Mitu päeva pärast 11. märtsi maavärinat ja tsunamit on ikka veel väga raske hinnata kahjustuste määra ja ulatust. Üks asi on see kuidas olukorda meedias välja lastakse paista ning hoopis teine asi on see kuidas asi tegelikult on. Senine meediakajastus on kardetavasti võrdlemisi leebe ning tagasihoidlik katastroofile hinnangu andmisel. Alustaks kasvõi sellest, et kui arvud ükskord kokku jõutakse lüüa, siis ulatub hukkunute hulk lõpuks vähemalt kümnetesse tuhandetesse. Jaapanlane on praegu kahtlemata raske olla. Lisaks laiaulatuslikule humanitaar- ja energiakriisile veel süvenev tuumakriis ka turjal. Ülekäinud tsunami ning sellest tulenev niiskus loob omakorda soodsa pinnase haiguste levikuks. Täielikust hävingust on puudu veel ainult ulatuslik naftareostus ning mõni suurema pauguga vulkaan.
Samas, kui üldse keegi, siis peaks olema selleks just Jaapan, kes suudab sellisest kriisist kiiresti välja tulla; arvestades valmisolekut, ressursse, logistilist võimekust, distsipliini, kultuuri, moraali ning varasemaid kogemusi. Kriisi lahendamise seisukohalt on võrdlusmoment lähiajaloost võtta, sest alles eelmisel aastal rappus Haiiti maatasa, kuigi selle värina võimsus oli “ainult” seitse palli Jaapani üheksa vastu. Ja näiteks teise võrdlusena: tol korral kui Krakatau pilbasteks lendas, hinnati värinat ka “kõigest” 8.7 pallile Richteri skaalal.
Haiiti ja Jaapani võrdlemine on küll võibolla ajast ja arust, aga mingi pildi tsivilisatsiooni tegelikust võimekusest peaks ometi andma. Iseasi kas me sellest midagi õpime. Meile tuleb ju isegi talv igal aastal ootamatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar