvamatul teemal kirjutama. Kui see valmiskirjutatud ollus lõpuks kirjutamata (panite tähele: kirjutamata) reeglist erineb, siis on kaks võimalust - kas see saab väga hea või hoopis väga halva hinde. Oleneb kas seda mõistetakse või mitte.

Kokkuvõtteks. Mina enam kunagi kirjandit kirjutama ei hakka. Endiselt panen õla alla sellistele projektidele milles on jõudu. Kas on selleks siis "Teeme ära!", "Joome ära!", või "Kirjutame ära!".