Tagasilöök

Pühapäev. Tallinna suusamaraton 42 km.

Aegviidu suusasõit oli seekord lühike nagu riigikogu tööpäev. Sutsti sinna, natuke olesklemist rajal ja juba poole neljaks koju tagasi. Kabe on palju kurnavam sport, eelmisel päeval väikelinnade talimängudel jätkus madistamist peaaegu õhtul kella seitsmeni välja. Seega laupäevane päev läks tükkis täiega mahakandmisele ja kuna reedel ka polnud kellelgi mahti suuskadega tegeleda, siis jäidki suusad jälle määrimata. Aga kus häda kõige suurem, seal Tarvo kõige lähem. Kui ma laupäeva hommikul vaatasin kuidasmoodi meistrimehe käes käkitegu on suusad kokku mäkerdada, siis hakkas kohe vaimusilma tekkima suusapuki ehitamise projekt ning olgu see mulle viimane hooaeg kui võõras triikraud minu suuski puutub. Tagumine aeg on omale ka mõned lihtsamad vahendid ja kogemused hankida.

Lõpuks ometi oli meid õnnistatud ideaalse suusailmaga. Varahommikul -7, stardis -5, finišis -2 kraadi. Päikese käes veel eriti soe ja mõnus. Tarvo sõnul selleks tulebki ennast terveks sarjaks kirja panna, et siis ühel nädalavahetusel ikka ilmaga joppab. Raja poolest on Tallinna maraton tegelikult vastik, sest et sõita tuleb kaks ühesugust ringi. Tehniliselt ka üks nõudlikumaid, sest et rada käib pidevalt üles ja alla nagu jojo. Laskumised on sellised salakavalad, enamused väheke kurvilised ja sunnivad pidevalt tööd tegema - kohti kus puhata saab, on vähe. Kuigi värsket lund polnud viimastel päevadel tulnud, siis rada ise oli ka üllatuslikult kohati paras puder, ise lootsin palju kõvemat põhja talla alla saada.

Ise alguses massi tõmblemisega kaasa ei läinud vaid proovisin ennast ühes tükis hoida ning esimese ringiga soojaks sõita. Esimese ringi poolel maal sõitsid juba lühikese raja kiiremad selga, siis hoidsin ennast veel rohkem koomale, kiiret polnud väga kuhugi kuigi tempot hoidsin sellisel piiril, et mugavusega väga ära ei harjuks. Kohati oli ikka kilomeetriposte ka, kell näitas, et viie kilomeetri läbimise aeg on stabiilselt kuskil 22 minuti kandis. Sellega võis rahule jääda küll.

Esimese ringi pealt jõudsin tagasi ajaga 1:33. Nüüd saabus plaani põhjal sõidu tähtsam osa. Kuna Tartu maratonil oli just viimasel kahekümnel kilomeetril tunne heaks läinud, lootsin et ootused täituvad ka sel korral. Soojendus tehtud, tuleb sõitma ka hakata. Tagant enam kiiremaid väga tulemas ei olnud ja ruumi laialt ka, saab ise tempot sättida. Nii kui lükkama hakkasin, siis seljad eestpoolt lähenesid. Umbes kümme kilomeetrit oli väga hea ja õnnis rapsida, aga teisel ringil oli rada veelgi pehmemaks sõidetud ning see sumpamine võttis jalad täiesti läbi. Natuke enne lõppu saabus väikene vasar ning tõusudel läks raskeks. Eesmärk oli sõita teine ring paar minutit kiiremini kui esimene, aga tegelikult kulus aega hoopis kolm minutit rohkem. Istu, kaks.

Lõpuaeg tänavu 3:09:14, eelmisel aastal 3:08:03. Pulss on lõpuks ometi natuke alla ka tulnud 173/189.
Tarvo sõitis ka umbes minuti võrra aeglasemalt. Seekord 2:42:33, mullu 2:41:44. See pehme rada raskeid mehi üldse ei soosinud.

Kes ei tahaks ennast tippsportlastega võrrelda. Jüri Jaanson on teadagi kõva suusamees ka, seekord läbis raja ajaga 2:28:38. Alges "Massa" Maasikmets on ennast rattahooajaks ette valmistades ka talvel liikuma saanud, aeg 2:26:45.

Nüüd tuleb koera sabast, ehk Haanja maratonist ka kuidagi üle saada ja siis võib hakata suusahooajale tasapisi joont alla tõmbama.

Vabariik ja aastapäev

See mille üle me kõik oleme muidugi vaieldamatult uhked.
Samas alati öeldakse, et kõrvalt näeb asju natuke paremini. Ka neil on õigus.
Tuletame siis meelde. Kuidas nähtakse asju perspektiivis.
Kas nii?

Või nii?

Või siis hoopis mõlemat?

Nädal linnulennul

Pühapäev. Tartu suusamaraton 63 km.

Kui pärast Alutagust oli juba järgmine päev selline tunne, et võiks kohe jälle sellesama maratoni jalge alla võtta, siis esmaspäeval pärast Tartut on ikka parasjagu väsimust sees. Kuidagi vedasin ennast autopiloodiga tööobjektidelt läbi, aga ei enamat. Muidu läks Tartu maratoni ettevalmistus seda tänavust sissetallatud rada. Suuski vahepeal jälle alla ei saanud, kogu energia läks hoopis habemekasvatamise peale. Naturaalne kaitse külma vastu on ju see kõige etem. Tegelikult, mis siin pattu salata, tegin esmaspäeval ja teisipäeval moepärast paar kerget lühikest lõdvestusjooksu ka ning venitusi. Kõik tundus kontrolli all olevat, aga kolmapäeval hakkasid reite sisekülje lihased valutama, parempoolne veel nii hullult, et ei lasknud jalga enam korralikult sirutadagi. Selle tõttu jäid ära kõik planeeritud varustusetestid külmades oludes ning jäi üle vaid ihuliikmetele puhkust anda. Niipalju proovisin riietuse variante, et panin midagi selga ja lihtsalt seisin õues, et kuidas tunne on. Ette rutates võib nentida, et logelemisest oli abi ning nädala lõpuks sai juba päris kabedalt kõndida.

Laupäeval kogunes pool pritsuklubi Tartusse Toomase juurde. Enne seda veel muidugi võistluskeskusest läbi, et varakult stardimaterjalid lunastada. Õhk on suminat ja elektrit täis. Taimarit oodates kasutab Tarvo võimalust tasuta EKG teha. Kuna mul pole oma suuskade määrdeomadustest halli aimu ka, siis üritan ühe halva üllatuse välistada ning otsin samal ajal ajaviiteks müügiboksidest igaks juhuks külma ilma pidamist. Asjata. Laupäeva õhtuks on saadaval ainult ilmale mittevastavat keemiat. Ostlemisest loobununa satun ninapidi kokku Worldloppeti huvilise Tarmo Neemelaga (Tartu maratonil aeg 3:20:16, esialgne koht 154.). Maailmarändur oli hiljuti saabunud Prantsusmaalt La Transjurassienne suusamaratonilt ning kurtis, et vähe külmavõitu on meil siin. Galliamaal suusatati lumepuuduses ja ca +10 soojakraadiga. Kontrast meie oludega on muidugi võimas.

Taimar kampa võetud, veereme Toomase juurde. Peremees topib meid õhtul pastat ja muud head-paremat täis. Moepärast jaotame paari roberi jagu jaotusi ka laiali ning jutujätkuks ravime kroonilist vedelikupuudulikkust mõne õlle abil. Lõpptulemusena selgub, et üks väike slämm ujus ka ringi, aga kuna kahv oli sel hetkel minu käes, siis jäi see kala välja võtmata.

Korraldajad olid meie palvekirjale vastu tulnud ning starti tunni võrra edasi lükanud. Seekord saab magada seitsmeni, mõnus. Uniselt visuaalne vaatlus tuvastab, et katsumusest peab meid läbi vedama põhiliselt hommikune puder ja moos. Pärast tankimist hakkab enese sissepakkimine. Igaüks nohistab nüüd pigem keskendunult isekeskis. See on koht kus enam pisiasju ei ole. Iga möödalaskmine võib tekitada palju häda ning viletsust. Kui Alutagusel lisasin külma ilma tõttu oma tavapärasele varustusele ainult windstopper pikad püksid, siis seekord ma ei hakanud selle ülesköetud tuulekülma või tuulesooja paanikaga kaasa minema ning juurde tuli veel kõigist võimalikest valikutest ainult neli komponenti. Kõigepealt Kingpooli tüüpi iseleiutatud saapakatted, millest ilmselt ei olnud palju abi, sest et varbad olid väljas. Proovisin, aga topelt sokid ei mahutunud kuidagi saapasse ning hakkas pigistama, seega jäid ikkagi ainult ühed. Kätte paksemad ja soojad kindad. Toimisid hästi, ainult et kohmakad olid. Suusadressi alla varrukateta korvpallisärk, selline võrguline. Ning lõpuks kõrvu ja kaela kattev siidrätik seotult tavalise moega lõua alt kinni ja suusamüts selle peale. Sellest rätikust oli ka sõidu ajal tuntavalt kõige rohkem kasu. Ettepanekut, hakata omale 21. sajandil kuskile veel mingeid ajalehti toppima, ma ei võtnud isegi esimesele lugemisele mitte.

Sõit Tartust Otepääle pakub vastakaid elamusi. Auto termomeeter näitab vahelduva eduga külma umbes –24 kuni –26. Vaade autost näitab seevastu esialgu ainult udu ja musta masendust. Tatraorust läbisõit ei lisa samuti optimismi, oru põhjas on veel lisaks kaks kraadi külmemgi kui künka peal. Kuskil Pangodi kandis hakkab lõpuks päike natuke läbi sumu paistma, mis juba tekitab servast natuke elevust. Nõunil pakub üks kortermaja harvanähtavat vaatepilti. Kuna õhk praktiliselt ei liigu, siis korstnast tõusev suits on tekitanud umbes kolme-nelja meetri kõrgusele maja kohale ühtlase, kuid kitsa ja liikumatu vaiba.

Otepääl jääb aega ülegi, sest et suuskade markeerimine ja muud ettevalmistused jäid juba enamuses eilsesse päeva. Kes veel kreemitab, kes mätsib nägu teibiga. Mina sellest mäkerdamisest loobun. Viimased linnupetted ka, et magu oleks ikka korralikult kurguni täis. Energiat kulub ju külma ilmaga rohkem. Vahepeal hakkab autos isegi liiga soe ja peab minema ennast välja jahutama, higistama ei tohi enne starti mingil juhul hakata. Isegi tavaline jalutamine võtab habeme härma, aga muidu tundub ilm juba mõnus ja vastu päikest olles täiesti arvestatavalt soe.

Stardipaika kobides paistab silma, et palju numbreid on ikkagi jäänud välja võtmata. Kahju inimestest, kes lasid ennast külmapaanikast ära hullutada ja jätsid osalemisvõimaluse kasutamata. Neist ka muidugi, kellel lihtsalt ei olegi võimalust tänasele ilmale vastavat vajalikku riiet soetada või kellel pole jaksu läbida rada seekord piiratud kaheksa ja poole tunniga.

Stardis paistab valitsema mediteerimismeeleolu. Ise ka proovin süveneda, et kas see 170 suusakilomeetrit natuke vähevõitu pole tänavu, aga vanne on juba ammu antud, leping sõlmitud. Igaüks püüab iseendaga mingit saladuslikku kokkulepet sõlmida ja eriti ei märka, mis ümberringi toimub. Sellest äraolemisest annab märku seegi, et Tarvo unustab pärast vahetusriiete koti äraandmist omale karvamütsi pähe ning peab läbima enne starti veel ühe kiirete näppude vooru koti lahti- ja kinnipakkimise näol.

Start antud, voolab see mass minema ja ma ei tea miks, aga mulle tundub, et nende väheste pealtvaatajate näol, kes meid pilkudega saatma on raatsinud tulla, peegeldub kaastunne. Eks ta natuke ongi pea ees tundmatus kohas vette sukeldumine. Pole mina ja ilmselt ka paljud saatusekaaslased nii külma ilmaga varem suusatanud.

Kõige elamusterohkem on laskumine kilomeeter stardist pärast esimest tõusu. Üle-eelmisel aastal kukerpallitasin seal mina, eelmisel aastal nägin silmanurgast, et Toomas sai korra käe valgeks. Pole seegi aasta mingiks erandiks. Kuigi laskumine on iseenesest ilus ja suhteliselt sirge, siis see mass, mis sinna korraga sisse kukub, teeb elu huvitavaks. Nagu nüüdki, ees sahatatakse tublisti ja vahetatakse valikuliselt trajektoori, lõpuks polegi enam mingit ruumi ja kuhugi minna, vaid tuleb kahe eessõitja vahele lennata ja proovida seda hädapärast nippi, mida harjutasin juba eelmisel aastal Viru maratonil. Ehk siis mõlemalt käelt eessõitja embusesse ja sirgelt alla välja. Kuna laskumise lõpp on sirge ja keegi eriti ei tõmble, siis jääme kõik ilusti püsti ning oleme sõbrad edasi. Viru maratonil nii hästi ei läinud. Laskumine lõppes kurviga ja kui suusk kantima hakkas, siis läks kõik lootusetult sõlme ja edasi aimate isegi mis. Samas esimesed tõusud ja laskumised näitasid, et suusk on seekord täiesti konkurentsivõimeline. Kannatab seda igatsetud paaristõuget ka sõita. Pidas ja libises täiesti korralikult kuni lõpuni välja.

Pärast esimesi kilomeetreid toimub üksainus vaikne, monotoonne rühkimine suusakeppide klõbina taustal. Ilm on ilus, külm ei hakka terve sõidu vältel kusagilt, palav ka eriti mitte, seega riietus kümnesse. Rada on ka ees nagu raudtee, ainult lükka. Kui väiksematel maratonidel tekivad aegajalt mingid stabiilsemad grupid ja leiab põhjust ka sõna juttu puhuda, siis Tartu maratonil vahetuvad numbrid ja näod nii kiiresti, et mingit püsivamat kontakti lihtsalt ei jõuagi tekkida. Esimesed paarkümmend kilomeetrit on nii tihe, et vabalt kuhugi kõrvalrajale astuda naljalt ei ole. Sõidad seal kus sõidad ja longid seal kus longid. Tulemuse tegemise poolest panin esialgu seekord lootuse oma parema stardinumbri peale ja taktikale, et distantsi esimesel poolel elan ainult oma moonakoti peal. Nimelt eelmisel Tartu maratonil ma moraalselt väsisin esimestes joogipunktides võitlemast joogitopsi nimel ning hankisin omale spetsiaalselt selleks sõiduks joogivöö, et iseenda suva järgi kaloreid manustada. Esimesse joogipunkti sõidab sisse võibolla koguni mitusada inimest minutis, isegi niisama on keeruline neist mööda laveerida.

Esimeses joogipunktis strateegia isegi nagu natuke töötab. Saan oma lonksu järjekorrata kätte. Pakin ennast uuesti kokku, vöö, kindad, kepid. Aga nii kui ennast uuesti liikuma lükkan, lööb rätiku lõua alt lendu ning külm lahmab kurgu ja kõrvadeni välja. Kuna need neetud külma ilma kindad on nii kohmakad, siis jälle kepid ja käpikud käest ning kokkupakkimist otsast alga.

Harimäe tõusu peal käib kohati lausa jalutamine. Seekord jääb mahti isegi veidi vaadet nautida. Eelmistel aastatel on see lõik läinud kuidagi valusalt ja pea õlgade vahele tõmmatult. Ise püüan ikka natuke pressida ka kui ruumi antakse, sest et minek tundub olema hea, aga mitte nii hullult raiudes, et ennas rihmaks ära tõmbaks. Eelmise aasta raju haamer viis kilomeetrit enne lõppu on ikka veel nii värskelt meeles, et teeb natuke tagasihoidlikuks. Enne Harimäe lõppu annavad reite siseküljed jälle endast veidike märku. Ilmselt on siis Alutaguse ikka veel jalas ja võtan tempot mõistuse piires alla.

Kuni Kuutse TP-ni suuremat muret ei ole. Väljaulatuv nägu on moondunud üheks suureks purikaks, aga see on kõigest kosmeetiline puudujääk. Rajal jääb talla alla igat sorti mütse, kindaid ja muid ebamääraseid hüljatuid esemeid, sest et mõned on ennast külmahirmus liiga soojalt sisse pakkinud ning lahtikoorimine käib käigu pealt. Kuutses võtan enda arvates viimase lonksu oma katelokist ja ajan samas ergutajatega törts juttu. Piigad pakuvad kuuma kohvi. Teed jooksin küll, kohvist loobun. Härrasmees kõrvalt mainib, et kaks ja pool tundi on seljataga. Pole paha, pool maad ju juba sõidetud ka. Seega loodetud aeg viie tunni kanti on veel täiesti võimalik.

Kino hakkab peale pärast järgmist TP-d Peebul, kus ma esimest korda leian mahti tarbida korraldajate poolt pakutavat sooja jooki ja mustikasuppi. Kohe esimesel tõusunukil pärast joogipunkti saan mõlema jala krambid ja nüüd juba hoopis reiepealsetel. Pean kinni. Kindad, kepid käest ja kaasasolevat jooki sisse. Hakkab parem ja jälle saan tasapisi sõita.

Kogemus on näidanud, et pärast Palu TP-d enam eriti tõusunukke pole, saab ka ainult paaristõukega hakkama kui suusk libiseb. Sinnamaani proovin vahelduvtõukega sõites jalgadega mitte väga äkiliselt tõugata ja valusid vältida. Palus pean jälle kinni, nüüd on ruumi süüa juba päris laialt. Jälle soe jook ja mustikasupp, aga kui liikuma hakkan, siis saan jälle reiepealsetele krambid. Sellest järeldan, et seismajäämine on saatanast ning otsustan viimasest joogipunktist Hellenurmes õkva läbi sõita. Tulgu siis seekord ka haamer või kasvõi terve sepikoda, aga seda valu kolmandat korda kannatada enam ei taha.

Õnneks jätkub vurtsu seekord päris lõpuni välja. Rahvas hakkab järjest enam selg ees vastu tulema ning alates Palust õnnestub tõusta 140 kohta. Oma positsiooni on sõidu ajal väga raske hinnata. Sõitjad numbritega 1000 kuni 6000 on kõik läbisegi, võta nüüd kinni, kas sõidad kiiresti või aeglaselt. Finišikanga all peaks olema kell ka. Otsin sellelt kinnitust, et sõiduaeg ikka alla viie tunni tuli, aga kell ei tööta. Väga paljudel ei tööta kiibid ka, sellepärast lüüakse tulemusi ja lõpetajaid siiamaani kokku. Stopper taskust väidab, et aeg tuli ära alla viie tunni, keskmine pulss 177, max 192. Kolm maratoni sõidetud. Esimene maraton alla seitsme, teine alla kuue ja seekord alla viie tunni. Järgmiseks aastaks peaks seega eesmärk olemas olema. Nali.

Mõned muljed vestlustest pärast sõitu:

Anti Oot klubist Extreme. Järjekordne Worldloppeti huviline sõitis eelmine nädal Jaapanis Sapporos. Kurtis aklimatiseerumisprobleemide üle ning pidi enda sõnul Kuutsemäel peaaegu magama jääma. Aeg 4:23:28, koht 1390.

Grupivend Jürgo Raid. Kurtis, et esimest maratoni sõites on tagant tulles maru kehv oma võimetele vastavat tempot arendada ja alles lõpus sai kohta tublisti parandada. Aeg 5:20:04, koht 2792.

Tarmo Hanni. Vasaloppeti alla seitsme tunni mees olevat hiljuti haigustega kimpus olnud ning vorm kehvapoolne. Aeg 4:27:26, koht 1510.

Kaua kadunud spordimees Kuldar Pruus. Trennikilomeetrite meistrile oli seekordne maraton raskeks kujunenud. Aeg 5:09:40, koht 2535. Sai tasuta numbri kuhugi tagumisse gruppi, oma võimetekohase numbriga oleks ilmselt palju parema koha välja sõitnud.

Pritsuklubi kestis täies koosseisus lõpuni.

1156. Tarvo 4:14:34

Tarvo kiitis suuska ja meie kiidame Tarvot. Super.

2104. Urmas 4:50:11

Aeg on hea, aga kohta oleks tahtnud alla 2000 saada. Kuigi tuleb tunnistada, et seni kõige kergemini läbitud Tartu maraton. Arenguruumi veel on.

Taimar, aeg umbes 5:04:30, koht umbes 2420.

Täpseid tulemusi veel ei ole talle antud ajavõtu segaduste tõttu.

3607. Toomas 5:59:35

Mees lubas tulla kuue tunniga ja tuli ka. Finišis märgatavaid väsimusmärke ei ilmutanud, seega jõud õieti jagatud.

4579. Meelis 7:34:26

Tark ei torma vaid naudib sõitu täie raha eest.

2813. Silver 5:21:38

Pritsuklubi järelkasv. Esimese sõidu kohta täiesti korralik tulemus.

Taastumine on praegu ikka veel natuke raske. Öösel vastu teisipäeva lõi vist isegi palaviku üles, igatahes higistasin nii mis jube. Hommikul ärgates ei olnud jälle nagu väga vigagi. Loodetavasti kannatab pühapäeval Aegviidus ikka jälle sõita.

Prognoos

Praeguse seisuga lubab Norra ilmaennustus pühapäeval maratoni stardiks -21 ja finišiks -18.
EMHI HIRLAM mudel ennustab veelgi leebemat ilma. Stardis -19 ja viis tundi hiljem -17.
Päikesepaiste kogu rajale ning tuule kiirus 2-3 m/s.
See on ju peaaegu sula juba. Sellele vaatamata ärge unustage oma tihasele pekki panna.

Sõjaplaan

Oluline pole see kui esteetiline te näete välja Tartu maratonil vaid kui esteetiline te näete välja kuus kuud hiljem.

Sellest lähtuvalt mõtlesin välja sellise mitmekihilise varustuse.
Hakkame ülevalt poolt peale. Esiteks mingi buffi moodi asjandus nii et silmad, nina ja suu jäävad välja. Pähe nagu naela otsa windstopperiga suusamüts.
Selga pikk windstopper pesu, selle peale kahekordne võrgutav vest, kõige peale suusadress. Kolmanda kihina dressi alla proovin õhukest džemprit. Valida on järelikult kokku kolm või siis neli kihti.
Käte otsa proovin panna kas Alutagusel käigus olnud suusakindad ja lisaks labakud või siis hoopis ainult ehitajate talvised töökindad.
Jalga susped pluss windstopper pikk pesu ja siis veel muidugi suusapüksid. Neljandat kihti ei ole veel valmis mõeldud.
Päkkade peale suusasaabaste sisse Crafti spordisokid ja pikad põlvikud. Suusasaabaste peale peaks arendama mingid katted. Rattakingade peale olen suvel suutnud vedada kateteks tavalised vanad froteesokid, suusasaapad on vist selleks liiga suured. On mõte kasutada mõne vana pusa maha lõigatud varrukaid nõnda, et ühed otsad kokku õmmeldud ja teine ots sääre peale teibiga kinni.

Kõige selle juurde muidugi kaks põhimõtet. Mitte mingil juhul puuvillast riideid ja kes mõtleb enda näo mätsimise peale, siis mitte mingil juhul vett sisaldavaid kreeme. Muidu võite ennast heaga juba esimese viie kilomeetriga maha kanda.

Prillid ka igaks juhuks kaasa. Ehk läheb tarvis.

Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et võrreldes Alutagusega lisandub igale poole kiht või paar juurde. Aga kui vaatamata kõigele ikka hakkab külm, siis kangelast mängima ka ei hakka. Jõuab seda maratoni veel sõita mõni teine aasta ka.

Külmarekord

Juba eile hakkas külm näpistama. Auto ei viitsinud ennast eriti käima turtsuda ning aku kolis ööseks tuppa laadima. Öösel tuli miinuseid veel juurde ning külmaarvesti näitas mitteametlikult ööpäeva kõige madalamaks temperatuuriks -28.9
Kui Tartu maraton oleks pidanud täna toimuma, siis oleks pahapaha, sest et veel hommikul kell 9 tuikus näit kuskil -24 kandis.

Al(uta)guse asi

Laupäev. Alutaguse suusamaraton 40 km.

Kohalejõudmise logistika loksus paika alles viimasel minutil. Tegelikult hakkas paanikaosakond tööle juba reedel kui selgus, et mul on kahe paari suusakeppide tarvis ainult ühed käepidemed ning ühe pideme olin nii kapitaalselt uisusõidu kepi külge mätsinud, et mittepurustava jõuga seda enam sealt kätte ei õnnestu saada. Radar pandi täistuuridel tööle ning see peilis välja, et Keilas on puuduolevad objektid täiesti olemas. 25 raha eest õnnestus klassikakeppidele saada tutikad käepidemed ja rihmad, ülejäänu eest hoolitses osavate käte ring. Enne ostlemist käis mingi hetk peast läbi isegi ketserlik mõte uisukeppidega klassikat sõitma minna, mis tagantjärgi tarkusena oleks tol päeval küll vist väga halb valik olnud.

Sellega polnud segadused veel kaugeltki lõppenud. Kuna Jaanus oli ootamatult haigeks jäänud ning Tarvole ei õnnestunud Saue spordiklubi bussile lisakohta enam moosida, siis lõin ise ka bussisõidule käega ning otsustasin, et sõidame jälle Tarvoga kahekesi. Põhimõtteliselt oleksin saanud ennast laupäeva hommikul rahulikult teele ära sättida, aga need neetud suusad, mis ma reedel määrida viisin, olid juba Saue suusasõprade bussi peale ära pakitud. Koer, sinder, ajas mind juba hommikul kell viis maast lahti ja nõudis enda jalutamist. Ülejäänud aja lõin kuidagimoodi surnuks, et kokkulepitud ajaks bussi algpeatusesse jõuda, aga Indrekul õnnestus laupäeva hommikul hoopistükkis sisse magada ning suusad sain kätte loodetust jupp aega hiljem, mitte aga niipalju hiljem, et kohale jõudmiseks väga kiirustama oleks pidanud.

Autosõit ise oli nagu sõit ikka. Tähelepanuväärt oli kaks tendentsi. Esiteks, lund paistis olevat ida poole liikudes järjest rohkem ning lõpuks ääristasid sõiduteed kohati ligi kahemeetrised vallid. Teiseks, ilm läks järjest külmemaks. See pani järele mõtlema, et kas varustus sai ikka õieti valitud. Stardipaigas näitas termomeeter umbes –16. Minu ilmateade, mille põhjal ennast võistluseks häälestasin, näitas hoopis soojemat ilma, stardiks –12 ja finišis –11.

Esimest korda sel aastal klassikasaabas jalga ning klassikasuusk alla ning pärast stardipauku selgus tõsiasi, et suusk on kapitaalselt kinni määritud. Ilusa unistuse seda mõnusat paaristõuget sõita, mis Tamsalus edasi viis, võis põhimõtteliselt ära unustada. Lausa füüsiliselt oli tunda kuidas talla all lumi krudiseb ning nagu liivapaberiga kinni võtab. Kõige parempoolsemas jäljes veel kannatas kuidagi lükata, aga kui oli vaja lahtise lume peal sõita või kurve võtta, siis oli suusk ikka täiesti kinni. Korra õnnestus sileda peal isegi ninali käia kui suusa kinni mätsis ning jalad seetõttu sõlme läksid. Hiljem foorumeid lehitsedes leidsin, et suusa libisema saamine oli selle külma ilmaga probleem päris paljudele ning polnud mina see ainuke õnnetu.

Rahvast oli ennast kokku vedanud ütlemata palju – välja oli kirjutatud peaaegu tuhat stardinumbrit ning tundus, et sellele massile jäi rada pisut kitsaks. Sõidu esimene kolmandik oli üks küllaltki kaootiline tõmblemine, sest et punt oli kogu aeg suur ja ainult kaks suusarada jäi möödumiste jaoks väheks. Mööda sai valdavalt ainult kahe raja vahelt, aga siis hakkasid sõitjate kepid väikest viisi omavahel võitlema ning pidi olema maru ettevaatlik. Kuigi tempo oli küllatki lahja, siis minust selle kehva suusaga möödasõitjat eriti ei olnud, või kui, siis ainult sellistest tüüpidest, kellega tempovahe oli kolossaalne. Pigem püüdsin ennast nii kitsaks teha kui võimalik, et kuhugi ei takerduks ja midagi ära ei lõhuks. Ainuüksi raja vahetus võttis hoo täiesti kinni ja raiskas kokkuvõttes nõnda palju energiat, et loobusin rabelemisest ning püüdsin ökonoomselt sõita ja ennast alustuseks lihtsalt eessõitja kandadel hoida.

Kui eelmised maratonid on mõõdetult olnud mõnevõrra pikemad kui juhendis kirjas, siis Alutaguse peaks tegelikult olema hoopis paar kilomeetrit lühem. Kui kilomeetripost luges lõpuni 30km, siis näitas stopper selle alguse jalutamise peale ainult 41 minutit. Muideks täpselt sama vaheaeg oli ka eelmisel aastal. Nii kiiresti ma sõidaksin kümmet kilomeetrit võib-olla väga hea suusaga ning pulss punases. Vahetult enne 20km märki oli teine TP ja sinna oli just enne mind üks suurem punt sisse vajunud. Kuna tunne oli hea ning joogijärjekord paistis maru pikk, siis otsustasin esimest korda sel hooajal toidupunktist peatumata mööda tulistada. Moment tundus olema õige, sest et nüüd sain mõnda aega vabas vees suusatada ning eessõitjad püüda. Neile järgi jõudes toimis millegipärast valdavalt selline Murphy seadus, et kui su ees on kaks võrdselt aeglasemat suusatajat, siis nad sõidavad alati kõrvuti radadel, mitte üksteise järel nagu võiks loogiliselt oletada.

Poole maa peal oli aega kulunud 1:26, ehk siis viimane kümme kilomeetrit kolmveerand tunniga. Pole paha, kuigi võrreldes eelmise aastaga jälle täpselt sama aeg. Sel hetkel oli isegi natuke kahju, et nii vähe maad lõpuni on. Alles äsja sai nagu oma sõitu üldse sõitma hakata ja nüüd kõigest poolteist tundi lõpuni. Järgmise kümne kilomeetri vaheaega ei õnnestunudki fikseerida. Ühel vähestest natuke tehnilisematest laskumistest ca 12-14 kilomeetrit enne lõppu, kus rada pärast allatulekut kohe järsult mäkke ülesse tagasi kerkis, õnnestus korralik koomusk korraldada. Mäkkeronijate järjekord oli juba üsna pikk kui mina sinna laskumisse sisse lendasin. Ise sain veel järjekorra lõpus kuidagi pidama, aga taganttulija suusk oli ilmselgelt parem ning ta lendas mulle korralikult ahtrisse. Tagajärjena olime suuskade ja keppidega omavahel sõlmes ning iga üritus neid lahti harutada libistas meid ühendatud masside toel kallakust tasapisi allapoole tagasi. Sel ajal kui me seal mässasime, jõudsid kohale juba mingid telemehed oma kaamerate ja mikrofonidega ning nagu meil muresid veel vähe oleks, tahtsid nõudliku ilmega selles segases olukorras intervjuud saada. Kas sellest midagi saatesse sisse ka lõigatakse saab neljapäeval näha. Lõppeks sai tagumine mees omal kuidagi ühe suusa alt ära pusitud ning edasiliikumine võis jätkuda. Varustus jäi õnneks terveks, aga stopperil õnnestus ennast selles külakuhjas kuidagi kinni vajutada.

Viimastel tõusunukkidel näitas kinnimääritud suusk oma mõningast eelist, sest et tõusudest oli võimalik sirgelt üles sõita ning kogu liikumine oli järelikult suunatud kogu aeg ettepoole. Päris lõpus sai aga õnn jälle otsa ja kuna rada oli jälle kergelt allamäge, siis vahelduvtõuget kasutamata kippus hoog vägisi enne finišit otsa saama. See aga tähendas, et viimase kilomeetriga libisesid viis meest lihtlabaselt mööda ja eest ära ka. Kui Kilp Riho hiljem finišisse tuli, siis ei jõudnud ta samuti suuska ära kiruda ja vanduda, sest eks temagi oli saanud suusad sellestsamast Annely poolt määritud hunnikust.

Lõpptulemuse leidsin alles õhtul koju jõudes protokollist. Ise olin kogu aeg pigem seda meelt, et aega kulus üle kolme tunni, aga tuleb tunnistada, et napilt alla kolme jõudsin jälle lõpetada. 2:59:54 on ainult 52 sekundit kehvem kui eelmisel aastal. Ainult et pulss oli ikka natuke liiga kõrge - avg 178/max 189. Eelmisel aastal samal ajal ja kohas 175/191. Tarvo oli vastupidiselt minule määrinud endale pigem libiseva suusa ning parandas oma eelmise aasta aega jõudsalt. 2:45:38 on ligi veerand tundi parem kui minu lõpuaeg ning muidugi parem ka kui eelmisel aastal poolhaigena sõidetud 3:03:58. Ühes jõudsime samale seisukohale. Rada oleks võinud seekord pikem olla. Mõned padrunid jäid veel salve alles.

Kes tahab sõita oma elu esimest suusamaratoni, aga ei tea millist neist valida, siis julgeksin soovitada just Alutagust. Hulle tõuse ei ole, keerulisi ja tehnilisi laskumisi ka mitte.

Selle –16 külmaga läks riiete valik üsna täkkesse. Sõrmede ja varvastega probleeme polnud. Kahekihiline dress, ehk siis pikk windstopper pesu all ja õhuke suusadress peal, toimis sellistes tingimustes ideaalselt. Mis aga pühapäeval Otepääl juhtuma hakkab, on väga raske prognoosida. Kui hommikul alla –20 ära laksab, siis peab vist ekstra mingeid soojustusnippe välja nuputama hakkama. Näomaskid, saapakatted jmt. võivad muutuda elupäästjateks. Viis tundi ringi vehkida on hoopis midagi muud kui kolm.

Polüteism

Raske on korraga mitut jumalat teenida. Ühel hetkel oled suusausku, siis vahepeal kabeusku, aga tegelikult tahaks ju hoopis rattaga sõita.
Ja kui ühegagi neist korralikult hakkama ei saa, siis lõppeks tabab täielik vaimuvaesus ning ideedepuudus.
Sasipundart lahti harutades selguvad sellised tõsiasjad.
1. Kirikabes sel aastal ilmselt, ehk, võibolla, näiliselt, tundub et medalit ei saa. Nagu Homer ütleb: “If something's hard to do, then it's not worth doing.”
2. Tartu maratoniks on stardinumbrid juba nädal tagasi välja jagatud. Sealhulgas pole ka pritsuklubi mingi erand. Tarvo-2049, Urmas-2278, Taimar-2396, Toomas-3362, Meelis-4553. Mul ja Tarvol on loodetavasti laupäeva õhtuks juba kolm maratoni läbitud, Toomasel ka üks linnuke ammu kirjas. Meelis üritas ka vist korra, aga praegu info puudub mis Kõrvemaal juhtus, et lõpuni ei saanud. Taimar vanakooli mehena ennast traditsiooniliselt asjata ei raiska. Igalühel oma personaalne strateegia.
3. Rattasõitu saab endiselt edasi lükata. Kuradi-kuradi külm on.
4. Kuna kabele enam rõhku ei pane eriti, siis tuleks Gruusia lugudega kärmelt ühele poole saada. Mingist servast lootsin, et ehk saan ETV ja Jüri Aarma lugudest midagi uut teada, aga väga ei saanud ikka küll.

Sinna ja tagasi

Pühapäev. Tamsalu-Neeruti suusamaraton 44 km.

Võrreldes eelmise nädalavahetusega on tingimused nagu öö ja päev. Mõni kraad on külma, taevast midagi alla ei tule ja tuult ka nagu peaaegu pole. Vahepealne sula ja rajameistrid on raja põhja eeldatavasti kõvaks teinud ning tõotab tulla kiire ja mõnus sõit. Et sõit liiga rajuks kätte ära ei läheks, siis pidasin ettevalmistusel kinni kahest printsiibist. Esiteks, kahe maratoni vahel trenni ei tee ja teiseks, suuski vahepeal ei määri. Tamsalus ja Pariisi küngastel on salakavalad kurvidega laskumised ning karta on, et eessõitjate poolt küllaltki jäiseks lihvitud. Pelgan, et kui suusk väga püssiks määrida ning jalad jälle krampi saan, siis tekib juhitavusega väga suuri probleeme ning trajektoor muutub liiga ettearvamatuks.

Stardist on hea lai rada ja palju ruumi sõita. Rahvast on palju vähem kui Mõedakul ning tõmblemist on ka selle võrra vähem. Paar korda astuti seekord tõusudel keppide peale ka, aga käepidemete teipimisest oli niipalju tolku, et varustus seekord ei lagunenud.

Tegelikult on uisurajal kohati seda lumepuru ikka päris palju ja kohtades kus seda peent tuisulund viimastel päevadel rohkem on kogunenud, väga ei libise ka. Seetõttu otsivad paljud abi hoopis klassikajäljest ja tõsi on, et selles on lippamine tükati päris muljetavaldav. Paaristõugetega veidi jäises rennis lükates kogub kohati suurema hoo kui uisutades. Ise lasen ka igal võimalikul juhul paaristõukega ning uisku ainult siis kui on vaja mäest üles punnida või kui suusajälg liiga väliskurvi jääb. Strateegia toimib sedavõrd hästi, et seekord jalad ei sure ja krampe ka ei saa.

Mõedakul olid kilomeetritähised iga kilomeetri järel, siin on esimene silt selline, mis näitab, et lõpuni on 30 km. Selleks ajaks oleme juba esimesest TP-st läbi sõitnud, aega on kulunud mõni minut üle tunni. Esimene valu Tamsalu terviserajal on ära kannatatud, järgmised tõusud ootavad Neerutis.

Teine TP on Neerutis vahetult enne Pariisi künkaid. Eelmisel aastal jäid need tõusud ja laskumised eriti eredalt meelde, seetõttu tõmban enne ronimist natuke hinge ning kallan sisse kolm topsi jooki. Silt näitab, et lõpuni on 20 km ning stopper näitab 1:45. Seekord tunduvad tagantjärgi need mäed hoopis kuidagi madalamad ning laskumised palju sirgemad. Igatahes see jupp rajast jääb seekord kuidagi ootamatult kiiresti seljataha ning siis suundub rada juba Tamsalu poole tagasi.

Järgmine kilomeetripost näitab, et lõpuni on 15 km ja siis… rohkem ei olegi midagi. Ei ole silti, mis näitaks kümmet, ega silti mis näitaks viite kilomeetrit. Täielik teadmatus. Tagantjärgi tark olles võib kaardilt muidugi leida, et kolmas TP on umbes 10 km enne lõppu ja viimane umbes 5 km. Kui palju seda kaarti nüüd muidugi uskuda võib, sest et mulle tundusid need viimased kilomeetrid jälle kole pikad. Tegelikult gepsumehed leidsidki, et rada oli vähemalt paar kilomeetrit pikem.

Kolmandas TP-s näitab kell mäletamist mööda umbes 2:25 ja neljandas 2:55. See tähendab, et kui ma viimaseid tõuse alles alistama hakkasin, valmistus Tarvo juba finišiks. Umbes selline vahe siis sel korral. Viimasest TP-st on juba kange tahtmine mööda sõita, et saaks rutem koju ära, aga mõistus käseb sõidu pealt ühe joogi ikka napsata. Abiks ikka.

Viimased tõusud on jälle paganama rasked. Mitte küll nii hullud nagu Mõedakul ehk siis suhteliselt sõidetavad, aga võtavad jalgadest viimase. Laskumistel teen kamikazet ja püüan võimaluse korral tabada seda libedat jäist renni, et võimalikult vähe ise vaeva näha. Nõnda tuiskan mitmest kaaskannatajast raketina mööda ja kuigi enamus laskumisi lõppevad kurviga, siis seekord õnnestub mingi ime läbi igal pool püsti jääda.

Viimane laibamõnitamine leiab aset juba staadionil kuhu on umbes kilomeetrine siksak rada maha joonistatud rohkete tõusude ja laskumistega. Lõpuks antakse ikkagi armu ning stopper lüüakse kinni ajaga 3:25:12. Sõit oli ikkagi kiire kuna eelmisel aastal kulus aega lausa 3:50:14. Tarvo arendas säherdust tempot, et alistas seekord kindlalt kolme tunni piiri 2:57:20, eelmisel aastal nautis temagi katsumusi märgatavalt kauem ehk siis 3:16:41.

Seekord sõitis kaasa veel huvitavat kaadrit. Näiteks enne sõitu selgus, et kunagine grupivend Jürgo Raid on võtnud vaevaks kargu alla ajada ning läbis lõpuks raja tulemusega 3:14:33. Riigikogujast teatrimees, või siis vastupidi, Indrek Saar pole ka papist 3:18:42. Ja kui mõni teleka taga arvab, et kahevõistlejad ei jaksa sugugi suusatada, siis värske kolmekordne juunioride MM-i pronks Kaarel Nurmsalu lõpetas koguni kümnendana ajaga 2:10:16. Tehke järgi või makske kinni.

Kuigi mitte essugi pole trenni teinud, tundub minek olevat sutsu parem kui eelmisel aastal samal ajal. Pulss oli Tamsalus veel täitsa punases, avg 178/max 192, aga sisemine tunne ütleb, et kui nüüd korralikult ära taastub, küll siis selle mootori madalamal pöördel ka tööle saab.

Nüüd võib uisusuusad mõneks ajaks nurka visata ja järgmine vahepeatus saab olema laupäeval Pannjärvel kus sõidame vahelduse mõttes klassikat. Lubab nädalavahetuseks külmalainet, mis saab olema ilmselt üsna minu taluvuse piiril. Kui juba alla –15 laksab, siis on ikka juba liiga karm.