Sinna ja tagasi

Pühapäev. Tamsalu-Neeruti suusamaraton 44 km.

Võrreldes eelmise nädalavahetusega on tingimused nagu öö ja päev. Mõni kraad on külma, taevast midagi alla ei tule ja tuult ka nagu peaaegu pole. Vahepealne sula ja rajameistrid on raja põhja eeldatavasti kõvaks teinud ning tõotab tulla kiire ja mõnus sõit. Et sõit liiga rajuks kätte ära ei läheks, siis pidasin ettevalmistusel kinni kahest printsiibist. Esiteks, kahe maratoni vahel trenni ei tee ja teiseks, suuski vahepeal ei määri. Tamsalus ja Pariisi küngastel on salakavalad kurvidega laskumised ning karta on, et eessõitjate poolt küllaltki jäiseks lihvitud. Pelgan, et kui suusk väga püssiks määrida ning jalad jälle krampi saan, siis tekib juhitavusega väga suuri probleeme ning trajektoor muutub liiga ettearvamatuks.

Stardist on hea lai rada ja palju ruumi sõita. Rahvast on palju vähem kui Mõedakul ning tõmblemist on ka selle võrra vähem. Paar korda astuti seekord tõusudel keppide peale ka, aga käepidemete teipimisest oli niipalju tolku, et varustus seekord ei lagunenud.

Tegelikult on uisurajal kohati seda lumepuru ikka päris palju ja kohtades kus seda peent tuisulund viimastel päevadel rohkem on kogunenud, väga ei libise ka. Seetõttu otsivad paljud abi hoopis klassikajäljest ja tõsi on, et selles on lippamine tükati päris muljetavaldav. Paaristõugetega veidi jäises rennis lükates kogub kohati suurema hoo kui uisutades. Ise lasen ka igal võimalikul juhul paaristõukega ning uisku ainult siis kui on vaja mäest üles punnida või kui suusajälg liiga väliskurvi jääb. Strateegia toimib sedavõrd hästi, et seekord jalad ei sure ja krampe ka ei saa.

Mõedakul olid kilomeetritähised iga kilomeetri järel, siin on esimene silt selline, mis näitab, et lõpuni on 30 km. Selleks ajaks oleme juba esimesest TP-st läbi sõitnud, aega on kulunud mõni minut üle tunni. Esimene valu Tamsalu terviserajal on ära kannatatud, järgmised tõusud ootavad Neerutis.

Teine TP on Neerutis vahetult enne Pariisi künkaid. Eelmisel aastal jäid need tõusud ja laskumised eriti eredalt meelde, seetõttu tõmban enne ronimist natuke hinge ning kallan sisse kolm topsi jooki. Silt näitab, et lõpuni on 20 km ning stopper näitab 1:45. Seekord tunduvad tagantjärgi need mäed hoopis kuidagi madalamad ning laskumised palju sirgemad. Igatahes see jupp rajast jääb seekord kuidagi ootamatult kiiresti seljataha ning siis suundub rada juba Tamsalu poole tagasi.

Järgmine kilomeetripost näitab, et lõpuni on 15 km ja siis… rohkem ei olegi midagi. Ei ole silti, mis näitaks kümmet, ega silti mis näitaks viite kilomeetrit. Täielik teadmatus. Tagantjärgi tark olles võib kaardilt muidugi leida, et kolmas TP on umbes 10 km enne lõppu ja viimane umbes 5 km. Kui palju seda kaarti nüüd muidugi uskuda võib, sest et mulle tundusid need viimased kilomeetrid jälle kole pikad. Tegelikult gepsumehed leidsidki, et rada oli vähemalt paar kilomeetrit pikem.

Kolmandas TP-s näitab kell mäletamist mööda umbes 2:25 ja neljandas 2:55. See tähendab, et kui ma viimaseid tõuse alles alistama hakkasin, valmistus Tarvo juba finišiks. Umbes selline vahe siis sel korral. Viimasest TP-st on juba kange tahtmine mööda sõita, et saaks rutem koju ära, aga mõistus käseb sõidu pealt ühe joogi ikka napsata. Abiks ikka.

Viimased tõusud on jälle paganama rasked. Mitte küll nii hullud nagu Mõedakul ehk siis suhteliselt sõidetavad, aga võtavad jalgadest viimase. Laskumistel teen kamikazet ja püüan võimaluse korral tabada seda libedat jäist renni, et võimalikult vähe ise vaeva näha. Nõnda tuiskan mitmest kaaskannatajast raketina mööda ja kuigi enamus laskumisi lõppevad kurviga, siis seekord õnnestub mingi ime läbi igal pool püsti jääda.

Viimane laibamõnitamine leiab aset juba staadionil kuhu on umbes kilomeetrine siksak rada maha joonistatud rohkete tõusude ja laskumistega. Lõpuks antakse ikkagi armu ning stopper lüüakse kinni ajaga 3:25:12. Sõit oli ikkagi kiire kuna eelmisel aastal kulus aega lausa 3:50:14. Tarvo arendas säherdust tempot, et alistas seekord kindlalt kolme tunni piiri 2:57:20, eelmisel aastal nautis temagi katsumusi märgatavalt kauem ehk siis 3:16:41.

Seekord sõitis kaasa veel huvitavat kaadrit. Näiteks enne sõitu selgus, et kunagine grupivend Jürgo Raid on võtnud vaevaks kargu alla ajada ning läbis lõpuks raja tulemusega 3:14:33. Riigikogujast teatrimees, või siis vastupidi, Indrek Saar pole ka papist 3:18:42. Ja kui mõni teleka taga arvab, et kahevõistlejad ei jaksa sugugi suusatada, siis värske kolmekordne juunioride MM-i pronks Kaarel Nurmsalu lõpetas koguni kümnendana ajaga 2:10:16. Tehke järgi või makske kinni.

Kuigi mitte essugi pole trenni teinud, tundub minek olevat sutsu parem kui eelmisel aastal samal ajal. Pulss oli Tamsalus veel täitsa punases, avg 178/max 192, aga sisemine tunne ütleb, et kui nüüd korralikult ära taastub, küll siis selle mootori madalamal pöördel ka tööle saab.

Nüüd võib uisusuusad mõneks ajaks nurka visata ja järgmine vahepeatus saab olema laupäeval Pannjärvel kus sõidame vahelduse mõttes klassikat. Lubab nädalavahetuseks külmalainet, mis saab olema ilmselt üsna minu taluvuse piiril. Kui juba alla –15 laksab, siis on ikka juba liiga karm.