Sašlõkk valmis peakokal vilunult ja kiirelt, paraku küll mitte lambast, aga maitses hea sellegipoolest. Aga tõelise hitina kanti lauda terve koorem hinkalisid ehk gruusia pelmeene. Tuleb tunnistada, et süüa osatakse sealkandis teha suurepäraselt. Igal pool kuhuiganes lauda istusime saime oivalise ninaesise osaliseks. Aga need hinkalid olid maitseelamuselt üks päeva tipphetki, sest kui juba tundus, et kõht on viimseni täis, siis ühe jaoks leidus ikka ruumi. Noh ja kogu selle hommikusöögi kõrvale käis muidugi paar-kolm kannu koduveini, mis iseenesest ei sobinud minu maitseharjumustega just kokku, aga juukseid peas püsti ka ei ajanud.
Keha kinnitatud võis teekonda ülesmäge jätkata. Pinnavormid aina kerkisid ja mõne aja pärast päris otse enam üles ei saanudki, tuli hakata mööda serpentiine ennast üles kruttima ja vaated hakkasid muutuma imelisemaks. Turistide jaoks oli paari kohta vaateplatvormid ehitatud ja tasase maa inimeste jaoks avanes sealt päris kaelamurdev pilt. Õnneks selleks hetkeks oli juba natuke rohkem horisonti näha. Päike oli ka servast välja tulnud ning udu kihutas silmnähtava kiirusega ülespoole ära.
Järgmisena jäi tee peale Gruusia suusakuurort Gudauri. See oli ka ainuke asula sellel teel kus tundus elu natukenegi liikuvat. Mõni maja nägi natuke värskem välja ja midagi isegi nagu ehitati. Mujal paistis küll, et aeg on mingil hetkel lihtsalt seisma jäänud. Et mitte ülekohtune näida, siis tuleb tunnistada, et kõik politseiüksused olid maantee ääres endale saanud täiesti uued majad koos sisustusega ja kui mu mälu mind ei peta, siis ka mõni uuem tankla oli tee äärde kerkinud.
Peatus kuurordis kujunes natuke pikemaks, sest et gepsu näitude põhjal ootas meid ca 500 meetri kaugusel üks geopeituse aare. Selleni jõudmiseks tuli lisaks maastikule võidelda veel värskelt märga savisse kaevatud kraavidega ning tuhandepealise lambakarjaga.
Kuigi seetõttu venis tegelik jalutuskäik märgatavalt pikemaks, siis aare leiti kõigele vaatamata kiiresti ning hiljem eristusid seiklejad bussi jäänud magajatest päris silmatorkavalt oma poriste-saviste käimade poolest.
Põhimõtteliselt selles punktis lõppes osa tsivilisatsioonist ning algas närvikõdi täis atraktsioon. Gruusia vana sõjatee lagunes täiega ning igasugused kuristikust lahutavad teepiirded puudusid sootuks. Sellele vaatamata läbisid seda teed nii mõnedki rekkad, millede juhid pidid küll parajad kaskadöörid või fakiirid olema.
Tee peale jäi veel üks monumentaalne vaateplatvorm, mis olla nõukogude ajal püstitatud gruusia ja vene rahvaste sõpruse märgiks.
Olgu selle sõprusega kuidas oli, aga siit alates mäed oma kõrguses ja ilus enam hinnaalandust ei teinud.
Kuskil mäekuru kõige kõrgemas punktis jõudsime umbes 2400 meetri peale ja siis tasapisi hakkas tee allapoole järgmisse orgu veerema.
Enne sihtpunkti jäi tee äärde üks kummaline pinnamoodustis, mille serva mööda kallas vahetpidamata vett alla. Üllatuseks osutus see suurepäraseks mineraalveeks, mida oli võimalik torust kas siis kohapeal manustada või hoopis kaasasolevasse taarasse villida.
Allamäge sõit polnud enam pooltki nii erutav ja üldse hakkas bussisõit tunduma juba ühe suure ajaraiskamisena, aga enne kui suurem tülpimus võimust suutis võtta olimegi Stepantsmindasse jõudnud. Bussijuht orgunnis kiirelt meile kodumajutuse ja kuna me teda tol päeval enam ei vajanud, siis kimas bussiga minema, lubades järgmisel hommikul tagasi olla. Meie ise aga pakkisime kenal ennelõunasel ajal oma asjad lahti ning läksime küla peale seiklusi otsima.
/Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar