Nädal linnulennul

Pühapäev. Tartu suusamaraton 63 km.

Kui pärast Alutagust oli juba järgmine päev selline tunne, et võiks kohe jälle sellesama maratoni jalge alla võtta, siis esmaspäeval pärast Tartut on ikka parasjagu väsimust sees. Kuidagi vedasin ennast autopiloodiga tööobjektidelt läbi, aga ei enamat. Muidu läks Tartu maratoni ettevalmistus seda tänavust sissetallatud rada. Suuski vahepeal jälle alla ei saanud, kogu energia läks hoopis habemekasvatamise peale. Naturaalne kaitse külma vastu on ju see kõige etem. Tegelikult, mis siin pattu salata, tegin esmaspäeval ja teisipäeval moepärast paar kerget lühikest lõdvestusjooksu ka ning venitusi. Kõik tundus kontrolli all olevat, aga kolmapäeval hakkasid reite sisekülje lihased valutama, parempoolne veel nii hullult, et ei lasknud jalga enam korralikult sirutadagi. Selle tõttu jäid ära kõik planeeritud varustusetestid külmades oludes ning jäi üle vaid ihuliikmetele puhkust anda. Niipalju proovisin riietuse variante, et panin midagi selga ja lihtsalt seisin õues, et kuidas tunne on. Ette rutates võib nentida, et logelemisest oli abi ning nädala lõpuks sai juba päris kabedalt kõndida.

Laupäeval kogunes pool pritsuklubi Tartusse Toomase juurde. Enne seda veel muidugi võistluskeskusest läbi, et varakult stardimaterjalid lunastada. Õhk on suminat ja elektrit täis. Taimarit oodates kasutab Tarvo võimalust tasuta EKG teha. Kuna mul pole oma suuskade määrdeomadustest halli aimu ka, siis üritan ühe halva üllatuse välistada ning otsin samal ajal ajaviiteks müügiboksidest igaks juhuks külma ilma pidamist. Asjata. Laupäeva õhtuks on saadaval ainult ilmale mittevastavat keemiat. Ostlemisest loobununa satun ninapidi kokku Worldloppeti huvilise Tarmo Neemelaga (Tartu maratonil aeg 3:20:16, esialgne koht 154.). Maailmarändur oli hiljuti saabunud Prantsusmaalt La Transjurassienne suusamaratonilt ning kurtis, et vähe külmavõitu on meil siin. Galliamaal suusatati lumepuuduses ja ca +10 soojakraadiga. Kontrast meie oludega on muidugi võimas.

Taimar kampa võetud, veereme Toomase juurde. Peremees topib meid õhtul pastat ja muud head-paremat täis. Moepärast jaotame paari roberi jagu jaotusi ka laiali ning jutujätkuks ravime kroonilist vedelikupuudulikkust mõne õlle abil. Lõpptulemusena selgub, et üks väike slämm ujus ka ringi, aga kuna kahv oli sel hetkel minu käes, siis jäi see kala välja võtmata.

Korraldajad olid meie palvekirjale vastu tulnud ning starti tunni võrra edasi lükanud. Seekord saab magada seitsmeni, mõnus. Uniselt visuaalne vaatlus tuvastab, et katsumusest peab meid läbi vedama põhiliselt hommikune puder ja moos. Pärast tankimist hakkab enese sissepakkimine. Igaüks nohistab nüüd pigem keskendunult isekeskis. See on koht kus enam pisiasju ei ole. Iga möödalaskmine võib tekitada palju häda ning viletsust. Kui Alutagusel lisasin külma ilma tõttu oma tavapärasele varustusele ainult windstopper pikad püksid, siis seekord ma ei hakanud selle ülesköetud tuulekülma või tuulesooja paanikaga kaasa minema ning juurde tuli veel kõigist võimalikest valikutest ainult neli komponenti. Kõigepealt Kingpooli tüüpi iseleiutatud saapakatted, millest ilmselt ei olnud palju abi, sest et varbad olid väljas. Proovisin, aga topelt sokid ei mahutunud kuidagi saapasse ning hakkas pigistama, seega jäid ikkagi ainult ühed. Kätte paksemad ja soojad kindad. Toimisid hästi, ainult et kohmakad olid. Suusadressi alla varrukateta korvpallisärk, selline võrguline. Ning lõpuks kõrvu ja kaela kattev siidrätik seotult tavalise moega lõua alt kinni ja suusamüts selle peale. Sellest rätikust oli ka sõidu ajal tuntavalt kõige rohkem kasu. Ettepanekut, hakata omale 21. sajandil kuskile veel mingeid ajalehti toppima, ma ei võtnud isegi esimesele lugemisele mitte.

Sõit Tartust Otepääle pakub vastakaid elamusi. Auto termomeeter näitab vahelduva eduga külma umbes –24 kuni –26. Vaade autost näitab seevastu esialgu ainult udu ja musta masendust. Tatraorust läbisõit ei lisa samuti optimismi, oru põhjas on veel lisaks kaks kraadi külmemgi kui künka peal. Kuskil Pangodi kandis hakkab lõpuks päike natuke läbi sumu paistma, mis juba tekitab servast natuke elevust. Nõunil pakub üks kortermaja harvanähtavat vaatepilti. Kuna õhk praktiliselt ei liigu, siis korstnast tõusev suits on tekitanud umbes kolme-nelja meetri kõrgusele maja kohale ühtlase, kuid kitsa ja liikumatu vaiba.

Otepääl jääb aega ülegi, sest et suuskade markeerimine ja muud ettevalmistused jäid juba enamuses eilsesse päeva. Kes veel kreemitab, kes mätsib nägu teibiga. Mina sellest mäkerdamisest loobun. Viimased linnupetted ka, et magu oleks ikka korralikult kurguni täis. Energiat kulub ju külma ilmaga rohkem. Vahepeal hakkab autos isegi liiga soe ja peab minema ennast välja jahutama, higistama ei tohi enne starti mingil juhul hakata. Isegi tavaline jalutamine võtab habeme härma, aga muidu tundub ilm juba mõnus ja vastu päikest olles täiesti arvestatavalt soe.

Stardipaika kobides paistab silma, et palju numbreid on ikkagi jäänud välja võtmata. Kahju inimestest, kes lasid ennast külmapaanikast ära hullutada ja jätsid osalemisvõimaluse kasutamata. Neist ka muidugi, kellel lihtsalt ei olegi võimalust tänasele ilmale vastavat vajalikku riiet soetada või kellel pole jaksu läbida rada seekord piiratud kaheksa ja poole tunniga.

Stardis paistab valitsema mediteerimismeeleolu. Ise ka proovin süveneda, et kas see 170 suusakilomeetrit natuke vähevõitu pole tänavu, aga vanne on juba ammu antud, leping sõlmitud. Igaüks püüab iseendaga mingit saladuslikku kokkulepet sõlmida ja eriti ei märka, mis ümberringi toimub. Sellest äraolemisest annab märku seegi, et Tarvo unustab pärast vahetusriiete koti äraandmist omale karvamütsi pähe ning peab läbima enne starti veel ühe kiirete näppude vooru koti lahti- ja kinnipakkimise näol.

Start antud, voolab see mass minema ja ma ei tea miks, aga mulle tundub, et nende väheste pealtvaatajate näol, kes meid pilkudega saatma on raatsinud tulla, peegeldub kaastunne. Eks ta natuke ongi pea ees tundmatus kohas vette sukeldumine. Pole mina ja ilmselt ka paljud saatusekaaslased nii külma ilmaga varem suusatanud.

Kõige elamusterohkem on laskumine kilomeeter stardist pärast esimest tõusu. Üle-eelmisel aastal kukerpallitasin seal mina, eelmisel aastal nägin silmanurgast, et Toomas sai korra käe valgeks. Pole seegi aasta mingiks erandiks. Kuigi laskumine on iseenesest ilus ja suhteliselt sirge, siis see mass, mis sinna korraga sisse kukub, teeb elu huvitavaks. Nagu nüüdki, ees sahatatakse tublisti ja vahetatakse valikuliselt trajektoori, lõpuks polegi enam mingit ruumi ja kuhugi minna, vaid tuleb kahe eessõitja vahele lennata ja proovida seda hädapärast nippi, mida harjutasin juba eelmisel aastal Viru maratonil. Ehk siis mõlemalt käelt eessõitja embusesse ja sirgelt alla välja. Kuna laskumise lõpp on sirge ja keegi eriti ei tõmble, siis jääme kõik ilusti püsti ning oleme sõbrad edasi. Viru maratonil nii hästi ei läinud. Laskumine lõppes kurviga ja kui suusk kantima hakkas, siis läks kõik lootusetult sõlme ja edasi aimate isegi mis. Samas esimesed tõusud ja laskumised näitasid, et suusk on seekord täiesti konkurentsivõimeline. Kannatab seda igatsetud paaristõuget ka sõita. Pidas ja libises täiesti korralikult kuni lõpuni välja.

Pärast esimesi kilomeetreid toimub üksainus vaikne, monotoonne rühkimine suusakeppide klõbina taustal. Ilm on ilus, külm ei hakka terve sõidu vältel kusagilt, palav ka eriti mitte, seega riietus kümnesse. Rada on ka ees nagu raudtee, ainult lükka. Kui väiksematel maratonidel tekivad aegajalt mingid stabiilsemad grupid ja leiab põhjust ka sõna juttu puhuda, siis Tartu maratonil vahetuvad numbrid ja näod nii kiiresti, et mingit püsivamat kontakti lihtsalt ei jõuagi tekkida. Esimesed paarkümmend kilomeetrit on nii tihe, et vabalt kuhugi kõrvalrajale astuda naljalt ei ole. Sõidad seal kus sõidad ja longid seal kus longid. Tulemuse tegemise poolest panin esialgu seekord lootuse oma parema stardinumbri peale ja taktikale, et distantsi esimesel poolel elan ainult oma moonakoti peal. Nimelt eelmisel Tartu maratonil ma moraalselt väsisin esimestes joogipunktides võitlemast joogitopsi nimel ning hankisin omale spetsiaalselt selleks sõiduks joogivöö, et iseenda suva järgi kaloreid manustada. Esimesse joogipunkti sõidab sisse võibolla koguni mitusada inimest minutis, isegi niisama on keeruline neist mööda laveerida.

Esimeses joogipunktis strateegia isegi nagu natuke töötab. Saan oma lonksu järjekorrata kätte. Pakin ennast uuesti kokku, vöö, kindad, kepid. Aga nii kui ennast uuesti liikuma lükkan, lööb rätiku lõua alt lendu ning külm lahmab kurgu ja kõrvadeni välja. Kuna need neetud külma ilma kindad on nii kohmakad, siis jälle kepid ja käpikud käest ning kokkupakkimist otsast alga.

Harimäe tõusu peal käib kohati lausa jalutamine. Seekord jääb mahti isegi veidi vaadet nautida. Eelmistel aastatel on see lõik läinud kuidagi valusalt ja pea õlgade vahele tõmmatult. Ise püüan ikka natuke pressida ka kui ruumi antakse, sest et minek tundub olema hea, aga mitte nii hullult raiudes, et ennas rihmaks ära tõmbaks. Eelmise aasta raju haamer viis kilomeetrit enne lõppu on ikka veel nii värskelt meeles, et teeb natuke tagasihoidlikuks. Enne Harimäe lõppu annavad reite siseküljed jälle endast veidike märku. Ilmselt on siis Alutaguse ikka veel jalas ja võtan tempot mõistuse piires alla.

Kuni Kuutse TP-ni suuremat muret ei ole. Väljaulatuv nägu on moondunud üheks suureks purikaks, aga see on kõigest kosmeetiline puudujääk. Rajal jääb talla alla igat sorti mütse, kindaid ja muid ebamääraseid hüljatuid esemeid, sest et mõned on ennast külmahirmus liiga soojalt sisse pakkinud ning lahtikoorimine käib käigu pealt. Kuutses võtan enda arvates viimase lonksu oma katelokist ja ajan samas ergutajatega törts juttu. Piigad pakuvad kuuma kohvi. Teed jooksin küll, kohvist loobun. Härrasmees kõrvalt mainib, et kaks ja pool tundi on seljataga. Pole paha, pool maad ju juba sõidetud ka. Seega loodetud aeg viie tunni kanti on veel täiesti võimalik.

Kino hakkab peale pärast järgmist TP-d Peebul, kus ma esimest korda leian mahti tarbida korraldajate poolt pakutavat sooja jooki ja mustikasuppi. Kohe esimesel tõusunukil pärast joogipunkti saan mõlema jala krambid ja nüüd juba hoopis reiepealsetel. Pean kinni. Kindad, kepid käest ja kaasasolevat jooki sisse. Hakkab parem ja jälle saan tasapisi sõita.

Kogemus on näidanud, et pärast Palu TP-d enam eriti tõusunukke pole, saab ka ainult paaristõukega hakkama kui suusk libiseb. Sinnamaani proovin vahelduvtõukega sõites jalgadega mitte väga äkiliselt tõugata ja valusid vältida. Palus pean jälle kinni, nüüd on ruumi süüa juba päris laialt. Jälle soe jook ja mustikasupp, aga kui liikuma hakkan, siis saan jälle reiepealsetele krambid. Sellest järeldan, et seismajäämine on saatanast ning otsustan viimasest joogipunktist Hellenurmes õkva läbi sõita. Tulgu siis seekord ka haamer või kasvõi terve sepikoda, aga seda valu kolmandat korda kannatada enam ei taha.

Õnneks jätkub vurtsu seekord päris lõpuni välja. Rahvas hakkab järjest enam selg ees vastu tulema ning alates Palust õnnestub tõusta 140 kohta. Oma positsiooni on sõidu ajal väga raske hinnata. Sõitjad numbritega 1000 kuni 6000 on kõik läbisegi, võta nüüd kinni, kas sõidad kiiresti või aeglaselt. Finišikanga all peaks olema kell ka. Otsin sellelt kinnitust, et sõiduaeg ikka alla viie tunni tuli, aga kell ei tööta. Väga paljudel ei tööta kiibid ka, sellepärast lüüakse tulemusi ja lõpetajaid siiamaani kokku. Stopper taskust väidab, et aeg tuli ära alla viie tunni, keskmine pulss 177, max 192. Kolm maratoni sõidetud. Esimene maraton alla seitsme, teine alla kuue ja seekord alla viie tunni. Järgmiseks aastaks peaks seega eesmärk olemas olema. Nali.

Mõned muljed vestlustest pärast sõitu:

Anti Oot klubist Extreme. Järjekordne Worldloppeti huviline sõitis eelmine nädal Jaapanis Sapporos. Kurtis aklimatiseerumisprobleemide üle ning pidi enda sõnul Kuutsemäel peaaegu magama jääma. Aeg 4:23:28, koht 1390.

Grupivend Jürgo Raid. Kurtis, et esimest maratoni sõites on tagant tulles maru kehv oma võimetele vastavat tempot arendada ja alles lõpus sai kohta tublisti parandada. Aeg 5:20:04, koht 2792.

Tarmo Hanni. Vasaloppeti alla seitsme tunni mees olevat hiljuti haigustega kimpus olnud ning vorm kehvapoolne. Aeg 4:27:26, koht 1510.

Kaua kadunud spordimees Kuldar Pruus. Trennikilomeetrite meistrile oli seekordne maraton raskeks kujunenud. Aeg 5:09:40, koht 2535. Sai tasuta numbri kuhugi tagumisse gruppi, oma võimetekohase numbriga oleks ilmselt palju parema koha välja sõitnud.

Pritsuklubi kestis täies koosseisus lõpuni.

1156. Tarvo 4:14:34

Tarvo kiitis suuska ja meie kiidame Tarvot. Super.

2104. Urmas 4:50:11

Aeg on hea, aga kohta oleks tahtnud alla 2000 saada. Kuigi tuleb tunnistada, et seni kõige kergemini läbitud Tartu maraton. Arenguruumi veel on.

Taimar, aeg umbes 5:04:30, koht umbes 2420.

Täpseid tulemusi veel ei ole talle antud ajavõtu segaduste tõttu.

3607. Toomas 5:59:35

Mees lubas tulla kuue tunniga ja tuli ka. Finišis märgatavaid väsimusmärke ei ilmutanud, seega jõud õieti jagatud.

4579. Meelis 7:34:26

Tark ei torma vaid naudib sõitu täie raha eest.

2813. Silver 5:21:38

Pritsuklubi järelkasv. Esimese sõidu kohta täiesti korralik tulemus.

Taastumine on praegu ikka veel natuke raske. Öösel vastu teisipäeva lõi vist isegi palaviku üles, igatahes higistasin nii mis jube. Hommikul ärgates ei olnud jälle nagu väga vigagi. Loodetavasti kannatab pühapäeval Aegviidus ikka jälle sõita.