Mingist detail- või üldplaneeringutest pole sealkandis küll keegi midagi kuulnud. Igaüks ehitas või lammutas nii nagu mõistus või võimalused parajasti lubasid.
Ringi promeneerides jõudsime välja küla peatänavale. Enne kui oma maitsemeel veinile pühendada, otsustasime natuke päikese käes tšillida ja teha kohaliku õlle kallal natuke nalja ning see järgi proovida. Igaks juhuks üks vahuvein ka kõrvale abiks eilse jalgpallivõidu tähistamiseks ning juhuks kui õlu ei kipu alla minema. Aga oi kuidas ma pidin kahetsema oma skeptilisust. Ma ei kujuta ette kus kohast nad on selle know-how saanud või milliste lammaste vastu vahetanud, aga Gruusias osatakse lisaks kõigele muule teha ka väga head õlut!
Sellist eurolaket, mida meie suuremad õlletehased mõnikord õlleks nimetavad, seal me naljalt ei leidnud.
Kaua ühe koha peal istuda ka ei malda. Õige pea meenus, et asulasse sisse sõites võeti meil kohe nööbist kinni ja pakuti ekskurssi mäe otsas asuva kiriku Tsminda Sameba juurde, mida on pisut näha ka ülaloleva pildi ülemises servas. See paistis olevat üks kohalike meeste ärinišše, vedada Nivade ja UAZ villistega turiste võimaluse korral üles ja alla. Kolm autotäit meid oli, 50 lari ühe auto kohta ehk natuke alla 350 krooni maksab selline lõbu. Pool tundi sõitu sinna ja teist samapalju tagasi. Tee peal oli selliseidki tegelasi päris palju, kes ei põlanud ära sinna üles jalgsi ronida, aga see võtab oma kolm korda kindlasti rohkem aega. Kirikutega paistis kohalikel olema üldse isevärki suhe. Kui meil on kombeks ehitada pühakoda küla keskele ehk siis inimeste juurde, siis gruusia õigeusk eelistab kirikuid püstitada mägede tippudesse või kõrgendikele ehk siis ilmselt jumalale lähemale.
Kuigi vene autotööstuse imed kippusid tee peal ära lagunema ning sidur suitses mis jube, siis mehed oma autosid ja teed niipalju tundsid, et jalameheks ikkagi ei jäänud. Kui mujal paistsid teed olevat lihtsalt kehvad, siis siin olid vihmaveed nii palju pahandust teinud, et kohati polnud teed nagu enam üldse järgi. Siin tekkis esimene kord väike kahjutunne, et jalgratast pole käepärast. Heameelega oleks tahtnud proovida kuidas on sellist tõusu keskmäestikus võtta, noh et kas üle 100 meetri jaksab üleüldse. Võrdluseks võib tuua, et alt külast tõusti umbes 1700 meetrilt 2200 peale. Eesti suusakoondis müttas aga samal ajal Ramsaus 2700 meetri kõrgusel.
Üleval oli vaadata küll ja veel.
Janused said ennast kosutada. Oli see nüüd püha vesi või mis sealt sambast välja nirises, aga sobis nii joomiseks kui autode radikatesse kallata.
Alla orgu küla peale avanes suurepärane vaade. Kui üles sõites autojuhi käest uurisin, et palju külas rahvast elab, siis esimese hooga sain vastuseks et 600. Nii väike number tundus uskumatu ja pärast täpsustamist selgus, et arvestus käib neil hoopis majapidamiste kaupa ja neid ongi siis 600. Tegelik rahvaarv on umbes kolm korda suurem.
Reeglid mäetipus, sellises auväärses kohas, olid muidu ranged. Meestel lühikeste pükstega ja naistel ilma seelikuta kirikusse asja ei ole. Kellel seelikut polnud, sai seda kohapeal laenata. Panime meiegi paar küünalt selle heaks, et suured slämmid tulemata ei jääks. Kohalikud on ajalooga üllatavalt hästi kursis. Kohe esimene ettejuhtuv vanahärra pani pihta, et kirik on ehitatud umbes 14. sajandil.
Juba majutuskohta jõudmisel hoiatas meid perenaine ette, et sattusime külla suurepärasel ajal. Mingi tähtpäeva tõttu olid käimas pidustused täis tralli ja rahvakunsti ja kui me mäe otsast alla jõudsime oli kohalikku spordisaali või rahvamajja kogunenud päris suur hulk rahvast. Esinejaid ja muidu publikut võis vabalt umbes pooleks olla. See oli siis meie selle päeva kultuuriprogramm.
/Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar