Imelood hakkasid juhtuma juba Riia lennujaamas. Äralend Tbilisesse reede keskööl tähendas seda, et jalgpallikohtumisest Eesti-Serbia saime teavet ainult mingite kolmandate kanalite kaudu. Ja seis läks tund-tunnilt üha uskumatumaks. 0-0. 2-1. 3-1!! Ülevoolav rõõm ja juubeldamine loksus enne pardaleminekut natuke üle ääre, seda enam et ettenägelikult olime jõudnud ka natuke unerohtu konsumeerida jägermeistri ja rummkoola kujul. Hädasti ju vaja natukenegi laperdavas lennukis silm kinni saada ning selleks tundusid kõik vahendid head.
Kui esimene elevus pärast õhkutõusmist vaibus, siis vähemalt minul lõi manustatud ravum küll luugid päris korralikult kinni ja seda peaaegu kuni maandumiseni välja. Oma osa mängis selles ka väikene vedamine, sest et meil oli oma reas Ivoga ühena vähestest kahe peale kolme inimese jagu ruumi. Sai natuke paremini puhata ja külge keerata.
Meid ei ole välisreisi ajal kunagi nii palju ühekorraga kokku saadud. Kümne inimese jaoks oli keegi meist leidnud sobiliku tellida bussi, millesse lubati kohalikul juhil sisse elama jääda ja kes meile idee põhjal siis lisaks niisama sõidutamisele ka kohalikke urkaid ja vaatamisväärsusi välja otsiks. Ja see oli üks esimesi suurepäraseid otsuseid, mis meie kulgemist kogu kolme päeva jooksul lihtsamaks ning stressivabamaks muutis. Esimesel kohtumisel ei vastanud sohver küll sellele kuvandile, mille olime oma ettekujutuses loonud. Ei mingit lõunamaist temperamenti, hoopis selline viiekümnendates-kuuekümnendates härrasmees, keda iseloomustas pigem ratsionaalsus, professionaalsus ja punktuaalsus.
Kui kell pool viis lennuk Tbilisis graafikujärgselt maandus ning plaan A kuskil läheduses turgutuseks pehmes voodis paar tundi unelisa võtta ära kukkus, siis käivitus koheselt plaan B. Tegelikult ei olnud minul mingitest plaanidest ja kavadest või marsruutidest veel kohale jõudes peenemat aimugi. Seetõttu tundus mulle iga plaan sama hea kui mõni teinegi. Plaan B tähendas ühesõnaga seda, et võetakse viivitamatult rattad alla ning lastakse esimese sihtpunkti poole seiklustel alata. Suund on nord – Stepantsminda, nõukogude aegse nimega Kazbegi. Asub Gruusia ja Venemaa piiril Kaukasuse mägedes Tbilisi ja Vladikavkazi vahelisel maanteel. Kuulsa Kazbeki mäeni jääb sealt linnulennul umbes üksteist kilomeetrit.
Tbilisis oli veel väikene reisiärevus sees, aga kui esimene rahavahetus ja esimesed sisseostud tehtud, siis oli iga mehe järgmine prioriteet magamine või tukkumine. Nii palju jäi varahommikusest pealinnast meelde, et politseid sõitsid seal ringi meie jaoks harjumatu tihedusega. Neid oli ka raske mitte märgata, sest et vilkurid töötasid olenemata olukorrast. Aga muidu olid ööd seal mustad. Näha oli ainult seda, mis oli valgustatud, aga sedagi ei jaksanud väsimusest tömp pilk hoomata.
Valguse saabudes hakkasid ärksamad meist kohe lahendama kolme esimest elulist probleemi, mille järgi me eelkõige Gruusiasse olime tulnud. Kus kohast saada kohalikku lambasašlõkki, kohalikku veini rohkel kujul ning tša-tšat. Ja kui mitte kohe kõike seda korraga, siis vähemalt tagasihoidlikku hommikusööki. Siinkohal teenis meie sohver kohe oma esimese tugeva plusspunkti, sest et leidis kell seitse hommikul teeäärse drive-in’i. Peremehele teatati tööpäeva algusest sellega, et sõideti hoovi ja anti lihtsalt signaali. Signaal on sealkandi liikluses üldse üks kõige tihedamini kasutatav auto lisaseade. Mõttes proovisin seda koodi peas läbi murda, aga päris selgusele ei jõudnudki, milline osa sellest morsest nüüd oli tervitus või tähelepanu võitmiseks või pahandamiseks. Aga kasutati seda igal võimalikul ja võimatul juhul ning lõppeks hakkas sellest isegi mingi loogika välja paistma.
Ühesõnaga selline pilt avanes meile varahommikul esimeses peatuspunktis. Sealt alt me tulime, mäed olid alles poisikesed ja hommikusööki hakati alles tegema.
/Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar