ENSV

See oli vist kolmapäeva õhtul kui Villu Kangur andis “ENSV” stsenaristina Ringvaate saates intervjuu. Poole silmaga olen seda sarja näinud ja ausalt öelda esimeste osade süžee iseenesest mingit vasikavaimustust just ei tekitanud. Villu Kanguri pehme ja poliitiliselt korrektne huumor oma tuntud headuses ning näitlejad veavad välja küll, aga kogu üldpilt on nagu sarkasmiga looritatud õppevideo järgmisele põlvkonnale.

Au tuleb aga anda tõetruu retrokeskkonna loomise eest ja kui Villu tuli intervjuu käigus välja pöördumisega televaatajate poole annetada või laenata asju või esemeid tollest ajast, siis tekkis juba tõsisem huvi oma majapidamise vastu, et tõesti, mida sellest ajast üleüldse säilinud võiks olla. Kui lähteülesannet täpsustada, siis tegevus toimub aastas 1982, alates sellest ajast kui seltsimees Brežnev lusika nurka viskas. Noh, kodutehnika poole pole vist mõtet üldse vaadata. Vaevalt et kuskil kellelgi leidub sellest ajast pärit digiboksi või mikrolaineahju. Meeles on küll veel tolle aja mustvalge televiisor ja isegi lintmagnetofon millel olid naljakad ülirabedad küünelakiga paigatud lindid, aga alles ja töötavas olekus pole neid enam ammu. Mingid mööbliesemed võiksid ju isegi olla, aga aastaarvu pole neil kuskil vist küljes. Üks sektsioonkapp, mis lihtsalt pidi majapidamises olema, mõni tugitool kuskil. Vanad head kolme jalaga taburetid on juba aegade hämarusse ära kadunud. Kuurist leiab vanu tööriistu muidugi rohkem, sõnnikuhargid, vikatid, väiksematest vidinatest nagu kartulikonksud, mutrivõtmed või haamrid rääkimata. Vanu häid stiilseid puust rehasid, millele isa põlve otsas piisid vestis, kahjuks enam ei ole alles. Tehnika ja teaduse revolutsiooni tulemusena tulid veel nõuka ajal müügile plastmassist rehad, mille juures muideks oli kasutusjuhend, et päikese käes mitte hoida. Ilmselt arvati, et eestlased on lollakad ja käivad hoopis vihmaga heina tegemas. Mis ma aga köögikapist leidsin, oli üks nõukogude aja sümboleid, klassikaline, mummuline, töökindel kuivainete karp aastast 1972, mida ilmselt kasutas tollal iga teine majapidamine. Ka sellest komplektist pole päris kõiki eksemplare säilinud, küll on aga meeles, et paljud karbid olid sellised, mille täitmine nõudis päris palju fantaasiat, sest et mida sa tol ajal ikka panid karpidesse pealkirjadega riis, kohv, kaneel või nelk. Tuleb nentida, et palju sellest ajast on kaduma läinud ja imelik oleks ka kui kodust muuseum oleks kujunenud. Samas, paiksuse tõttu on mul ka palju vanu asju kuskile hooletusest vedelema jäänud. Neil, kes omale uue eluaseme soetanud või muidu mobiilsema eluviisiga, pole võibolla isegi kümneaastase vanusega asju kuskil nurgas põrnitsemas.

Ainuke asi, mida on sellest ajast hulgi, on raamatud, aga see on üks täiesti omaette teema.

Kuuldes, nähes ja isiklikult kogedes kui raske võib olla ajastutruu keskkonna loomine niivõrd käegakatsutavas ajas kui kaheksakümnendates, siis tasuks tutvuda tänapäeval toodetud inglaste sarjaga Heartbeat kus tegevus toimub lausa kuuekümnendates ja kus kõik detailid on viimseni töödeldud.

PS. Kuna just sel nädalal algasid jalgpalli meistrite liiga alagrupimängud, siis viskasin pilgu peale, et 1982. aastal võitis finaalis Aston Villa ja peksa sai Müncheni Bayern. Tulemus 1-0. See oli veel see aeg, kus mängida lasti ainult liigade meistritel.