Esimese varase ärkamise sain hiljem kompenseerida sellega, et pärast autosse ronimist avasingi luugid järgmisena alles Tartus. Ei mingit üllatust - ilm oli täpselt nii närune kui ilmajaam lubas. Otepääle jõudes seevastu tekkis juba lootus, et ehk saab mingil moel enamvähem kuivalt starti, pärast kui hoog juba sees, pole enam vahet kust seda vett parajasti rohkem tuleb, ülalt või alt. Ja üleüldse paistis, et kõik laabub kuidagi eriti hästi. Mudakummi olin märganud eelmisel õhtul alla panna. Esimest korda sel sügisel võtsin kogemata pikad rattapüksid kaasa, ka need kulusid marjaks ära. Kuigi vanahärra Tõnu Odamus, kes on kaasa teinud kõik Tartu Rattamaratonid, teatas pärast testsõitu, et tänavune rada on vedelam kui eales varem, siis igasuguste vaegustega inimeste jaoks ongi muda pigem sõber.
Sündmused ei lasknud ennast pikalt oodata. Pauk käis ja kogu see rahvasumm pistis liduma nagu Stockmanni hullude päevade ajal. Umbes sada meetrit pärast starti, kohas kus juba natuke sai sõitma hakata, astusin rattal sellesama keti taaskord puru. Õnneks olin enamvähem parempoolses servas ja meie auto asus peaaegu sealsamas stardi lähedal tiimide parklas. Võitluses liikuva piisonikarjaga suutsin piirdeaiani liikuda ja pealtvaatajate abiga selle alt koos rattaga läbi pugeda. Indrek tegi kakrass keti korda, lüli vahelt välja ja taas sadulasse. Kuigi kogu punt oli juba läinud, kerkis motivatsioon nüüd eriti kõrgele, sest et ees oli ootamas metsikul arvul möödasõite. See mida kolm tuhat inimest loodusjõudude kaasabiga korda olid suutnud saata oli muidugi võimas. Muda ja pori. Kuubis. Kogu raja laiuses. Kuidas tagumise otsa inimesed, kelle ettevalmistus ei ole suuremat sorti asi ning rattavalitsemine veel hullem, seda rada läbida suutsid, aru ma ei saa. Esimene kilomeeter tasast maad oli veel sõidetav, vähemalt minu jaoks. Grupi sabaotsa oli pärast lasketiiru esimesel tõusunukil veel näha ja seal sain esimese ukerdaja ka kätte. Tõus paraku ei olnud sõidetav, ratas käis lihtsalt mudas ringi. Kui künka peal uuesti sadulasse ronisin, siis tegi ratas järgmise triki: tirri sees on mingid “konnad”, mis vajalikul hetkel õigele kohale hüppavad nõnda et ühtepidi vändates on tagavedu ja teistpidi vabajooks. See neetud “konnade” ametiühing kuulutas välja üldstreigi ning tekitas rattale kaks vabajooksu, vänta mispidi tahad. Sel hetkel ma sain aru mida võib tunda elevant portselanipoes. Viimases hädas jooksin veel korra starti tagasi, et ehk on Indrekul mõni abinõu varuks, aga paraku oli ta juba kehastunud teenindavaks personaliks ja joogipunkti ära kimanud.
Nüüd oli vaja kuidagi surnuks lüüa kolm tundi ja jõuda selle ajaga Otepäält Elvasse. Mööda asfalti paras tõukekaga minna, valdavalt allamäge ka. Kolm tõusunukki oli vaja jalutada, Pedajamäel, Paluperas ja Hellenurmes, muidu sai päris edukalt kruisida. Kui esimesed kaks tundi oli veel kuiv, siis Hellenurme kanti jõudes läks taevas lõplikult katki ja vahelduva eduga tilkus sealt läbi kord rohkem, kord vähem, ja nõnda õhtuni välja.
Elvas nägin kõigepealt kobarate viisi seeni ning murjaneid finišeerumas.
Ja seejärel nägin nähtust, mis võiks liigituda X failide kategooriasse. Kui Indrek rajalt parklasse jõudis ning hakkasin talle oma modifitseeritud jalgratast demonstreerima, siis “konnad” olid oma kohale tagasi hüpanud ja tagumine tirr töötas jälle!? The truth is out there. Igatahes veel tund aega tagasi rattapesu ajal olin teeninud selle rikke eest kaastundlikke patsutusi.
Kuigi neliküritus jäi lõpetamata, siis midagi positiivset oli selles kummalises päevas ka. Kordagi ei kukkunud, haamrit ei saanud, krampe ei olnud, rattapesu järjekorda ei olnud, supijärjekorda ei olnud. Horrorist, mis rajal toimus, pajatas mõni teadjam, kes raadiosidet kogemata pealt kuulis. Mõnes kohas olid mehed pärast kukkumist jäänud lihtsalt nokauti lebama ja transpordiks otsiti kopterit, sest et “õnnetuskohale ligi ei pääse ja ATV-ga transportida ei saa”.
Seekordse raja raskust näitab kasvõi see, et tuhandes koht sõitis eelmise aastaga võrreldes üle tunni aja kauem.
Ratas läks järjekordsesse ekspertiisi. Kolmapäeval on võimalus teda veel korra korralikult ruunata Keila maastikuratta kolmapäevakul. Kui ta ikka vallatlema kipub, siis ei ole mõtet Haanja 100-le sel aastal üldse peale minna. Üritusele kulub lihtsalt nii palju aega ja raha, et võtta jälle risk sõita heal juhul ainult paar kilomeetrit, ei tasu ennast ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar