Al(uta)guse asi

Laupäev. Alutaguse suusamaraton 40 km.

Kohalejõudmise logistika loksus paika alles viimasel minutil. Tegelikult hakkas paanikaosakond tööle juba reedel kui selgus, et mul on kahe paari suusakeppide tarvis ainult ühed käepidemed ning ühe pideme olin nii kapitaalselt uisusõidu kepi külge mätsinud, et mittepurustava jõuga seda enam sealt kätte ei õnnestu saada. Radar pandi täistuuridel tööle ning see peilis välja, et Keilas on puuduolevad objektid täiesti olemas. 25 raha eest õnnestus klassikakeppidele saada tutikad käepidemed ja rihmad, ülejäänu eest hoolitses osavate käte ring. Enne ostlemist käis mingi hetk peast läbi isegi ketserlik mõte uisukeppidega klassikat sõitma minna, mis tagantjärgi tarkusena oleks tol päeval küll vist väga halb valik olnud.

Sellega polnud segadused veel kaugeltki lõppenud. Kuna Jaanus oli ootamatult haigeks jäänud ning Tarvole ei õnnestunud Saue spordiklubi bussile lisakohta enam moosida, siis lõin ise ka bussisõidule käega ning otsustasin, et sõidame jälle Tarvoga kahekesi. Põhimõtteliselt oleksin saanud ennast laupäeva hommikul rahulikult teele ära sättida, aga need neetud suusad, mis ma reedel määrida viisin, olid juba Saue suusasõprade bussi peale ära pakitud. Koer, sinder, ajas mind juba hommikul kell viis maast lahti ja nõudis enda jalutamist. Ülejäänud aja lõin kuidagimoodi surnuks, et kokkulepitud ajaks bussi algpeatusesse jõuda, aga Indrekul õnnestus laupäeva hommikul hoopistükkis sisse magada ning suusad sain kätte loodetust jupp aega hiljem, mitte aga niipalju hiljem, et kohale jõudmiseks väga kiirustama oleks pidanud.

Autosõit ise oli nagu sõit ikka. Tähelepanuväärt oli kaks tendentsi. Esiteks, lund paistis olevat ida poole liikudes järjest rohkem ning lõpuks ääristasid sõiduteed kohati ligi kahemeetrised vallid. Teiseks, ilm läks järjest külmemaks. See pani järele mõtlema, et kas varustus sai ikka õieti valitud. Stardipaigas näitas termomeeter umbes –16. Minu ilmateade, mille põhjal ennast võistluseks häälestasin, näitas hoopis soojemat ilma, stardiks –12 ja finišis –11.

Esimest korda sel aastal klassikasaabas jalga ning klassikasuusk alla ning pärast stardipauku selgus tõsiasi, et suusk on kapitaalselt kinni määritud. Ilusa unistuse seda mõnusat paaristõuget sõita, mis Tamsalus edasi viis, võis põhimõtteliselt ära unustada. Lausa füüsiliselt oli tunda kuidas talla all lumi krudiseb ning nagu liivapaberiga kinni võtab. Kõige parempoolsemas jäljes veel kannatas kuidagi lükata, aga kui oli vaja lahtise lume peal sõita või kurve võtta, siis oli suusk ikka täiesti kinni. Korra õnnestus sileda peal isegi ninali käia kui suusa kinni mätsis ning jalad seetõttu sõlme läksid. Hiljem foorumeid lehitsedes leidsin, et suusa libisema saamine oli selle külma ilmaga probleem päris paljudele ning polnud mina see ainuke õnnetu.

Rahvast oli ennast kokku vedanud ütlemata palju – välja oli kirjutatud peaaegu tuhat stardinumbrit ning tundus, et sellele massile jäi rada pisut kitsaks. Sõidu esimene kolmandik oli üks küllaltki kaootiline tõmblemine, sest et punt oli kogu aeg suur ja ainult kaks suusarada jäi möödumiste jaoks väheks. Mööda sai valdavalt ainult kahe raja vahelt, aga siis hakkasid sõitjate kepid väikest viisi omavahel võitlema ning pidi olema maru ettevaatlik. Kuigi tempo oli küllatki lahja, siis minust selle kehva suusaga möödasõitjat eriti ei olnud, või kui, siis ainult sellistest tüüpidest, kellega tempovahe oli kolossaalne. Pigem püüdsin ennast nii kitsaks teha kui võimalik, et kuhugi ei takerduks ja midagi ära ei lõhuks. Ainuüksi raja vahetus võttis hoo täiesti kinni ja raiskas kokkuvõttes nõnda palju energiat, et loobusin rabelemisest ning püüdsin ökonoomselt sõita ja ennast alustuseks lihtsalt eessõitja kandadel hoida.

Kui eelmised maratonid on mõõdetult olnud mõnevõrra pikemad kui juhendis kirjas, siis Alutaguse peaks tegelikult olema hoopis paar kilomeetrit lühem. Kui kilomeetripost luges lõpuni 30km, siis näitas stopper selle alguse jalutamise peale ainult 41 minutit. Muideks täpselt sama vaheaeg oli ka eelmisel aastal. Nii kiiresti ma sõidaksin kümmet kilomeetrit võib-olla väga hea suusaga ning pulss punases. Vahetult enne 20km märki oli teine TP ja sinna oli just enne mind üks suurem punt sisse vajunud. Kuna tunne oli hea ning joogijärjekord paistis maru pikk, siis otsustasin esimest korda sel hooajal toidupunktist peatumata mööda tulistada. Moment tundus olema õige, sest et nüüd sain mõnda aega vabas vees suusatada ning eessõitjad püüda. Neile järgi jõudes toimis millegipärast valdavalt selline Murphy seadus, et kui su ees on kaks võrdselt aeglasemat suusatajat, siis nad sõidavad alati kõrvuti radadel, mitte üksteise järel nagu võiks loogiliselt oletada.

Poole maa peal oli aega kulunud 1:26, ehk siis viimane kümme kilomeetrit kolmveerand tunniga. Pole paha, kuigi võrreldes eelmise aastaga jälle täpselt sama aeg. Sel hetkel oli isegi natuke kahju, et nii vähe maad lõpuni on. Alles äsja sai nagu oma sõitu üldse sõitma hakata ja nüüd kõigest poolteist tundi lõpuni. Järgmise kümne kilomeetri vaheaega ei õnnestunudki fikseerida. Ühel vähestest natuke tehnilisematest laskumistest ca 12-14 kilomeetrit enne lõppu, kus rada pärast allatulekut kohe järsult mäkke ülesse tagasi kerkis, õnnestus korralik koomusk korraldada. Mäkkeronijate järjekord oli juba üsna pikk kui mina sinna laskumisse sisse lendasin. Ise sain veel järjekorra lõpus kuidagi pidama, aga taganttulija suusk oli ilmselgelt parem ning ta lendas mulle korralikult ahtrisse. Tagajärjena olime suuskade ja keppidega omavahel sõlmes ning iga üritus neid lahti harutada libistas meid ühendatud masside toel kallakust tasapisi allapoole tagasi. Sel ajal kui me seal mässasime, jõudsid kohale juba mingid telemehed oma kaamerate ja mikrofonidega ning nagu meil muresid veel vähe oleks, tahtsid nõudliku ilmega selles segases olukorras intervjuud saada. Kas sellest midagi saatesse sisse ka lõigatakse saab neljapäeval näha. Lõppeks sai tagumine mees omal kuidagi ühe suusa alt ära pusitud ning edasiliikumine võis jätkuda. Varustus jäi õnneks terveks, aga stopperil õnnestus ennast selles külakuhjas kuidagi kinni vajutada.

Viimastel tõusunukkidel näitas kinnimääritud suusk oma mõningast eelist, sest et tõusudest oli võimalik sirgelt üles sõita ning kogu liikumine oli järelikult suunatud kogu aeg ettepoole. Päris lõpus sai aga õnn jälle otsa ja kuna rada oli jälle kergelt allamäge, siis vahelduvtõuget kasutamata kippus hoog vägisi enne finišit otsa saama. See aga tähendas, et viimase kilomeetriga libisesid viis meest lihtlabaselt mööda ja eest ära ka. Kui Kilp Riho hiljem finišisse tuli, siis ei jõudnud ta samuti suuska ära kiruda ja vanduda, sest eks temagi oli saanud suusad sellestsamast Annely poolt määritud hunnikust.

Lõpptulemuse leidsin alles õhtul koju jõudes protokollist. Ise olin kogu aeg pigem seda meelt, et aega kulus üle kolme tunni, aga tuleb tunnistada, et napilt alla kolme jõudsin jälle lõpetada. 2:59:54 on ainult 52 sekundit kehvem kui eelmisel aastal. Ainult et pulss oli ikka natuke liiga kõrge - avg 178/max 189. Eelmisel aastal samal ajal ja kohas 175/191. Tarvo oli vastupidiselt minule määrinud endale pigem libiseva suusa ning parandas oma eelmise aasta aega jõudsalt. 2:45:38 on ligi veerand tundi parem kui minu lõpuaeg ning muidugi parem ka kui eelmisel aastal poolhaigena sõidetud 3:03:58. Ühes jõudsime samale seisukohale. Rada oleks võinud seekord pikem olla. Mõned padrunid jäid veel salve alles.

Kes tahab sõita oma elu esimest suusamaratoni, aga ei tea millist neist valida, siis julgeksin soovitada just Alutagust. Hulle tõuse ei ole, keerulisi ja tehnilisi laskumisi ka mitte.

Selle –16 külmaga läks riiete valik üsna täkkesse. Sõrmede ja varvastega probleeme polnud. Kahekihiline dress, ehk siis pikk windstopper pesu all ja õhuke suusadress peal, toimis sellistes tingimustes ideaalselt. Mis aga pühapäeval Otepääl juhtuma hakkab, on väga raske prognoosida. Kui hommikul alla –20 ära laksab, siis peab vist ekstra mingeid soojustusnippe välja nuputama hakkama. Näomaskid, saapakatted jmt. võivad muutuda elupäästjateks. Viis tundi ringi vehkida on hoopis midagi muud kui kolm.