Kel vähegi silmanägemist, see ilmselt on tähele pannud, et midagi on nagu teistmoodi.
Esimese hoiatuse oma saabumisest andis sügis nõnda, et välitrenni asemel tõstsin ratta meeltesegaduses eile õhtul esimest korda pärast kevadet pukki ja hakkasin taas pimeduse varjus põrandat higiga leotama. Esialgu poole tunni jagu.
Teine märk sügise kohalolekust oli see, et täna toimus üritus pealkirjaga Tallinna jooksumaraton ehk Sügisjooks. Märkate vihjet? Kuigi spordimehe viirus sundis mind juba ammu seal pealtvaatajate ridu täiendama ja tänavu juba kolmandat maratoni jooksvale Duracelli-Tarvole kõrvalt ergutust ning tarka õpetust jagama ning ilmselt ka mõne klõpsu fotokaga tegema, siis pühapäeval ärgates olin ma täiesti veendunud, et normaalne inimene ennast kell üheksa hommikul eriti ei liiguta – saati ei jookse ta maratoni. Selle asemel vaatab hoopis näiteks Simpsoneid ning joob rahulikult kohvi ning alles hiljem vaatab, mida eluga peale hakata. Plaanist “tark ei torma” koorus välja, et jõuan Tallinna spordi visiitkaarti kaema kenasti maratoni teise tunni lõpuks kus need õiged sündmused alles peaksid aset leidma hakkama. Aga paraku, rattale, mis mind kohale pidi viima, piisas seekord umbes veerandist tunnist, et oma tahtmine peale suruda. Vabaduse puiestee alguses tekkis just väike võistlusmoment kui number 18 bussile oli vaja kandu näidata, aga rattale hakkas ilmselt eilne tubane trenn rohkem meeldima ning lasi selle märgiks tagumise kummi tühjaks. Tehtud! See tähistas ka omakorda teatud isiklikku rekordit, kuna üle-eelmisel nädalavahetusel õnnestus Mõedakul purustada ühel jalgrattal ühekorraga nii kett, kodar kui ka tagumise käiguvahetaja raamikõrv. Eelmisel nädalavahetusel katkes Lahemaa rahvuspargi metsades ühe teise jalgratta tagumise käiguvahetaja tross ja nüüd siis täna pani maanteeratas selles sündmuste ahelas solidaarsusest i-le täpi peale. Hat-trick. Kuna ma “ebavajalikke” asju nagu varukumm ja pump tavaliselt kaasas ei kanna, siis ratas käekõrvale ja tasapisi sörkides koju tagasi. Samas kui äpardust poleks juhtunud, siis mine tea, võibolla oleks ka päeva Heategu tegemata jäänud. Asi nimelt selles, et keegi raibert oli Laagri-Saue vahel populaarsele rattatrenni rajale Pärnu maanteel pidevjoone taha puruks pildunud Ballantines pudeli. Kuna mul kiiret polnud enam kuhugi, siis veetsingi ennelõunase veerandtunni suuremate ja eriti vastikult salakavalate väiksemate pruunide kildude kokkunoppimisele.
Kodus ootas mind pisuke meeldiv üllatus kui selgus, et championchip.ee edastab maratonilt jooksvalt tulemusi. Mitte küll päris “live” vaid väikese viivitusega, aga ikkagi sai sõprade-tuttavate kannatustele kaudselt kaasa elada. Numbrid rääkisid seda keelt, et Tarvo liikus alguses päris heas tempos, aga lõpus läks vist raskeks ning nelja tunni piir jäi alistamata. Näiteks tõusvas tempos liikunud Raigol oli viimasel kümnel kilomeetril palju rohkem püssirohtu varuks ning jooksis kümneminutilise vahe kinni pluss natuke eest ära ka veel. Olev kestis ka üllatavalt hästi lõpuni.
Tulemused siis esialgselt sellised:
553. Raigo Treimut 4:00:33
568. Tarvo Kapp 4:03:14
574. Olev Kroon 4:03:31
Hullu kannatamist jätkus rajale vaatamata suurepärasele jooksuilmale ilmselt paljudele, sest et neid maratoonareid, kes läbisid viimast kümmet kilomeetrit vapralt kepikõndija tempos kahe tunni tuuri, oli ikka päris mitu.
Ise olen teinud ainult lühemaid jooksuotsi, et jalga hoida ja mitte väga põrutada. Juunis ja juulis jäid jooksukilomeetrid pärast vigastust paraku peaaegu nulli, aga ühe poolmaratoni tahaks sel hooajal veel trenni sees enam-vähem täiega joosta.
Jõudu,
VastaKustutaMinul oli seekord jälle üks väike jama segamas. Eelmisel kolmapäeval tõmbasin vasema jala sääremarja lihase ära. Ja seda niimoodi, et ise seda venitamise ajal ei tundnud, kuid neljapäevasel sörkjooksul andis tormihoiatuse juba küll. Lootsin, et pühapäevaks läheb üle, kuid võta näpust - ei läinud. Asusin starti lootusega, et ehk peale soojaks saamist läheb valu üle, kuid sedagi ei juhtunud ja alates kuskil neljandast kilomeetrist jooksin mõttega, et kohe katkestan. Jõudsin Viimsisse ja mõtlesin, et jooksen ikka linna tagasi, poolmaratoni läbinuna mõtlesin, proovin ikka lõpuni, ehk pean vastu. Pidasingi, kuigi raskeks läks tõesti. Valu tõttu ei saanud vasakut jalga õigesti maha panna ja otsisin paremat asendit, mis aga tähendas lisakoormust kogu kehale. Mõtlesin, et jama lugu ikka küll - niivõrd ilus ilm ja super enesetunne ka, kuid ikka maraton ei õnnestu ja seetõttu pressisin kindla olemisega lõpuni. Raigo sai mu jah kätte ja möödus kergel sammul u. 2km enne lõppu, ma olin siis juba nii küpse, et astusin ka mõned sammud, kuid seda mitte pikalt, sest käia ei saanud ma valu tõttu üldse - kergelt sörkida aga kuidagi ikka sain.
Mul on siis nüüd jookstud 3 maratoni. Esimesel ei osanud midagi oodata, kuid kaks järgmist on ebaõnnestunud - teine kuuma ilma tõttu (Helsingis oli +26-27C) ja kolmas vigastuse tõttu. Aga kolm on ikka juba midagi - tehke järele!
Tarvo (täna veel lonkav)
Tere,
VastaKustutaTe pealinna duracellid olete ikka eri hoogu läinud!Pean vist ka õllepurgid külmkapist ära kinkima ja trenni minema,muidu jään suusamaratonil päris häbisse:)