Rattahuviliste ja paljude teiste kodanike meeli hoiab endiselt ärevil kahetsusväärne juhtum Liibanonis kus seitse eesti meest kadusid ühtäkki nagu vits vette ja siiani pole nende edasisest saatusest midagi peale kuulujuttude kuulda olnud. Velotajate seltskond on Eestis ikkagi suhteliselt väike ja läbipõimunud ning kui need kadumaläinud pole just kellegi isiklikud tuttavad, siis tuttava tuttavad ehk ikka.
Motiividest, miks sellistes kohtades käiakse, ma saan aru. Inimlikus plaanis on mõistetav, et elu jooksul on vaja ära teha palju tegemata asju ja mõnikord seejuures kombata mõistlikul määral oma võimete ja miks mitte ka riskide piire. Kes hüppab langevarjuga pilvelõhkuja otsast alla, mõni vallutab mäetippe ja kolmas harrastab ekstreemturismi. Igaühele oma ja ega ma ise pole ka sellest patust täiel määral puhas.
Ma ei leia, et Liibanonis jalgrattaga matkamine üdini halb mõte oleks, aga kui ma nägin pilte kuidas seda seltskond tegi, siis minul jäi küll esimese korraga karp lahti, sest et ma ei saanud täpselt aru kas mindi saama elamust millegi vaatamisest või mindi hoopis ennast näitama. Sisenedes võõrasse ja ettearvamatusse kultuuriruumi, ma ise püüaksin jääda pigem võimalikult nähtamatuks. Need asjad mida ma piltide peal nägin, ehk siis erkvärvilised särgid, kirkad kiivrid ning tagatipuks liibuvad lühikesed rattapüksid!? jätaksin ma pikema jututa koju. Pede ei lähe ju vikerkaarelipuga neonatside kokkutulekule lehvitama. Isegi jalgpallistaadionil ei tasu teinekord valedes värvides võõrasse sektorisse kobida, sest et parimal juhul saad sa ainult peksa. Kui nüüd reisumeestel oli eluliselt väga vaja moslemitele näidata, et neil on Reebok, Adidas ja muu Guccimucci olemas, siis oleks ju võinud samas kohe selja peale märklaua ka joonistada, oleks kohalikel veel lihtsam olnud toimetada. Kas see oli nüüd lihtsalt tegemata eeltöö või jättis mõistus ainult hetkeks turismihuvilised maha, et araabiamaadesse oma värvilise persega sipelgapesa torkima mindi? Väga tahaks loota, et saame seda kõike kunagi asjaosaliste endi suust kuulda.
Motiividest, miks sellistes kohtades käiakse, ma saan aru. Inimlikus plaanis on mõistetav, et elu jooksul on vaja ära teha palju tegemata asju ja mõnikord seejuures kombata mõistlikul määral oma võimete ja miks mitte ka riskide piire. Kes hüppab langevarjuga pilvelõhkuja otsast alla, mõni vallutab mäetippe ja kolmas harrastab ekstreemturismi. Igaühele oma ja ega ma ise pole ka sellest patust täiel määral puhas.
Ma ei leia, et Liibanonis jalgrattaga matkamine üdini halb mõte oleks, aga kui ma nägin pilte kuidas seda seltskond tegi, siis minul jäi küll esimese korraga karp lahti, sest et ma ei saanud täpselt aru kas mindi saama elamust millegi vaatamisest või mindi hoopis ennast näitama. Sisenedes võõrasse ja ettearvamatusse kultuuriruumi, ma ise püüaksin jääda pigem võimalikult nähtamatuks. Need asjad mida ma piltide peal nägin, ehk siis erkvärvilised särgid, kirkad kiivrid ning tagatipuks liibuvad lühikesed rattapüksid!? jätaksin ma pikema jututa koju. Pede ei lähe ju vikerkaarelipuga neonatside kokkutulekule lehvitama. Isegi jalgpallistaadionil ei tasu teinekord valedes värvides võõrasse sektorisse kobida, sest et parimal juhul saad sa ainult peksa. Kui nüüd reisumeestel oli eluliselt väga vaja moslemitele näidata, et neil on Reebok, Adidas ja muu Guccimucci olemas, siis oleks ju võinud samas kohe selja peale märklaua ka joonistada, oleks kohalikel veel lihtsam olnud toimetada. Kas see oli nüüd lihtsalt tegemata eeltöö või jättis mõistus ainult hetkeks turismihuvilised maha, et araabiamaadesse oma värvilise persega sipelgapesa torkima mindi? Väga tahaks loota, et saame seda kõike kunagi asjaosaliste endi suust kuulda.
sa kohe peris põlema läksid selle teema peale...
VastaKustuta