Mälumäng on lahe sport. Konti ei murra ja leiba ei küsi. Sobib igaühele, kes ei karda loll näida. Sellepärast läksingi täna pead murdma Saue esimestele individuaalsetele meistrivõistlustele. Ja kui kõik ennast laudade taha ritta istuma seadsid, siis... koolijütsi tunne tuli peale jälle. Pohuistist koolijütsi tunne, kellel on nelikümmend aastat õppimata. Ainult selle vahega, et pandavast hindest ei sõltu mitte midagi. Peaasi, et hinne oleks pandav.
Aga läks nagu läks. Vahepeal oli selline tunne, et nagu üldse ei tea midagi. Ja siis jälle selline tunne nagu teaks. Midagi. Kuskil võistluse keskel sattusin musta auku, aga viimased küsimused sobisid mulle rohkem ja tõusin viiendaks, viieteistkümne osaleja hulgast. Nii et polegi väga paha. Aga kui jutt juba vahepeal kooli peale läks, siis vat sellised loengud oleksid kooli ajal aine vastu minu huvi märgatavalt tõstnud ja oleksin nüüd palju targem kui protokollist numbriline näit paista laseb. Miks küll, oh miks küll pedagoogidel loovusega hiilata ei lasta.
Aga läks nagu läks. Vahepeal oli selline tunne, et nagu üldse ei tea midagi. Ja siis jälle selline tunne nagu teaks. Midagi. Kuskil võistluse keskel sattusin musta auku, aga viimased küsimused sobisid mulle rohkem ja tõusin viiendaks, viieteistkümne osaleja hulgast. Nii et polegi väga paha. Aga kui jutt juba vahepeal kooli peale läks, siis vat sellised loengud oleksid kooli ajal aine vastu minu huvi märgatavalt tõstnud ja oleksin nüüd palju targem kui protokollist numbriline näit paista laseb. Miks küll, oh miks küll pedagoogidel loovusega hiilata ei lasta.
Ja muideks. Kas teie teate, milline imetaja on arvatavasti ainus (peale inimese), kes suudab pea peal seista, samas ka ainus, kes ei ole võimeline hüppama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar