Kohvikul oli ainult üks puudus, tša-tšat ikka jälle polnud. Selle asemel pakuti viina millest me kohe lahkelt loobusime. Küll oli seal lõpuks ometi piinlikult head ja piinlikult odavat kohalikku punast veini serveeritud äärmiselt maitsva hatšapuri ja juustuga. Kui sinna juurde lisada soe päikesepaiste ja miljonivaade Kazbekile, siis igasugune rutt ning rahmeldamistuju oli tükiks ajaks kadunud.
Tükk tublit päeva lebotatud, oli aeg loodripolk ka maast lahti lüüa, sest et ega me siia ju magama ei tulnud. Pärast kiiret mööbeldamist ja bridžimängijate tubadesse jaotamist jäid paar meest esialgu tegevuseta. Aga kuna meil õhtuseks istumiseks veini ei olnud tilkagi ja võõrustajate sõnul polnud ka külas korralikku koduveini, siis tuli peremees teejuhiks uuesti villisesse pakkida ja saata välja oma saadikud naaberkülla kõikvõimaliku hea ja parema kraami hankimiseks. Sest et väärikad inimesed ei malda ju kuidagi hommikuni kuivalt istuda ning et tegemist oli tõeliselt kaalukate külalistega, näitas seegi fakt, et juba esimese poole tunniga õnnestus üks diivanvoodi katki istuda. Mida kõike meie ekspeditsioon pidi rännakul läbi elama, sellest ajalugu palju ei räägi, aga üleelatud raskustest annab märku kasvõi see tõsiasi, et bensiini tuli tankida sellistest kolonkadest, mis olid ehitatud juba sel ajal kui bensiin polnud veel leiutatudki.
Sõprade rassimise tulemusena veini lõpuks ikkagi saime. Tša-tšat… muidugi jälle ei saanud. Nüüd kus meid lõuna ajal oli kohvikus hea ja paremaga hellitatud, ei maitsenud see õhtune vein ka mitte kõige paremini. Aga asja ajas kuidagimoodi ära. Õhtu saabudes ilmnes, et lisaks veini- ja tša-tšapuudusele valitses külas ka ilmne soojapuudus. Rõskete ja jahedate seinte tõttu tekkis õigustatud küsimus, et kuidas kohalikud siin üldse talve üle suudavad elada, praegu oli veel vähemalt päeval soe. Kogu panus paistis olevat pandud gaasiküttele, isegi radikad olid tubades olemas, aga mida ei olnud oli gaas. Alumisel korrusel oli pererahval täitsa korralik köök välja ehitatud, aga tundus, et süüa tehti hoopis kuskil tagatoas priimuse peal. Ega peale gaasi seal muud energiakandjat naljalt ei põleta ka, sest et mäed olid seal puudest peaaegu täiesti lagedad. Et ahi või kamin on tundmatu objekt, näitas seegi, et majadel ei olnud korstnaid.
Kui tänavad olid suhteliselt mustad, siis elamised hoiti korras. Ja inimesed ei olnud mitte kusagil räpased. Ja kuigi alkohol oli maru odav ning kättesaadav, siis purupurjus inimesi ei kohanud nagu ka. Sellel võib ka olla selline loogiline põhjendus, et kuna teekond koju on üks suur katsumuste rada, siis ei saa lihtsalt endale lubada luksust külge kas või korraks maha panna. Aga tegelikult on asi ikka ilmselt kultuuris kinni.
Õhtusöögi juurde pakutud kuum tee natuke leevendas olukorda, aga külmarohu puudumine oli seekord väga valus teema. Tša-tšat ju polnud ikka veel ja viina ei pakkunud ka enam keegi. Seetõttu tuligi häda sunnil kamba peale üks kaasa võetud Vana Tallinn lipsu taha ära lasta. Aga ega mehed ei nuta, täies mundris lapati keskööni kaarte ning jahedas magamine aitabki pigem hästi välja puhata.
Pererahvale kiituseks, et uni oli hea ning tekid ja voodid tõeliselt soojad. Ja kui mäed hakkasid ükshaaval varjust välja ronima ning külluslik hommikusöök oli sisse vohmitud, siis olid sõprade silmad sära taas täis ning seiklus võis jätkuda.
Ja muideks. Kui me õhtul viskasime nalja, et kütet ei ole ja hea üldse et elekter ja vesigi on, siis üks mees oli valmis peaaegu mütsi ära sööma kui siin urkas internet leidub. Panime arvuti huvi pärast korraks wifit otsima ja leidsime ühekorraga lausa kolm leviala. Vat nii.
/Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar