kolmapäev, 22. september 2010

Kellele viimane, kellele esimene

Selle hooaja viimane maastikuratta kolmapäevak, järjekorras juba 12. etapp, oli minu jaoks sel hooajal esimene. Ammu juba pole nii lühikest sutsakat võistlusena sõitnud. Enda võimekusest tund aega pulss punases kannatada ülevaade puudus. Ratta täpsest olukorrast samuti. Raske isegi öelda kumma elemendi välja selgitamine rohkem pinget pidi pakkuma.

Uustulnukana sebisin ennast tagasihoidlikult stardikoridori kõige lõppu ja proovisin sealt tasapisi kedagi kraavi pressimata ettepoole nihkuda. Esimene ring kuluski enamvähem ainult sellele, et oma võimetele vastav koht päikese all leida. Ja rajaga tutvumisele muidugi ka. Kuigi Keila peaks nagu kodurada olema, siis leidus seal päris huvitavaid lõike, millest mul varem aimugi ei olnud.

Lõpuks selgus kaks tõsiasja. Esiteks läks enda mootor päris pöördesse. Viis trennivaba päeva olid oma töö korralikult teinud ning pulss kerkis 177/188-ni, see on umbes kümme lööki üle tavapärase. Viimati oli nii pikk trennipaus sees millalgi aprilli lõpus. Teiseks selgus, et tagajooksu tirr andis teise ringi viimasel singlilõigul jälle otsad. Nii et sellega on nüüd klaar, tuleb uus jooks osta. Mitte küll päris päevapealt, sest et Haanja 100 sõiduks ma saan ilmselt klubist ühe laenata, aga kevadeks kindlasti.

Esimene ring ajaga 19:29, teine ring sörkides lõpuni 20:43, kolmas ring jäi sõitmata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar