Allamäge

Kui pühapäeva hommikul rattad jälle alla saime, siis tõmmati eelmise hommiku film tagurpidi käima. Jälle alustuseks needsamad auklikud mägiteed, mis veel eilsest värskelt meeles. Sellega sain kinnitust, et kuristiku serval kõõlumine bussiga või ilma, ei ole see asi millega tahaksin igapäevaselt tegeleda ja mäeküljelt hiljuti teele varisenud kivihunnikud ei lisanud teps mitte enesekindlust.

Meie isehakanud reisisaatja ja teejuht Aare oli kokku leppinud järgmiseks sihtkohaks Gori linna. Sinna jõudmiseks tuli teha üpris suur ring ümber mägede ja Lõuna-Osseetia. Pika bussisõidu eesmärk oli kõigepealt tutvust teha Jossif Vissarionovitši muuseumiga, et ehk on sealt mõni teadmine kõrva taha panna, mis aitaks näiteks ka hilisemas reaalses elus kaabakaid ära tunda.

Mingist punktist alates hakkasime märkama ka neid kohti, mis eelmisel hommikul maha magati või pimeduse tõttu nägemata jäid. Ja ühest suuremast erinevusest kodumaaga võrreldes oli raske mööda vaadata. Kui meil on teeäärsed bussipeatused, noh ütleme et lihtsalt bussipeatused, siis seal olid igas peatuses püsti pandud spontaansed miniturud. Kes müüs kana, kes kotti kartuleid, põhimõtteliselt kõike oli saada, mis kasvab või liigutab, rääkimata suveniiridest ja väikesest suupistest. Ja rahvast oli suhteliselt palju kas nüüd liikumas, aga istumas kindlasti. Nendest eelmise hommiku mägistest vaatamisväärsustest sõitsime joonelt mööda, aga üheainsa hoolega valitud vahepeatuse eelnimetatud turu juures tegime ära. Antud kauplemiskoha juures oli ka lisandväärtus kena jõe, järve või veehoidla kujul ning pealtnäha mingi vana kindluse näol, aga mis sisaldas omakorda muidugi jälle kirikut. Ja kirikusse jõudsime pilgu visata sel hetkel kui toimus teenistus, pühapäevane keskpäev ju ikkagi. Mõni poisike, kes aitas teenistust läbi viia, oli silma järgi hinnates vaid võib-olla kümneaastane. Seal alustatakse seda teoloogilist karjääri ikka väga varajases eas.

Kirik ise oli muidugi ehitatatud jälle künka otsa ja sealt avanes vetevälja peale kena vaade. Järvede ja jõgede vahel oli raske vahet teha, sest et hüdroelektrijaamad olid Gruusias põhjusega väga populaarsed energiaammutamise vahendid. On seal silmapiiril nüüd kallas või hoopis pais?

Kauplemist võtsime väga tõsiselt ja kui olime oma pähklid, snäkid ja muud vidinad juba omandanud ning olime valmis juba lahkuma asutama, siis bussijuht, kes meid sinnamaani vaikselt kõrvalt seiras, rabas meid mokaotsast täiesti ootamatu küsimusega: “Poisid, kas tša-tšat ei ostagi või?” Nagu külma vett oleksime nende sõnadega krae vahele saanud. Kuidas me siis nüüd selle nii maha magasime, et lausa häbi hakkas. Kuna me olime bridžiterminitesse tõlgituna sisseviskes, siis kohe krabati pool liitrit silma pilgutamata ära ning parajat mõõtu joogisarv ka millest manustada. Ja see jook maitses hea. Isegi peale hammustada ei tundnud vajadust. Hiljem üks asjatundja natuke selgitas ka, et üle 50 kraadi seda ei timmita, siis pole see enam see naps.

Edasine teekond Gorisse ei pakkunud suuremat elevust kui üks objekt välja arvata. Pärast Tbilisi juurest läände pööramist nägime suurt kogumit ühesuguseid tihedalt ja korrapäraselt paigutatud uusi maju nagu tikutopse. Isegi üks uus maja hakkab Gruusias silma, saati siis kui neid on korraga rohkem kui sada. Bussijuht ainult kinnitas meie arvamust, et need on ehitatud sõja eest ära kolinud sõjapõgenikele.

Gorist Lõuna-Osseetiasse on suhteliselt kiviga visata ja seetõttu lootsime oma lapseliku huviga sealt leida ka mõningaid sõjategevuse jälgi, aga ei olnud midagi sellist. Kohalike käest kuulsime hiljem, et vene sõjaluure oli selles mõttes tasemel, et viga said reeglina ainult need tsiviilobjektid, mis olid sõjaväeosade lähedal.

Kui olime kindlaks teinud, et kohalike inimeste julgeolek on garanteeritud, siis igaks juhuks kontrollisime järgi kas ehk Jossif rongiga põgeneda ei kavatse.

Ja kui leidsime, et vunts on oma sünnikodu tagahoovis meie saabumise puhul valveseisangu võtnud, siis sebisime omale giidi, kes meid muuseumist läbi lohistaks.

/Jätkub....

Käpad külmetavad ja saba nagu polekski

Poolmagamata öö ja mitu tundi ringi kablutamist murdis pooled mehed maha. Aktiivgrupp suundus küla ilmselt ainukesse kohvikusse, ent ülejäänud läksid majutuskohta, et enne õhtust bridžilahingut paar tunnikest keskkonnasäästlikult puhata.

Kohvikul oli ainult üks puudus, tša-tšat ikka jälle polnud. Selle asemel pakuti viina millest me kohe lahkelt loobusime. Küll oli seal lõpuks ometi piinlikult head ja piinlikult odavat kohalikku punast veini serveeritud äärmiselt maitsva hatšapuri ja juustuga. Kui sinna juurde lisada soe päikesepaiste ja miljonivaade Kazbekile, siis igasugune rutt ning rahmeldamistuju oli tükiks ajaks kadunud.

Tükk tublit päeva lebotatud, oli aeg loodripolk ka maast lahti lüüa, sest et ega me siia ju magama ei tulnud. Pärast kiiret mööbeldamist ja bridžimängijate tubadesse jaotamist jäid paar meest esialgu tegevuseta. Aga kuna meil õhtuseks istumiseks veini ei olnud tilkagi ja võõrustajate sõnul polnud ka külas korralikku koduveini, siis tuli peremees teejuhiks uuesti villisesse pakkida ja saata välja oma saadikud naaberkülla kõikvõimaliku hea ja parema kraami hankimiseks. Sest et väärikad inimesed ei malda ju kuidagi hommikuni kuivalt istuda ning et tegemist oli tõeliselt kaalukate külalistega, näitas seegi fakt, et juba esimese poole tunniga õnnestus üks diivanvoodi katki istuda. Mida kõike meie ekspeditsioon pidi rännakul läbi elama, sellest ajalugu palju ei räägi, aga üleelatud raskustest annab märku kasvõi see tõsiasi, et bensiini tuli tankida sellistest kolonkadest, mis olid ehitatud juba sel ajal kui bensiin polnud veel leiutatudki.

Sõprade rassimise tulemusena veini lõpuks ikkagi saime. Tša-tšat… muidugi jälle ei saanud. Nüüd kus meid lõuna ajal oli kohvikus hea ja paremaga hellitatud, ei maitsenud see õhtune vein ka mitte kõige paremini. Aga asja ajas kuidagimoodi ära. Õhtu saabudes ilmnes, et lisaks veini- ja tša-tšapuudusele valitses külas ka ilmne soojapuudus. Rõskete ja jahedate seinte tõttu tekkis õigustatud küsimus, et kuidas kohalikud siin üldse talve üle suudavad elada, praegu oli veel vähemalt päeval soe. Kogu panus paistis olevat pandud gaasiküttele, isegi radikad olid tubades olemas, aga mida ei olnud oli gaas. Alumisel korrusel oli pererahval täitsa korralik köök välja ehitatud, aga tundus, et süüa tehti hoopis kuskil tagatoas priimuse peal. Ega peale gaasi seal muud energiakandjat naljalt ei põleta ka, sest et mäed olid seal puudest peaaegu täiesti lagedad. Et ahi või kamin on tundmatu objekt, näitas seegi, et majadel ei olnud korstnaid.

Kui tänavad olid suhteliselt mustad, siis elamised hoiti korras. Ja inimesed ei olnud mitte kusagil räpased. Ja kuigi alkohol oli maru odav ning kättesaadav, siis purupurjus inimesi ei kohanud nagu ka. Sellel võib ka olla selline loogiline põhjendus, et kuna teekond koju on üks suur katsumuste rada, siis ei saa lihtsalt endale lubada luksust külge kas või korraks maha panna. Aga tegelikult on asi ikka ilmselt kultuuris kinni.

Õhtusöögi juurde pakutud kuum tee natuke leevendas olukorda, aga külmarohu puudumine oli seekord väga valus teema. Tša-tšat ju polnud ikka veel ja viina ei pakkunud ka enam keegi. Seetõttu tuligi häda sunnil kamba peale üks kaasa võetud Vana Tallinn lipsu taha ära lasta. Aga ega mehed ei nuta, täies mundris lapati keskööni kaarte ning jahedas magamine aitabki pigem hästi välja puhata.

Pererahvale kiituseks, et uni oli hea ning tekid ja voodid tõeliselt soojad. Ja kui mäed hakkasid ükshaaval varjust välja ronima ning külluslik hommikusöök oli sisse vohmitud, siis olid sõprade silmad sära taas täis ning seiklus võis jätkuda.

Ja muideks. Kui me õhtul viskasime nalja, et kütet ei ole ja hea üldse et elekter ja vesigi on, siis üks mees oli valmis peaaegu mütsi ära sööma kui siin urkas internet leidub. Panime arvuti huvi pärast korraks wifit otsima ja leidsime ühekorraga lausa kolm leviala. Vat nii.

/Jätkub....

Keskmäestikulaager

Jalgsi liikuda on ikka hoopis teine tera kui autoga ringi kolistada. Bussiaknast näeb ju ainult mastaape, aga detailide märkamiseks tuleb tempo natuke maha võtta. Esimene mulje oli natuke pentsik. Rohkem või vähem räpased, lagunenud ning pudulojuste poolt mineeritud tänavad andsid mõista et viimane “Teeme ära!” üritus leidis siin aset umbes sada aastat tagasi. Koduloomad olid seal riigis üldse isevärki elukad. Neid võis kohata enamvähem kõigis mõeldavates kohtades kui just Tbilisi kesklinn välja arvata. Eeslid, lehmad, hobused. Ei nad teinud inimestest suurt numbrit ja külma rahuga võisid nad kulmu liigutamata seista keset teed kui külje alt veok mööda tuhises.

Mingist detail- või üldplaneeringutest pole sealkandis küll keegi midagi kuulnud. Igaüks ehitas või lammutas nii nagu mõistus või võimalused parajasti lubasid.

Ringi promeneerides jõudsime välja küla peatänavale. Enne kui oma maitsemeel veinile pühendada, otsustasime natuke päikese käes tšillida ja teha kohaliku õlle kallal natuke nalja ning see järgi proovida. Igaks juhuks üks vahuvein ka kõrvale abiks eilse jalgpallivõidu tähistamiseks ning juhuks kui õlu ei kipu alla minema. Aga oi kuidas ma pidin kahetsema oma skeptilisust. Ma ei kujuta ette kus kohast nad on selle know-how saanud või milliste lammaste vastu vahetanud, aga Gruusias osatakse lisaks kõigele muule teha ka väga head õlut!

Sellist eurolaket, mida meie suuremad õlletehased mõnikord õlleks nimetavad, seal me naljalt ei leidnud.

Kaua ühe koha peal istuda ka ei malda. Õige pea meenus, et asulasse sisse sõites võeti meil kohe nööbist kinni ja pakuti ekskurssi mäe otsas asuva kiriku Tsminda Sameba juurde, mida on pisut näha ka ülaloleva pildi ülemises servas. See paistis olevat üks kohalike meeste ärinišše, vedada Nivade ja UAZ villistega turiste võimaluse korral üles ja alla. Kolm autotäit meid oli, 50 lari ühe auto kohta ehk natuke alla 350 krooni maksab selline lõbu. Pool tundi sõitu sinna ja teist samapalju tagasi. Tee peal oli selliseidki tegelasi päris palju, kes ei põlanud ära sinna üles jalgsi ronida, aga see võtab oma kolm korda kindlasti rohkem aega. Kirikutega paistis kohalikel olema üldse isevärki suhe. Kui meil on kombeks ehitada pühakoda küla keskele ehk siis inimeste juurde, siis gruusia õigeusk eelistab kirikuid püstitada mägede tippudesse või kõrgendikele ehk siis ilmselt jumalale lähemale.

Kuigi vene autotööstuse imed kippusid tee peal ära lagunema ning sidur suitses mis jube, siis mehed oma autosid ja teed niipalju tundsid, et jalameheks ikkagi ei jäänud. Kui mujal paistsid teed olevat lihtsalt kehvad, siis siin olid vihmaveed nii palju pahandust teinud, et kohati polnud teed nagu enam üldse järgi. Siin tekkis esimene kord väike kahjutunne, et jalgratast pole käepärast. Heameelega oleks tahtnud proovida kuidas on sellist tõusu keskmäestikus võtta, noh et kas üle 100 meetri jaksab üleüldse. Võrdluseks võib tuua, et alt külast tõusti umbes 1700 meetrilt 2200 peale. Eesti suusakoondis müttas aga samal ajal Ramsaus 2700 meetri kõrgusel.

Üleval oli vaadata küll ja veel.

Janused said ennast kosutada. Oli see nüüd püha vesi või mis sealt sambast välja nirises, aga sobis nii joomiseks kui autode radikatesse kallata.

Alla orgu küla peale avanes suurepärane vaade. Kui üles sõites autojuhi käest uurisin, et palju külas rahvast elab, siis esimese hooga sain vastuseks et 600. Nii väike number tundus uskumatu ja pärast täpsustamist selgus, et arvestus käib neil hoopis majapidamiste kaupa ja neid ongi siis 600. Tegelik rahvaarv on umbes kolm korda suurem.

Reeglid mäetipus, sellises auväärses kohas, olid muidu ranged. Meestel lühikeste pükstega ja naistel ilma seelikuta kirikusse asja ei ole. Kellel seelikut polnud, sai seda kohapeal laenata. Panime meiegi paar küünalt selle heaks, et suured slämmid tulemata ei jääks. Kohalikud on ajalooga üllatavalt hästi kursis. Kohe esimene ettejuhtuv vanahärra pani pihta, et kirik on ehitatud umbes 14. sajandil.

Juba majutuskohta jõudmisel hoiatas meid perenaine ette, et sattusime külla suurepärasel ajal. Mingi tähtpäeva tõttu olid käimas pidustused täis tralli ja rahvakunsti ja kui me mäe otsast alla jõudsime oli kohalikku spordisaali või rahvamajja kogunenud päris suur hulk rahvast. Esinejaid ja muidu publikut võis vabalt umbes pooleks olla. See oli siis meie selle päeva kultuuriprogramm.

/Jätkub....

Sakartvelos samkhedro gza

Samal ajal kui peremees grilli huugama pani, püüdsime päeva esimest muljet kohalikust loodusest ning nillisime ooteks mõne metsiku kreeka pähkli. Esimene pilt oli suhteliselt hall ja igav. Domineeris udu ja tuli isegi mõni piisk vihma. Mägijõgi oli sel aastaajal veevaene, ainult päratult lai jõesäng andis aimu milline möll seal kevadel suurvee ajal võib keeda.

Sašlõkk valmis peakokal vilunult ja kiirelt, paraku küll mitte lambast, aga maitses hea sellegipoolest. Aga tõelise hitina kanti lauda terve koorem hinkalisid ehk gruusia pelmeene. Tuleb tunnistada, et süüa osatakse sealkandis teha suurepäraselt. Igal pool kuhuiganes lauda istusime saime oivalise ninaesise osaliseks. Aga need hinkalid olid maitseelamuselt üks päeva tipphetki, sest kui juba tundus, et kõht on viimseni täis, siis ühe jaoks leidus ikka ruumi. Noh ja kogu selle hommikusöögi kõrvale käis muidugi paar-kolm kannu koduveini, mis iseenesest ei sobinud minu maitseharjumustega just kokku, aga juukseid peas püsti ka ei ajanud.

Keha kinnitatud võis teekonda ülesmäge jätkata. Pinnavormid aina kerkisid ja mõne aja pärast päris otse enam üles ei saanudki, tuli hakata mööda serpentiine ennast üles kruttima ja vaated hakkasid muutuma imelisemaks. Turistide jaoks oli paari kohta vaateplatvormid ehitatud ja tasase maa inimeste jaoks avanes sealt päris kaelamurdev pilt. Õnneks selleks hetkeks oli juba natuke rohkem horisonti näha. Päike oli ka servast välja tulnud ning udu kihutas silmnähtava kiirusega ülespoole ära.

Järgmisena jäi tee peale Gruusia suusakuurort Gudauri. See oli ka ainuke asula sellel teel kus tundus elu natukenegi liikuvat. Mõni maja nägi natuke värskem välja ja midagi isegi nagu ehitati. Mujal paistis küll, et aeg on mingil hetkel lihtsalt seisma jäänud. Et mitte ülekohtune näida, siis tuleb tunnistada, et kõik politseiüksused olid maantee ääres endale saanud täiesti uued majad koos sisustusega ja kui mu mälu mind ei peta, siis ka mõni uuem tankla oli tee äärde kerkinud.

Peatus kuurordis kujunes natuke pikemaks, sest et gepsu näitude põhjal ootas meid ca 500 meetri kaugusel üks geopeituse aare. Selleni jõudmiseks tuli lisaks maastikule võidelda veel värskelt märga savisse kaevatud kraavidega ning tuhandepealise lambakarjaga.

Kuigi seetõttu venis tegelik jalutuskäik märgatavalt pikemaks, siis aare leiti kõigele vaatamata kiiresti ning hiljem eristusid seiklejad bussi jäänud magajatest päris silmatorkavalt oma poriste-saviste käimade poolest.

Põhimõtteliselt selles punktis lõppes osa tsivilisatsioonist ning algas närvikõdi täis atraktsioon. Gruusia vana sõjatee lagunes täiega ning igasugused kuristikust lahutavad teepiirded puudusid sootuks. Sellele vaatamata läbisid seda teed nii mõnedki rekkad, millede juhid pidid küll parajad kaskadöörid või fakiirid olema.

Tee peale jäi veel üks monumentaalne vaateplatvorm, mis olla nõukogude ajal püstitatud gruusia ja vene rahvaste sõpruse märgiks.

Olgu selle sõprusega kuidas oli, aga siit alates mäed oma kõrguses ja ilus enam hinnaalandust ei teinud.

Kuskil mäekuru kõige kõrgemas punktis jõudsime umbes 2400 meetri peale ja siis tasapisi hakkas tee allapoole järgmisse orgu veerema.

Enne sihtpunkti jäi tee äärde üks kummaline pinnamoodustis, mille serva mööda kallas vahetpidamata vett alla. Üllatuseks osutus see suurepäraseks mineraalveeks, mida oli võimalik torust kas siis kohapeal manustada või hoopis kaasasolevasse taarasse villida.

Allamäge sõit polnud enam pooltki nii erutav ja üldse hakkas bussisõit tunduma juba ühe suure ajaraiskamisena, aga enne kui suurem tülpimus võimust suutis võtta olimegi Stepantsmindasse jõudnud. Bussijuht orgunnis kiirelt meile kodumajutuse ja kuna me teda tol päeval enam ei vajanud, siis kimas bussiga minema, lubades järgmisel hommikul tagasi olla. Meie ise aga pakkisime kenal ennelõunasel ajal oma asjad lahti ning läksime küla peale seiklusi otsima.

/Jätkub....

Gamardjoba Sakartvelo

Sain omagi külmetuslaksu kodumaale saabudes lõpuks kätte ja teist päeva on juba olemine näruselt tatine, konjakine ja uimane. Pea ei tööta küll eriti üldse, aga muljeid peab hakkama tasapisi kirja panema sellegipoolest, muidu lähevad emotsioonid ja mälestused lihtsalt hapuks. Tulenevalt lugeja tundmustest võib kõike järgnevat vabalt võtta nii tõestisündinud juhtumistena või kui jutt läheb liiga absurdseks kätte ära, siis palavikus inimese sonimisena. Kuidas kellelegi parajasti rohkem sobib.

Imelood hakkasid juhtuma juba Riia lennujaamas. Äralend Tbilisesse reede keskööl tähendas seda, et jalgpallikohtumisest Eesti-Serbia saime teavet ainult mingite kolmandate kanalite kaudu. Ja seis läks tund-tunnilt üha uskumatumaks. 0-0. 2-1. 3-1!! Ülevoolav rõõm ja juubeldamine loksus enne pardaleminekut natuke üle ääre, seda enam et ettenägelikult olime jõudnud ka natuke unerohtu konsumeerida jägermeistri ja rummkoola kujul. Hädasti ju vaja natukenegi laperdavas lennukis silm kinni saada ning selleks tundusid kõik vahendid head.

Kui esimene elevus pärast õhkutõusmist vaibus, siis vähemalt minul lõi manustatud ravum küll luugid päris korralikult kinni ja seda peaaegu kuni maandumiseni välja. Oma osa mängis selles ka väikene vedamine, sest et meil oli oma reas Ivoga ühena vähestest kahe peale kolme inimese jagu ruumi. Sai natuke paremini puhata ja külge keerata.

Meid ei ole välisreisi ajal kunagi nii palju ühekorraga kokku saadud. Kümne inimese jaoks oli keegi meist leidnud sobiliku tellida bussi, millesse lubati kohalikul juhil sisse elama jääda ja kes meile idee põhjal siis lisaks niisama sõidutamisele ka kohalikke urkaid ja vaatamisväärsusi välja otsiks. Ja see oli üks esimesi suurepäraseid otsuseid, mis meie kulgemist kogu kolme päeva jooksul lihtsamaks ning stressivabamaks muutis. Esimesel kohtumisel ei vastanud sohver küll sellele kuvandile, mille olime oma ettekujutuses loonud. Ei mingit lõunamaist temperamenti, hoopis selline viiekümnendates-kuuekümnendates härrasmees, keda iseloomustas pigem ratsionaalsus, professionaalsus ja punktuaalsus.

Kui kell pool viis lennuk Tbilisis graafikujärgselt maandus ning plaan A kuskil läheduses turgutuseks pehmes voodis paar tundi unelisa võtta ära kukkus, siis käivitus koheselt plaan B. Tegelikult ei olnud minul mingitest plaanidest ja kavadest või marsruutidest veel kohale jõudes peenemat aimugi. Seetõttu tundus mulle iga plaan sama hea kui mõni teinegi. Plaan B tähendas ühesõnaga seda, et võetakse viivitamatult rattad alla ning lastakse esimese sihtpunkti poole seiklustel alata. Suund on nord – Stepantsminda, nõukogude aegse nimega Kazbegi. Asub Gruusia ja Venemaa piiril Kaukasuse mägedes Tbilisi ja Vladikavkazi vahelisel maanteel. Kuulsa Kazbeki mäeni jääb sealt linnulennul umbes üksteist kilomeetrit.

Tbilisis oli veel väikene reisiärevus sees, aga kui esimene rahavahetus ja esimesed sisseostud tehtud, siis oli iga mehe järgmine prioriteet magamine või tukkumine. Nii palju jäi varahommikusest pealinnast meelde, et politseid sõitsid seal ringi meie jaoks harjumatu tihedusega. Neid oli ka raske mitte märgata, sest et vilkurid töötasid olenemata olukorrast. Aga muidu olid ööd seal mustad. Näha oli ainult seda, mis oli valgustatud, aga sedagi ei jaksanud väsimusest tömp pilk hoomata.

Valguse saabudes hakkasid ärksamad meist kohe lahendama kolme esimest elulist probleemi, mille järgi me eelkõige Gruusiasse olime tulnud. Kus kohast saada kohalikku lambasašlõkki, kohalikku veini rohkel kujul ning tša-tšat. Ja kui mitte kohe kõike seda korraga, siis vähemalt tagasihoidlikku hommikusööki. Siinkohal teenis meie sohver kohe oma esimese tugeva plusspunkti, sest et leidis kell seitse hommikul teeäärse drive-in’i. Peremehele teatati tööpäeva algusest sellega, et sõideti hoovi ja anti lihtsalt signaali. Signaal on sealkandi liikluses üldse üks kõige tihedamini kasutatav auto lisaseade. Mõttes proovisin seda koodi peas läbi murda, aga päris selgusele ei jõudnudki, milline osa sellest morsest nüüd oli tervitus või tähelepanu võitmiseks või pahandamiseks. Aga kasutati seda igal võimalikul ja võimatul juhul ning lõppeks hakkas sellest isegi mingi loogika välja paistma.

Ühesõnaga selline pilt avanes meile varahommikul esimeses peatuspunktis. Sealt alt me tulime, mäed olid alles poisikesed ja hommikusööki hakati alles tegema.

/Jätkub....

Seened ei kuku kännust kaugele

Tegelikult olin ma seenepaku juba ära unustanud. Aga kuna sügisel on ka aias toimetamist, siis leidsin ühest kaugemast nurgast sellise üllatuse.

Ikkagi kannab. Ainult viis-kuus tükki, aga selle eest päris suured. Austerservikud. Esimese hooga kartsin, et küllap on külm juba ära võtnud, aga täiesti tiheda konsistentsiga olid. Lõika ribadeks ja prae nagu sinki, ei lagune ära ega midagi. Või ja sibulaga, keele viib alla. Teisel ja kolmandal aastal pidavat rajum saak olema, siis on ehk põhjust jälle pann kurjaks ajada.

Hooaeg sai siis pühapäeval läbi. Kokku tuli 314 tundi aktiivsemat liigutamist. 16 läbitud võistlust, sellest kuus Estoloppeti suusamaratoni, kuus Elioni rattamaratoni, Tartu rattaralli, Tartu jooksu"maraton", Tour de Rouge ja Haanja100. Kuus poolelijäänud rattamaratoni. Kõik viis rattamaratonide sarja etappi jäid katki ning Tartu rattamaraton takkapihta.

Inimvõimete piir

Kõik head asjad satuvad alati samale ajale. Seda tänu kodanik Murphyle ja tema seadustele. Praegu on juba hilja selgitada kelle kuri tahe selle taga oli, aga juba reede õhtul tuli jõuda grupi kokkutulekule, seejärel Võrru, sõita laupäeval Haanja 100 rattamaraton, Võrust Tartusse Urmase sünnipäevale ja seejärel Tartust Tallinna tagasi. Ja seda kõike kokku umbes 28 tunni jooksul.

Grupi kokkutulekul oleks tahtnud muidugi kauem olla kui mulle antud kaks ja pool tundi, aga mis sa teed, režiim kohustab. Kell üksteist õhtul poolvägisi silmad kinni, kell neli hommikul äratus, tsipa peale pool viit rooli. Jube kehv nähtavus, nagu vati sees sõit kuni Tartuni välja. Sellist udu siin kandis ei mäletagi. Kui teeääred ja telgjoon oleks joonimata jäänud, siis autoga sõit lausa võimatu. “Vidimost nol, jedu po priboram”. Kui mõni aeglasem, või siis miks mitte ka targem juht ette juhtus jääma, siis liikuski kogu karavan kohati 60-70 km/h.

Ajavaru oli piisavalt suur isegi sellise tiguliikumise puhuks. Võru oli sama koha peal ja start oli ka sama koha peal. Hullud olid ka sama kohal peal. Ainult segaseid ei olnud enam, nemad olid rajal olnud juba alates kella seitsmest ehk siis teistest kaks tundi varem.

Sõidust endast ei olegi nagu palju midagi eriti rääkida. Algusest tasapisi liikuma nii et endal ikka mõnus oleks. Ainuke asi millega ma sõbraks ei saanud oli rattaga mäest üles kõndimine. Niikaua kui veel ratta seljas kerida jaksas, oli kõik väga broo, aga kui maha pidi ronima, siis muutus edasiliikumine väga vaevaliseks. Sääremarjad kiskusid valusaks ja krampi ning hiljem nende töölesaamine oli päris vaev. Ja seda juba päris algusest saati, kuskil 15. kilomeetri Taevatrepil oli esimene märk, et käimine ei ole täna minu teema. Tegelikult alguses oli tempo päris kõva ja enesetunne väga hea. Esimeses TP-s keegi mainis kellelegi, et pooled on veel kindlasti tulemata. Selle peale mina kui traditsiooniline tagumise otsa kulgeja mõtlesin, et wtf, mehed teevad kindlasti nalja? Aga tegelikult võis neil isegi õigus olla, sest et sõidu teises pooles kukkusin ikka päris palju kohti ja tulemus tuli ikkagi korralik. Seda head tempot jagus umbes neljaks esimeseks tunniks ehk 55-60 kilomeetriks. Selleks hetkeks olin ennast isegi natuke tagasi hoidnud, aga ikka läks raskeks. Järgmised jooksukad Plaani Jaanimägi ja Massimõrvar lõid jalad täiesti kinni. Ja kui hiljem tulid sinna otsa veel Vaskna mõrvar ja Vällamägi, siis päris haamrit just ei saanud, aga väikese vasara kindlasti. Igatahes mulle tundus, et nendes kohtades kus teised kõndisid, siis mina vist lihtsalt seisin. Raja lõpuosa oli jälle inimeste jaoks kujundatud ning läks päris libedalt ja esimest korda sain aja alla kaheksa tunni.

Odomeetri statistika. Aeg kokku: 7:47:58, sellest sõiduaeg 7:21:35, sõidu pikkus 101.1 km, keskmine kiirus 13 km/h, tippkiirus 49.5 km/h, keskmine pulss 160.

Paraku inimvõimetel on piirid ka, nõnda Urmase juubelile ei jõudnudki. Palun vabandust. Aga mul on selle puudumise kohta põhjenduseks arstitõend ette näidata.