Pühapäev. Tallinna suusamaraton 42 km.
Aegviidu suusasõit oli seekord lühike nagu riigikogu tööpäev. Sutsti sinna, natuke olesklemist rajal ja juba poole neljaks koju tagasi. Kabe on palju kurnavam sport, eelmisel päeval väikelinnade talimängudel jätkus madistamist peaaegu õhtul kella seitsmeni välja. Seega laupäevane päev läks tükkis täiega mahakandmisele ja kuna reedel ka polnud kellelgi mahti suuskadega tegeleda, siis jäidki suusad jälle määrimata. Aga kus häda kõige suurem, seal Tarvo kõige lähem. Kui ma laupäeva hommikul vaatasin kuidasmoodi meistrimehe käes käkitegu on suusad kokku mäkerdada, siis hakkas kohe vaimusilma tekkima suusapuki ehitamise projekt ning olgu see mulle viimane hooaeg kui võõras triikraud minu suuski puutub. Tagumine aeg on omale ka mõned lihtsamad vahendid ja kogemused hankida.
Lõpuks ometi oli meid õnnistatud ideaalse suusailmaga. Varahommikul -7, stardis -5, finišis -2 kraadi. Päikese käes veel eriti soe ja mõnus. Tarvo sõnul selleks tulebki ennast terveks sarjaks kirja panna, et siis ühel nädalavahetusel ikka ilmaga joppab. Raja poolest on Tallinna maraton tegelikult vastik, sest et sõita tuleb kaks ühesugust ringi. Tehniliselt ka üks nõudlikumaid, sest et rada käib pidevalt üles ja alla nagu jojo. Laskumised on sellised salakavalad, enamused väheke kurvilised ja sunnivad pidevalt tööd tegema - kohti kus puhata saab, on vähe. Kuigi värsket lund polnud viimastel päevadel tulnud, siis rada ise oli ka üllatuslikult kohati paras puder, ise lootsin palju kõvemat põhja talla alla saada.
Ise alguses massi tõmblemisega kaasa ei läinud vaid proovisin ennast ühes tükis hoida ning esimese ringiga soojaks sõita. Esimese ringi poolel maal sõitsid juba lühikese raja kiiremad selga, siis hoidsin ennast veel rohkem koomale, kiiret polnud väga kuhugi kuigi tempot hoidsin sellisel piiril, et mugavusega väga ära ei harjuks. Kohati oli ikka kilomeetriposte ka, kell näitas, et viie kilomeetri läbimise aeg on stabiilselt kuskil 22 minuti kandis. Sellega võis rahule jääda küll.
Esimese ringi pealt jõudsin tagasi ajaga 1:33. Nüüd saabus plaani põhjal sõidu tähtsam osa. Kuna Tartu maratonil oli just viimasel kahekümnel kilomeetril tunne heaks läinud, lootsin et ootused täituvad ka sel korral. Soojendus tehtud, tuleb sõitma ka hakata. Tagant enam kiiremaid väga tulemas ei olnud ja ruumi laialt ka, saab ise tempot sättida. Nii kui lükkama hakkasin, siis seljad eestpoolt lähenesid. Umbes kümme kilomeetrit oli väga hea ja õnnis rapsida, aga teisel ringil oli rada veelgi pehmemaks sõidetud ning see sumpamine võttis jalad täiesti läbi. Natuke enne lõppu saabus väikene vasar ning tõusudel läks raskeks. Eesmärk oli sõita teine ring paar minutit kiiremini kui esimene, aga tegelikult kulus aega hoopis kolm minutit rohkem. Istu, kaks.
Lõpuaeg tänavu 3:09:14, eelmisel aastal 3:08:03. Pulss on lõpuks ometi natuke alla ka tulnud 173/189.
Tarvo sõitis ka umbes minuti võrra aeglasemalt. Seekord 2:42:33, mullu 2:41:44. See pehme rada raskeid mehi üldse ei soosinud.
Kes ei tahaks ennast tippsportlastega võrrelda. Jüri Jaanson on teadagi kõva suusamees ka, seekord läbis raja ajaga 2:28:38. Alges "Massa" Maasikmets on ennast rattahooajaks ette valmistades ka talvel liikuma saanud, aeg 2:26:45.
Nüüd tuleb koera sabast, ehk Haanja maratonist ka kuidagi üle saada ja siis võib hakata suusahooajale tasapisi joont alla tõmbama.
Aegviidu suusasõit oli seekord lühike nagu riigikogu tööpäev. Sutsti sinna, natuke olesklemist rajal ja juba poole neljaks koju tagasi. Kabe on palju kurnavam sport, eelmisel päeval väikelinnade talimängudel jätkus madistamist peaaegu õhtul kella seitsmeni välja. Seega laupäevane päev läks tükkis täiega mahakandmisele ja kuna reedel ka polnud kellelgi mahti suuskadega tegeleda, siis jäidki suusad jälle määrimata. Aga kus häda kõige suurem, seal Tarvo kõige lähem. Kui ma laupäeva hommikul vaatasin kuidasmoodi meistrimehe käes käkitegu on suusad kokku mäkerdada, siis hakkas kohe vaimusilma tekkima suusapuki ehitamise projekt ning olgu see mulle viimane hooaeg kui võõras triikraud minu suuski puutub. Tagumine aeg on omale ka mõned lihtsamad vahendid ja kogemused hankida.
Lõpuks ometi oli meid õnnistatud ideaalse suusailmaga. Varahommikul -7, stardis -5, finišis -2 kraadi. Päikese käes veel eriti soe ja mõnus. Tarvo sõnul selleks tulebki ennast terveks sarjaks kirja panna, et siis ühel nädalavahetusel ikka ilmaga joppab. Raja poolest on Tallinna maraton tegelikult vastik, sest et sõita tuleb kaks ühesugust ringi. Tehniliselt ka üks nõudlikumaid, sest et rada käib pidevalt üles ja alla nagu jojo. Laskumised on sellised salakavalad, enamused väheke kurvilised ja sunnivad pidevalt tööd tegema - kohti kus puhata saab, on vähe. Kuigi värsket lund polnud viimastel päevadel tulnud, siis rada ise oli ka üllatuslikult kohati paras puder, ise lootsin palju kõvemat põhja talla alla saada.
Ise alguses massi tõmblemisega kaasa ei läinud vaid proovisin ennast ühes tükis hoida ning esimese ringiga soojaks sõita. Esimese ringi poolel maal sõitsid juba lühikese raja kiiremad selga, siis hoidsin ennast veel rohkem koomale, kiiret polnud väga kuhugi kuigi tempot hoidsin sellisel piiril, et mugavusega väga ära ei harjuks. Kohati oli ikka kilomeetriposte ka, kell näitas, et viie kilomeetri läbimise aeg on stabiilselt kuskil 22 minuti kandis. Sellega võis rahule jääda küll.
Esimese ringi pealt jõudsin tagasi ajaga 1:33. Nüüd saabus plaani põhjal sõidu tähtsam osa. Kuna Tartu maratonil oli just viimasel kahekümnel kilomeetril tunne heaks läinud, lootsin et ootused täituvad ka sel korral. Soojendus tehtud, tuleb sõitma ka hakata. Tagant enam kiiremaid väga tulemas ei olnud ja ruumi laialt ka, saab ise tempot sättida. Nii kui lükkama hakkasin, siis seljad eestpoolt lähenesid. Umbes kümme kilomeetrit oli väga hea ja õnnis rapsida, aga teisel ringil oli rada veelgi pehmemaks sõidetud ning see sumpamine võttis jalad täiesti läbi. Natuke enne lõppu saabus väikene vasar ning tõusudel läks raskeks. Eesmärk oli sõita teine ring paar minutit kiiremini kui esimene, aga tegelikult kulus aega hoopis kolm minutit rohkem. Istu, kaks.
Lõpuaeg tänavu 3:09:14, eelmisel aastal 3:08:03. Pulss on lõpuks ometi natuke alla ka tulnud 173/189.
Tarvo sõitis ka umbes minuti võrra aeglasemalt. Seekord 2:42:33, mullu 2:41:44. See pehme rada raskeid mehi üldse ei soosinud.
Kes ei tahaks ennast tippsportlastega võrrelda. Jüri Jaanson on teadagi kõva suusamees ka, seekord läbis raja ajaga 2:28:38. Alges "Massa" Maasikmets on ennast rattahooajaks ette valmistades ka talvel liikuma saanud, aeg 2:26:45.
Nüüd tuleb koera sabast, ehk Haanja maratonist ka kuidagi üle saada ja siis võib hakata suusahooajale tasapisi joont alla tõmbama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar