Kõik head asjad satuvad alati samale ajale. Seda tänu kodanik Murphyle ja tema seadustele. Praegu on juba hilja selgitada kelle kuri tahe selle taga oli, aga juba reede õhtul tuli jõuda grupi kokkutulekule, seejärel Võrru, sõita laupäeval Haanja 100 rattamaraton, Võrust Tartusse Urmase sünnipäevale ja seejärel Tartust Tallinna tagasi. Ja seda kõike kokku umbes 28 tunni jooksul.
Grupi kokkutulekul oleks tahtnud muidugi kauem olla kui mulle antud kaks ja pool tundi, aga mis sa teed, režiim kohustab. Kell üksteist õhtul poolvägisi silmad kinni, kell neli hommikul äratus, tsipa peale pool viit rooli. Jube kehv nähtavus, nagu vati sees sõit kuni Tartuni välja. Sellist udu siin kandis ei mäletagi. Kui teeääred ja telgjoon oleks joonimata jäänud, siis autoga sõit lausa võimatu. “Vidimost nol, jedu po priboram”. Kui mõni aeglasem, või siis miks mitte ka targem juht ette juhtus jääma, siis liikuski kogu karavan kohati 60-70 km/h.
Ajavaru oli piisavalt suur isegi sellise tiguliikumise puhuks. Võru oli sama koha peal ja start oli ka sama koha peal. Hullud olid ka sama kohal peal. Ainult segaseid ei olnud enam, nemad olid rajal olnud juba alates kella seitsmest ehk siis teistest kaks tundi varem.
Sõidust endast ei olegi nagu palju midagi eriti rääkida. Algusest tasapisi liikuma nii et endal ikka mõnus oleks. Ainuke asi millega ma sõbraks ei saanud oli rattaga mäest üles kõndimine. Niikaua kui veel ratta seljas kerida jaksas, oli kõik väga broo, aga kui maha pidi ronima, siis muutus edasiliikumine väga vaevaliseks. Sääremarjad kiskusid valusaks ja krampi ning hiljem nende töölesaamine oli päris vaev. Ja seda juba päris algusest saati, kuskil 15. kilomeetri Taevatrepil oli esimene märk, et käimine ei ole täna minu teema. Tegelikult alguses oli tempo päris kõva ja enesetunne väga hea. Esimeses TP-s keegi mainis kellelegi, et pooled on veel kindlasti tulemata. Selle peale mina kui traditsiooniline tagumise otsa kulgeja mõtlesin, et wtf, mehed teevad kindlasti nalja? Aga tegelikult võis neil isegi õigus olla, sest et sõidu teises pooles kukkusin ikka päris palju kohti ja tulemus tuli ikkagi korralik. Seda head tempot jagus umbes neljaks esimeseks tunniks ehk 55-60 kilomeetriks. Selleks hetkeks olin ennast isegi natuke tagasi hoidnud, aga ikka läks raskeks. Järgmised jooksukad Plaani Jaanimägi ja Massimõrvar lõid jalad täiesti kinni. Ja kui hiljem tulid sinna otsa veel Vaskna mõrvar ja Vällamägi, siis päris haamrit just ei saanud, aga väikese vasara kindlasti. Igatahes mulle tundus, et nendes kohtades kus teised kõndisid, siis mina vist lihtsalt seisin. Raja lõpuosa oli jälle inimeste jaoks kujundatud ning läks päris libedalt ja esimest korda sain aja alla kaheksa tunni.
Odomeetri statistika. Aeg kokku: 7:47:58, sellest sõiduaeg 7:21:35, sõidu pikkus 101.1 km, keskmine kiirus 13 km/h, tippkiirus 49.5 km/h, keskmine pulss 160.
Paraku inimvõimetel on piirid ka, nõnda Urmase juubelile ei jõudnudki. Palun vabandust. Aga mul on selle puudumise kohta põhjenduseks arstitõend ette näidata.
Mulle meeldisid selle eest punased vahtralehed ja ei meeldinud sportlased kes ei tahtnud üldse juttu ajada. Need olid need kes olid hingetuks sõitnud ja tulid selg eest vastu ka mäest alla sõites (ju pole varem metsas käidud)
VastaKustutaJuttu mul jätkus. Lõpuks seal kus meid tee alt tunnelist ja jõest läbi veeti olid teises otsas kaks meest ergutamas. Neile üritasin oma "vähekasutatuid kingakatteid" maha ärida. Ja kuna jälle tuli trepist üles kõndida (mis oli mulle vastunäidustatud), siis lihtsalt "bez buterbroda ne razberjos", närisin samal ajal oma esimest kaasasolevat batooni.
VastaKustutaPärast sõitu rääkis mulle Aimar Pedari, et tunnelisse pidi ta kogemata pea ees sisse sõitma. Viimasel hetkel sai pidama. Tee kadus lihtsalt ära ja ta sõitis esimest korda ka.
Aga muidu oli vägev ja kuldne sügis meeldis mulle ka.