Kivid ja kapsaaiad

Laupäev. Haanja suusamaraton 43 km.

Nädal kulges nirult. Suuskadele jälle ei saanud, kuigi selline tõsine plaan oli täiesti olemas. Kogu selle maratonidevahelise aja kiusas mingi kummaline häda, mis väljendus hellades hingamisteedes, uimasuses ning ajutises nõrkuses. Külmetushaiguste puhul hakkavad tavaliselt silmad valutama ja sedagi tuli aegajalt ette, samas palavikku nagu üles kordagi ei löönud. Ise mõtlesin välja kaks võimalikku põhjust sellise nähtuse tekkeks. Et kas siis ikkagi said hingamisteed Tartu maratonil natuke külma või on tegu hoopis koera esimese karvavahetuse tõttu mingi allergiaga. Kõik kohad on neid lenduvaid titekarva ebemeid hetkel täis ning aevastamine mingi tühja koha peal pole üldsegi harv tegevus. Reede õhtul Võru poole teele asudes selgus, et probleem võib olla hoopis milleski muus, sest et Tarvo olla ka juba sarnaselt pikemalt vindunud ja seda lausa koos kogu perega. Mine siis nüüd võta kinni.

Ilmaolud olid nii keerulised, et pidamisvarianti ei julgenudki eelmisel päeval alla lasta panna. Põhja-Eestis oli reedel veel sula, lõunas jällegi tuiskas mõne miinuskraadiga päris kõvasti. Laupäevaks ennustas stardiks paari kraadi külma ja sõidu teiseks pooleks suisa nulli kanti. Libisemine pandi mulle reedel paika ära, aga pidamise jaoks ainult krunt. Pidamist lootsin lõplikult proovida kohapeal ning otsustada selle määrimine viimasel hetkel oma mõistusele ja kõrvalolijate nõuannetelt lähtuvalt. Ja see on esimene moment kus võib sündmustest ette rutates hakata juba väiksemaid kiva kapsaaeda loopima.

Stardipaika jõudsime tubli poolteist tundi varem, sest et pärast varajast ärkamist ning einestamist hakkas lihtsalt igav. Esimene suusaproov näitas, et mul pole veel üldse mingit pidamist, Tarvo hindas oma suuska vähemalt keskmiseks. Panin paar kihti Tarvo poolt pakutud pidamist alla, aga tulemus oli proovides ikka sant. Seejärel proovisin ühte oma veerandsaja aasta vanust möksi ja sellega nagu pidas juba enamvähem. Nii jäigi.

Haanja maraton on selle poolest omapärane, et väga kiiresti läheb rada kitsaks ja heal juhul on valida ainult kahe sõiduraja vahel. Start antakse viimastel aastatel lainetena, ehk siis stardigruppide teeleminekul on paarkümmend sekundit vahet, aga see sõidetakse kiiresti kinni ja siis läheb tahes tahtmata suuremat sorti jalutamiseks. Kuigi järjekord peaks tsiviliseeritud ühiskondades olema kõigi jaoks, siis alati leidub “geeniuseid”, kes üritavad leida võimalust kahe raja vahel mööda lükata, aga juba järgmisel tõusul ees koperdavad ning grupile vahe sisse lasevad. Sellele vaatamata tuleb siiski tunnistada, et suusakultuur on tublisti arenenud ja tõmblemise asemel veedetakse aega pigem kaaslastega vestlemiseks. Üks näide millise jalutamisega alguses tegemist on. Veerand tundi hiljem teele saanud lühema sõidu sõitjad said meid suhteliselt kiiresti kätte, aga kui pärast esimest TP-d Kurgjärvel sai juba natuke sõitma hakata, siis eest ära ei saanud nad kuidagi. Seega veerand tundi starti hiljaks jääda polegi nagu suurem probleem.

Esimene kivi läks enda arvele. Suusastaadionil oli rada lõigatud värskesse lumme ja seal oli proovimisel pidamine soodne, aga mujal kippus rada olema hoopis vanemapoolne ja jäine ning pidas väga hellalt kui üldse. See tähendas, et samm muutus ülesmäge minnes olude tõttu lühemaks ja järsemaks ning kohe tuli meelde miks kolm aastat tagasi seesama maraton päris alguses pooleli jäi. Siis polnud samuti pidamist ning see võttis selja täiesti valusaks ning krampi. Samas oli hullemaid pidamiseprobleeme ka paljudel teistel, sest et nii palju suuskade ümbermäärijaid ma ei ole raja servas veel ühelgi maratonil kunagi näinud kui seekord. Teine kivi läks ka enda enda arvele, seisund ei olnud sugugi hea. Niipea kui oli vaja natuke äkilisemalt liigutada, siis tõmbas ikka kopsu täiesti kinni ja tegi ettevaatlikuks. Järgmisena võis hakata kiva loopima korraldajate kapsaaeda. Rada oli ütlemata närune. Kui üldse suusarada oli, siis selles laperdas suusk nii sirgel kui ka laskumiste peal väga sihitult. Sealsamas raja kõrval vajusid kepid tõukel jällegi pidevalt täiesti läbi. See et üks jalg sõidab tükk maad kõrgemal kui teine, polnud ka lõppeks enam üldse mingi üllatus. Vastutuulega oli võimatu tempot hoida, sest et pidamise puuduse tõttu vahelduvtõuget sõita ei saanud ja kui kepid läbi vajuvad või embkumb jalg tõuke ajal rajal laperdamise tõttu ära vajub, siis seisadki paaristõuke puhul ka ja midagi teha ei ole. Ise mõtlesin sõidu ajal, et paras oleks olnud tulla uisukeppidega, see oleks natukenegi kompenseerinud seda puudujäänud tõuke pikkust. Ma olen Haanjas head rada ka näinud, aga seekord oli küll selline mulje, et rajameister on viimane nädal aega purjus olnud.

Just sellel eelpool nimetatul uuel lõigul 30km enne lõppu sain uue kogemuse osaliseks. Pehme läbivajuv rajaäärne osa ja jäine rada olid suusatatud ühtlaseks massiks ning see laperdav jäärada viskas mind laskumise põhjas ühel hetkel väliskurvi ära. Pärast kukerpalli selgus, et väliskurvi poolne suusakepp on pooleks ja puha. Ilmselt see sattus siis sinna mõnda pehmesse kohta kukkumisel. Need laskumised, kus ei püütud rada sisse lõigata, olid palju paremini võetavad. Hea sile oli seal sõita, põlved ei hüppa ootamatult suvalisel kohal vastu lõugu, ei vaju kuskile ära ja üldse on kõik juhitav. Pärast enda kokkupakkimist ei olnud muidugi katkestamisest juttugi. Viimased 13 kilomeetrit ühe kepiga, las minna. Paari pikema tõusu juures võtsin suusad alt ära ja joostes üles. Jõudu jäi matkates ülegi ning klassikaline tehnika seega ei lagunenud. Pidamine hakkas ka nagu paremini tööle ja seetõttu oli võimalik siledal maal või väikese tõusu peal isegi vahelduva tõukega mõnes grupis kaasa sõita, allamäge kus paaristõuget vaja, jäin muidugi hätta.

Kui raja keskel tundus, et kolm pool tundi oleks seekord hea tulemus, siis tegelikult olekski see olnud väga hea tulemus. Tegelikult kulus aega selle ühe kepiga võimeldes 3:45:05. Kui arvestada kadude tõttu minut kaotust kilomeetri kohta, siis potentsiaal olekski olnud kuskil kolme ja poole kandis.

Kokkuvõte. Enesetunne – alla keskmise. Rada – täielik saast, isegi vabatehnika maratonidel on suudetud tõmmata parem klassikajälg. Miljöö – suurepärane.

Tarvol andis juba üsna alguses tervis, motivatsioon ja taristu alla ning ta keeras poolmaratoni peale ära. Kui ei jaksa, siis ikka ei jaksa. Estoloppeti lõpetamisest jäigi tal kakskümmend kilomeetrit puudu, aga mine tea mille jaoks see hea on.

Viimasel neljandikul kulgeti minust sujuvalt mööda, ergutajaid jätkus rohkelt ja juttu jätkus kauemaks. Mõni isegi kirus tagant sõbralikult, et ei suuda ühe kepiga sõitjast kuidagi kiiremini. Selle sahistamise juures ei pannud isegi tähele, et kuskil sõitis mööda Jan Uuspõld ning lõpetas 19 sekundit enne mind.

Tegelikult läks hooaeg ikkagi hästi, võib täiesti rahule jääda. Kui ainult sõita ka jaksaks. See viimane sõit lõi tänu kehvale enesetundele pulsi vaatamata matkamisele jälle üles 175/190.