Mälumäng

Mälumäng on lahe sport. Konti ei murra ja leiba ei küsi. Sobib igaühele, kes ei karda loll näida. Sellepärast läksingi täna pead murdma Saue esimestele individuaalsetele meistrivõistlustele. Ja kui kõik ennast laudade taha ritta istuma seadsid, siis... koolijütsi tunne tuli peale jälle. Pohuistist koolijütsi tunne, kellel on nelikümmend aastat õppimata. Ainult selle vahega, et pandavast hindest ei sõltu mitte midagi. Peaasi, et hinne oleks pandav.

Aga läks nagu läks. Vahepeal oli selline tunne, et nagu üldse ei tea midagi. Ja siis jälle selline tunne nagu teaks. Midagi. Kuskil võistluse keskel sattusin musta auku, aga viimased küsimused sobisid mulle rohkem ja tõusin viiendaks, viieteistkümne osaleja hulgast. Nii et polegi väga paha. Aga kui jutt juba vahepeal kooli peale läks, siis vat sellised loengud oleksid kooli ajal aine vastu minu huvi märgatavalt tõstnud ja oleksin nüüd palju targem kui protokollist numbriline näit paista laseb. Miks küll, oh miks küll pedagoogidel loovusega hiilata ei lasta.

Ja muideks. Kas teie teate, milline imetaja on arvatavasti ainus (peale inimese), kes suudab pea peal seista, samas ka ainus, kes ei ole võimeline hüppama.

Viimane ponnistus läheneb

Laupäevase Haanja 100 rajaprofiil on nüüd avaldatud SIIN.

Oma tornidega tuttav kilukarbiprofiil nagu igal aastal, ainult et mägede võtmine on natuke teises järjekorras kui eelmisel kahel korral. Kõige raskem osa paistab jäävat kuskile teise ja neljanda TP vahele. Alguses jaksab ju igaüks sõita ja lõpp läheb juba allamäge.

Ilmajaama andmetel on vanajumal viimasel nädalal tunduvalt rohkem eestlane kui eelmisel aastal ning midagi sellist vist seekord rajal palju näha ei saa.

Rattahundu

Pühapäeval üritasin just välja raalima hakata, kuidas pärastlõunat sisustada kui Anne-Ly helistas ja väitis, et ma olevat lubanud võistluste korraldamisel abiks olema. Kuigi mul ei löönud sellise väite peale küll ühtegi lampi põlema, siis vastu põrkamiseks ka motiivi ei leidnud. Võtsin jalad selga ning sörkisin jaanituleplatsile. Tegemist oli siis lastele ja noortele suunatud rattasarja "Rattahundu" viimase, kolmanda etapiga, mida meie klubi läbi aasta korraldanud on. Kuna seekord oli tegu põhimõtteliselt maastikusõiduga, siis pärast lastesõite läks üritus sujuvalt üle Saue linna meistrivõistlusteks jalgrattakrossis. Suuremad ja tugevamad sõitsid samal rajal, ainult paar-kolm tehnilisemat ja raskemat lõiku oli lisaks. Kui punt vigurvänte korraga rajale lasta, siis ikka juhtub ühte koma teist, lenksud lähevad risti ja mõni lööb põlve ära ja mõni lihtsalt ei jaksa, aga metsast tagasi oodati kõik ära ning päris ilma auhinnata ei jäänud ka keegi - ei kõige väiksemad ega ka kõige suuremad.

Võtted

Reedel toimusid legendaarse filmi “Seente ja herneste sõda” järjekordse osa võtted. Enne võtteid sattusime kummalise koha juurde, mille tõmme oli sõna otseses mõttes nii tugev, et puud lendasid korstnasse.Aga seda imelugu ei olnud aega kaua uudistada, sest et ettevalmistatud võtteplats ootas.

Stardipauguna hakkas lähedalasuv Tapa polügon Oscari väärilisi heliefekte lajatama ning kõik see mees ja naine tormas võtteplatsile langenuid välja tassima. Umbes kolm tundi pärast võttepäeva algust olid kõik õõnsad anumad võtteid täis.

Kui võtted ükskord purki saab, siis tekib ka ettekujutus, mitu umbkaudset võttepäeva on sakummi näol võttegrupile garanteeritud.

PS. Mitte ühtegi hernest viimase võttepäeva jooksul ei solvatud, noomitud ega vigastatud.

300 + poolteist ja 10

Tänavu on üldse esimene hooaeg kus olen suutnud läbi terve aasta korralikult treeningpäevikut pidada. Taolisi üritamisi on ju olnud varem ka, aga hiljemalt kuskil varakevadel on trennidesse alati mingi must auk sisse sattunud. Mis siin pattu salata, demoraliseeriv on päevikut kätte võtta kui sinna on nädalate kaupa võimalik ainult nulle laduda ja nõnda see tegevus unarusse jäänud ongi. Mis tont mind küll seekord tagant torkis, et nullpunktist üle saada? Ainult nüri ja loll järjekindlus, ei muud.

Ja nüüd on siis tulemus selline, et täna sai 300 tundi täis ja poolteist veel pealegi. Üksipulgi teeb see 4176 km rattaga + 569 km jooksu + 483 km suuskadega + 48.5 tundi pukki + 20.5 tundi muud pudi-padi. Hooaja lõpuni jääb veel täpselt 10 päeva. Kui kõik laabub, siis saab ehk lõpuks 310-320 tundi kokku.

Järgmisena tuleb tahes-tahtmata sukelduda raamatutesse, natuke mõtiskleda, analüüsida ja teha plaan järgmiseks hooajaks. Mahuliselt oleks rentaabel võtta ette lõppeva hooaja tundide arv + 10%. Kuidas seda aga targalt hooaja peale jagada, seda peaksid mulle kõnelema “Maastikuratturi treeningpiibel” autoriks Joe Friel ning Tartu Ülikoolis välja antud Jaan Loko “Sporditeooria” aastast 1996. Kui mul juhtub veel kolmas raamat ka kuskilt välja ilmuma, siis selle lugemise ajal võin ma olla juba hoopis trennis, aga mine hullu tea.

Kellele viimane, kellele esimene

Selle hooaja viimane maastikuratta kolmapäevak, järjekorras juba 12. etapp, oli minu jaoks sel hooajal esimene. Ammu juba pole nii lühikest sutsakat võistlusena sõitnud. Enda võimekusest tund aega pulss punases kannatada ülevaade puudus. Ratta täpsest olukorrast samuti. Raske isegi öelda kumma elemendi välja selgitamine rohkem pinget pidi pakkuma.

Uustulnukana sebisin ennast tagasihoidlikult stardikoridori kõige lõppu ja proovisin sealt tasapisi kedagi kraavi pressimata ettepoole nihkuda. Esimene ring kuluski enamvähem ainult sellele, et oma võimetele vastav koht päikese all leida. Ja rajaga tutvumisele muidugi ka. Kuigi Keila peaks nagu kodurada olema, siis leidus seal päris huvitavaid lõike, millest mul varem aimugi ei olnud.

Lõpuks selgus kaks tõsiasja. Esiteks läks enda mootor päris pöördesse. Viis trennivaba päeva olid oma töö korralikult teinud ning pulss kerkis 177/188-ni, see on umbes kümme lööki üle tavapärase. Viimati oli nii pikk trennipaus sees millalgi aprilli lõpus. Teiseks selgus, et tagajooksu tirr andis teise ringi viimasel singlilõigul jälle otsad. Nii et sellega on nüüd klaar, tuleb uus jooks osta. Mitte küll päris päevapealt, sest et Haanja 100 sõiduks ma saan ilmselt klubist ühe laenata, aga kevadeks kindlasti.

Esimene ring ajaga 19:29, teine ring sörkides lõpuni 20:43, kolmas ring jäi sõitmata.

Tuhat meetrit tulist Tartu kuradit

Asi hakkas otsast arenema kui meie tiimipäälik Indrek pani paika pühapäevase stardiaja kella viieks, sest et juba kell kaheksa pidime saama Tartust osa stardinumbreid käest-kätte. Mingite litsentside ja ümberregistreerimiste või muidu sahker-mahkeri tõttu oli osa numbreid tulnud varem välja võtta. Minu jaoks tähendas see veel tund varem äratust, ehk siis juba kell neli pidin kargu alla ajama, et asjad pakkida, nosimine valmistada ning see sisse kühveldada.

Esimese varase ärkamise sain hiljem kompenseerida sellega, et pärast autosse ronimist avasingi luugid järgmisena alles Tartus. Ei mingit üllatust - ilm oli täpselt nii närune kui ilmajaam lubas. Otepääle jõudes seevastu tekkis juba lootus, et ehk saab mingil moel enamvähem kuivalt starti, pärast kui hoog juba sees, pole enam vahet kust seda vett parajasti rohkem tuleb, ülalt või alt. Ja üleüldse paistis, et kõik laabub kuidagi eriti hästi. Mudakummi olin märganud eelmisel õhtul alla panna. Esimest korda sel sügisel võtsin kogemata pikad rattapüksid kaasa, ka need kulusid marjaks ära. Kuigi vanahärra Tõnu Odamus, kes on kaasa teinud kõik Tartu Rattamaratonid, teatas pärast testsõitu, et tänavune rada on vedelam kui eales varem, siis igasuguste vaegustega inimeste jaoks ongi muda pigem sõber.

Sündmused ei lasknud ennast pikalt oodata. Pauk käis ja kogu see rahvasumm pistis liduma nagu Stockmanni hullude päevade ajal. Umbes sada meetrit pärast starti, kohas kus juba natuke sai sõitma hakata, astusin rattal sellesama keti taaskord puru. Õnneks olin enamvähem parempoolses servas ja meie auto asus peaaegu sealsamas stardi lähedal tiimide parklas. Võitluses liikuva piisonikarjaga suutsin piirdeaiani liikuda ja pealtvaatajate abiga selle alt koos rattaga läbi pugeda. Indrek tegi kakrass keti korda, lüli vahelt välja ja taas sadulasse. Kuigi kogu punt oli juba läinud, kerkis motivatsioon nüüd eriti kõrgele, sest et ees oli ootamas metsikul arvul möödasõite. See mida kolm tuhat inimest loodusjõudude kaasabiga korda olid suutnud saata oli muidugi võimas. Muda ja pori. Kuubis. Kogu raja laiuses. Kuidas tagumise otsa inimesed, kelle ettevalmistus ei ole suuremat sorti asi ning rattavalitsemine veel hullem, seda rada läbida suutsid, aru ma ei saa. Esimene kilomeeter tasast maad oli veel sõidetav, vähemalt minu jaoks. Grupi sabaotsa oli pärast lasketiiru esimesel tõusunukil veel näha ja seal sain esimese ukerdaja ka kätte. Tõus paraku ei olnud sõidetav, ratas käis lihtsalt mudas ringi. Kui künka peal uuesti sadulasse ronisin, siis tegi ratas järgmise triki: tirri sees on mingid “konnad”, mis vajalikul hetkel õigele kohale hüppavad nõnda et ühtepidi vändates on tagavedu ja teistpidi vabajooks. See neetud “konnade” ametiühing kuulutas välja üldstreigi ning tekitas rattale kaks vabajooksu, vänta mispidi tahad. Sel hetkel ma sain aru mida võib tunda elevant portselanipoes. Viimases hädas jooksin veel korra starti tagasi, et ehk on Indrekul mõni abinõu varuks, aga paraku oli ta juba kehastunud teenindavaks personaliks ja joogipunkti ära kimanud.

Nüüd oli vaja kuidagi surnuks lüüa kolm tundi ja jõuda selle ajaga Otepäält Elvasse. Mööda asfalti paras tõukekaga minna, valdavalt allamäge ka. Kolm tõusunukki oli vaja jalutada, Pedajamäel, Paluperas ja Hellenurmes, muidu sai päris edukalt kruisida. Kui esimesed kaks tundi oli veel kuiv, siis Hellenurme kanti jõudes läks taevas lõplikult katki ja vahelduva eduga tilkus sealt läbi kord rohkem, kord vähem, ja nõnda õhtuni välja.

Elvas nägin kõigepealt kobarate viisi seeni ning murjaneid finišeerumas.

Ja seejärel nägin nähtust, mis võiks liigituda X failide kategooriasse. Kui Indrek rajalt parklasse jõudis ning hakkasin talle oma modifitseeritud jalgratast demonstreerima, siis “konnad” olid oma kohale tagasi hüpanud ja tagumine tirr töötas jälle!? The truth is out there. Igatahes veel tund aega tagasi rattapesu ajal olin teeninud selle rikke eest kaastundlikke patsutusi.

Kuigi neliküritus jäi lõpetamata, siis midagi positiivset oli selles kummalises päevas ka. Kordagi ei kukkunud, haamrit ei saanud, krampe ei olnud, rattapesu järjekorda ei olnud, supijärjekorda ei olnud. Horrorist, mis rajal toimus, pajatas mõni teadjam, kes raadiosidet kogemata pealt kuulis. Mõnes kohas olid mehed pärast kukkumist jäänud lihtsalt nokauti lebama ja transpordiks otsiti kopterit, sest et “õnnetuskohale ligi ei pääse ja ATV-ga transportida ei saa”.

Seekordse raja raskust näitab kasvõi see, et tuhandes koht sõitis eelmise aastaga võrreldes üle tunni aja kauem.

Ratas läks järjekordsesse ekspertiisi. Kolmapäeval on võimalus teda veel korra korralikult ruunata Keila maastikuratta kolmapäevakul. Kui ta ikka vallatlema kipub, siis ei ole mõtet Haanja 100-le sel aastal üldse peale minna. Üritusele kulub lihtsalt nii palju aega ja raha, et võtta jälle risk sõita heal juhul ainult paar kilomeetrit, ei tasu ennast ära.

ENSV

See oli vist kolmapäeva õhtul kui Villu Kangur andis “ENSV” stsenaristina Ringvaate saates intervjuu. Poole silmaga olen seda sarja näinud ja ausalt öelda esimeste osade süžee iseenesest mingit vasikavaimustust just ei tekitanud. Villu Kanguri pehme ja poliitiliselt korrektne huumor oma tuntud headuses ning näitlejad veavad välja küll, aga kogu üldpilt on nagu sarkasmiga looritatud õppevideo järgmisele põlvkonnale.

Au tuleb aga anda tõetruu retrokeskkonna loomise eest ja kui Villu tuli intervjuu käigus välja pöördumisega televaatajate poole annetada või laenata asju või esemeid tollest ajast, siis tekkis juba tõsisem huvi oma majapidamise vastu, et tõesti, mida sellest ajast üleüldse säilinud võiks olla. Kui lähteülesannet täpsustada, siis tegevus toimub aastas 1982, alates sellest ajast kui seltsimees Brežnev lusika nurka viskas. Noh, kodutehnika poole pole vist mõtet üldse vaadata. Vaevalt et kuskil kellelgi leidub sellest ajast pärit digiboksi või mikrolaineahju. Meeles on küll veel tolle aja mustvalge televiisor ja isegi lintmagnetofon millel olid naljakad ülirabedad küünelakiga paigatud lindid, aga alles ja töötavas olekus pole neid enam ammu. Mingid mööbliesemed võiksid ju isegi olla, aga aastaarvu pole neil kuskil vist küljes. Üks sektsioonkapp, mis lihtsalt pidi majapidamises olema, mõni tugitool kuskil. Vanad head kolme jalaga taburetid on juba aegade hämarusse ära kadunud. Kuurist leiab vanu tööriistu muidugi rohkem, sõnnikuhargid, vikatid, väiksematest vidinatest nagu kartulikonksud, mutrivõtmed või haamrid rääkimata. Vanu häid stiilseid puust rehasid, millele isa põlve otsas piisid vestis, kahjuks enam ei ole alles. Tehnika ja teaduse revolutsiooni tulemusena tulid veel nõuka ajal müügile plastmassist rehad, mille juures muideks oli kasutusjuhend, et päikese käes mitte hoida. Ilmselt arvati, et eestlased on lollakad ja käivad hoopis vihmaga heina tegemas. Mis ma aga köögikapist leidsin, oli üks nõukogude aja sümboleid, klassikaline, mummuline, töökindel kuivainete karp aastast 1972, mida ilmselt kasutas tollal iga teine majapidamine. Ka sellest komplektist pole päris kõiki eksemplare säilinud, küll on aga meeles, et paljud karbid olid sellised, mille täitmine nõudis päris palju fantaasiat, sest et mida sa tol ajal ikka panid karpidesse pealkirjadega riis, kohv, kaneel või nelk. Tuleb nentida, et palju sellest ajast on kaduma läinud ja imelik oleks ka kui kodust muuseum oleks kujunenud. Samas, paiksuse tõttu on mul ka palju vanu asju kuskile hooletusest vedelema jäänud. Neil, kes omale uue eluaseme soetanud või muidu mobiilsema eluviisiga, pole võibolla isegi kümneaastase vanusega asju kuskil nurgas põrnitsemas.

Ainuke asi, mida on sellest ajast hulgi, on raamatud, aga see on üks täiesti omaette teema.

Kuuldes, nähes ja isiklikult kogedes kui raske võib olla ajastutruu keskkonna loomine niivõrd käegakatsutavas ajas kui kaheksakümnendates, siis tasuks tutvuda tänapäeval toodetud inglaste sarjaga Heartbeat kus tegevus toimub lausa kuuekümnendates ja kus kõik detailid on viimseni töödeldud.

PS. Kuna just sel nädalal algasid jalgpalli meistrite liiga alagrupimängud, siis viskasin pilgu peale, et 1982. aastal võitis finaalis Aston Villa ja peksa sai Müncheni Bayern. Tulemus 1-0. See oli veel see aeg, kus mängida lasti ainult liigade meistritel.

Tartu rattamaraton, proloog

Täna avaldati pühapäevase Tartu rattamaratoni numbriline stardinimekiri. Esimesed viissada tunduvad nii kõvad nimed olema, et nendele saab kaotust mõõta ilmselt kalendriga, aga ehk õnnestub seekord ikka lõpuks ometi esimese tuhande sisse ära paugutada. Õnnetoov number, mis stardis lenksu külge kinnitub on tänavu 1187. Kümneid sõpru-tuttavaid, kes end jälle pika raja stardikoridori on möllinud ei jõua kohe nimeliselt üles lugedagi - neid lambaid loeme hiljem finišis. Silma jäi, et Piller Toomas on traditsiooniliselt lühema raja kilomeetreid mõõtmas.
Sel aastal on nagu suusa- nii ka rattamaratoni osavõtjate arv piiratud, rajale lastakse ainult 5500 masohhisti ning tänase seisuga pidi olema vaba neist kohtadest veel ainult 250. Nii et rutake, seltsimehed unetud.

Sügis või?

Kel vähegi silmanägemist, see ilmselt on tähele pannud, et midagi on nagu teistmoodi.

Esimese hoiatuse oma saabumisest andis sügis nõnda, et välitrenni asemel tõstsin ratta meeltesegaduses eile õhtul esimest korda pärast kevadet pukki ja hakkasin taas pimeduse varjus põrandat higiga leotama. Esialgu poole tunni jagu.

Teine märk sügise kohalolekust oli see, et täna toimus üritus pealkirjaga Tallinna jooksumaraton ehk Sügisjooks. Märkate vihjet? Kuigi spordimehe viirus sundis mind juba ammu seal pealtvaatajate ridu täiendama ja tänavu juba kolmandat maratoni jooksvale Duracelli-Tarvole kõrvalt ergutust ning tarka õpetust jagama ning ilmselt ka mõne klõpsu fotokaga tegema, siis pühapäeval ärgates olin ma täiesti veendunud, et normaalne inimene ennast kell üheksa hommikul eriti ei liiguta – saati ei jookse ta maratoni. Selle asemel vaatab hoopis näiteks Simpsoneid ning joob rahulikult kohvi ning alles hiljem vaatab, mida eluga peale hakata. Plaanist “tark ei torma” koorus välja, et jõuan Tallinna spordi visiitkaarti kaema kenasti maratoni teise tunni lõpuks kus need õiged sündmused alles peaksid aset leidma hakkama. Aga paraku, rattale, mis mind kohale pidi viima, piisas seekord umbes veerandist tunnist, et oma tahtmine peale suruda. Vabaduse puiestee alguses tekkis just väike võistlusmoment kui number 18 bussile oli vaja kandu näidata, aga rattale hakkas ilmselt eilne tubane trenn rohkem meeldima ning lasi selle märgiks tagumise kummi tühjaks. Tehtud! See tähistas ka omakorda teatud isiklikku rekordit, kuna üle-eelmisel nädalavahetusel õnnestus Mõedakul purustada ühel jalgrattal ühekorraga nii kett, kodar kui ka tagumise käiguvahetaja raamikõrv. Eelmisel nädalavahetusel katkes Lahemaa rahvuspargi metsades ühe teise jalgratta tagumise käiguvahetaja tross ja nüüd siis täna pani maanteeratas selles sündmuste ahelas solidaarsusest i-le täpi peale. Hat-trick. Kuna ma “ebavajalikke” asju nagu varukumm ja pump tavaliselt kaasas ei kanna, siis ratas käekõrvale ja tasapisi sörkides koju tagasi. Samas kui äpardust poleks juhtunud, siis mine tea, võibolla oleks ka päeva Heategu tegemata jäänud. Asi nimelt selles, et keegi raibert oli Laagri-Saue vahel populaarsele rattatrenni rajale Pärnu maanteel pidevjoone taha puruks pildunud Ballantines pudeli. Kuna mul kiiret polnud enam kuhugi, siis veetsingi ennelõunase veerandtunni suuremate ja eriti vastikult salakavalate väiksemate pruunide kildude kokkunoppimisele.

Kodus ootas mind pisuke meeldiv üllatus kui selgus, et championchip.ee edastab maratonilt jooksvalt tulemusi. Mitte küll päris “live” vaid väikese viivitusega, aga ikkagi sai sõprade-tuttavate kannatustele kaudselt kaasa elada. Numbrid rääkisid seda keelt, et Tarvo liikus alguses päris heas tempos, aga lõpus läks vist raskeks ning nelja tunni piir jäi alistamata. Näiteks tõusvas tempos liikunud Raigol oli viimasel kümnel kilomeetril palju rohkem püssirohtu varuks ning jooksis kümneminutilise vahe kinni pluss natuke eest ära ka veel. Olev kestis ka üllatavalt hästi lõpuni.

Tulemused siis esialgselt sellised:

553. Raigo Treimut 4:00:33

568. Tarvo Kapp 4:03:14

574. Olev Kroon 4:03:31

Hullu kannatamist jätkus rajale vaatamata suurepärasele jooksuilmale ilmselt paljudele, sest et neid maratoonareid, kes läbisid viimast kümmet kilomeetrit vapralt kepikõndija tempos kahe tunni tuuri, oli ikka päris mitu.

Ise olen teinud ainult lühemaid jooksuotsi, et jalga hoida ja mitte väga põrutada. Juunis ja juulis jäid jooksukilomeetrid pärast vigastust paraku peaaegu nulli, aga ühe poolmaratoni tahaks sel hooajal veel trenni sees enam-vähem täiega joosta.