Loterii-allegrii

Pühapäev. Tartu rattaralli 135 km.

Treeningtunde on sel hooajal väheks jäänud, aga maikuus on saanud ratast sõita juba päris korralikult. Selle põhjal võis oletada, et seisund võiks olla selline keskmine ehk siis mitte hullem kui mullu. Selle põhjal tekkis kolm eesmärki. Esiteks vältida kukkumisi ning jääda koos rattaga terveks, teiseks sõita jälle aeg alla nelja tunni ning kolmandaks näha selle kõige juures vaeva nii vähe kui võimalik. See viimane on iga-aastane lubadus endale, et seekord ma ei vea küll mitte ühtegi meetrit, aga välja tuleb sarnaselt tavalisele paadunud alkohoolikule, et lõpuks komistad ikka pitsi otsa.

Ilm pakuti välja rattasõiduks ideaalne. Selline umbes +15 ja natuke pilvealune. Mitte just väga tappev tuul edelast. Sellest tekkis plaan, et esimesed 20-25 kilomeetrit tuleb panna niipalju kui torust tuleb, järgmised 60 kilomeetrit kuni Otepääni ära kannatada ning pärast sealseid tõuse kihutada täiega mäest alla ja allatuult Tartusse finišisse.

Enne sõitu sattusin korraks paari sõna ja sõbralikku patsutust vahetama Jansaga, kes on omale kah selleks korraks maanteesõidu ratta kas siis hankinud või laenanud. Mõttes paigutasin ennast seetõttu lõpuprotokollis kohe koha võrra tahapoole. Stardikoridoris sattusin paari meetri kaugusele Meelis Välgust ja Ain-Ivar Tuppist, kellega juba varem on hulka kilomeetreid koos maha vändatud, sealhulgas möödunud aasta rattarallil ka. See maandas natuke pingeid, et ehk on jälle võimalik sõita kellegi ees, taga või kõrval, kes grupisõitu natuke mõistlikumalt seedib ning ilmaasjata jamasid ei hakka tekitama. Samas on nad ka päris head orientiirid – kui nendega samas grupis püsida, küllap siis ka tempo päris aus ja korralik on.

Stardist kerisin ennast tasapisi veerema ning siis gaas põhja. Ringteele jõudes üritasin juba kõigi ja kõige liikuvaga kaasa minna ning sõitsin järjest eestpoolt gruppe kinni. Kuskil enne Ülenurmet sain Välgust ja Tuppist mööda ning kimasin joonelt järgmisesse gruppi eest ära. Juba enne Reolat vaatasid kraavist välja nii mõnedki verised näod ning see tuletas gladiaatoritele meelde, et romuralli on kerge tulema kui tähelepanu hajub. Reolast Vana-Kuuste peale pöörates olin saanud ühte väiksemasse kümnepealisesse punti sisse ja oli näha, et tehti tublit tööd selleks, et eespool liikuv suurem grupp kätte saada. Peas oligi mõte, et kui nüüd veel sellele ka järele jõuaks, siis mulle kihutamisest aitab. Aga läks teisiti. Jälitav punt lasti küljetuules pooleks ning mul jäi üle tagant otsast ainult lolli näoga vaadata, kuidas mehed eest täpiks ära tõmbavad. Kuigi paari mehega proovisime veel kõvasti vedada, siis mingil hetkel tuli tunnistada tõsiasja, et lootusetu üritus, ei ole ikka täna seda rammu.

Kahekümnendaks kilomeetriks oma tõmblemise lõpetatud, lasin jala natuke sirgeks ning jäin tagantpoolt abi ootama. Esimese hooga tuli selline lühem kiirrong stardinumbritega 1000+, kellega ei olnud mingit võimalust kaasa minna. Jaak Karjane (3:41:59) jõudis sealt korraks ergutada, aga ma märkasin ainult korraks möhatada kui läinud nad olidki. Kui järgmine või siis ülejärgmine grupp tuli, siis oli see juba niivõrd palju suurem, et jõudsin oma kiiruse ka jälle üles kruvida ning voolu sisse sulada. Ja kui hetk hiljem Välk jälle tagant tulles tervitas, siis oli juba päris selge, et kui sellest grupist ka maha jääda, siis on fiasko garanteeritud. Esimese sõidutunni lõpuks, teise alguseks läks grupp maru suureks. Eestpoolt neelati mõni väiksem grupp alla ja võibolla tuli tagant mõni juurde ka, sest et tempo midagi väga kontimurdvat just ei olnud. Esimene tund keskmisega 33.5 km/h ja grupi suuruseks oli hinnanguliselt umbes 500 pead. Seda on ikka väga palju. Rivi oli mitusada meetrit pikk, tavaliselt kogu tee ulatuses seinast-seina lai. Sellest oli selge, et millalgi ja kuskil hakkab juhtuma. Küsimus on ainult selles millal ja kus. Selles mõttes oli sõit ise kohati vaimselt koormavamgi kui füüsiliselt.

Mida sõit edasi, seda rohkem paanilist pidurikriginat ning hõikeid hakkas kostuma. Iga viie või kümne minuti tagant umbes. Ise püüdsin leida hinnanguliselt stabiilse sõidustiiliga kõrvalsõitjaid ning kulgeda ohutumalt võimalikult tee servas, siis on vähemalt võimalik ohu korral kraavi ära keerata. Laskumine Tilleorgu võttis kohati kananaha ihule, aga seekord seal midagi hullu vist ei juhtunud. Teises joogipunktis Kanepis 63. kilomeetril üritati vist natuke kiirust üles ka tõmmata. Ma ei tea kas seal sai gruppi pisut väiksemaks, igatahes mõne kiirema vändapöörde pidi tegema, et gruppi koos hoida. Aga siis loksuti rahulikult edasi. Teine tund oli ka vist sama, mis esimene ehk 33.5 km/h.

Mõnda aega saadi veel sõbralikult hakkama, aga laskumisel umbes neli kilomeetrit enne Otepääd käis pauk ära. Rahvasuu räägib, et seda mütakat olla Kanepisse ka kuulda olnud. Eespool tehti külakuhi ära ning kogu tee ja kraav mitu meetrit allpool teepinda oli mehi ja võibolla ka naisi pilgeni täis. Mis see kiirus võis olla sel õnnetushetkel, 40 kindlasti, võibolla isegi 50 km/h, igatahes laks oli hele. Kogu tee oli kodanikke, rattaid, kompuutreid, rattast eraldunud kiipe ja muid aksessuaare täis ning päris hulk aega võttis, enne kui sellest kaosest viisakalt läbi trügida. See tähendas ühekorraga, et suurt gruppi ei olnud enam. Umbes esimesed sada said laskumisega eest ära ning ülejäänud punt läks ka kukkumise tõttu ning hiljem Otepää tõusudega ribadeks.

Puhata nüüd vahepeal enam aega ei antud, aga lohutas see, et raja kiirem ja lihtsam osa oli alles ees. Ja üksi sõites ei pidanud enam nii pingsalt eessõitjaid ka jälgima. Otepäält alla Nõuni poole laskudes oli juba selline tunne, et peaaegu oleks juba nagu kodus, ainult kiviga visata ongi. Õnneks ilmus mu tuulest kohe pärast Otepääd mingi arvestatav punt ning seal väga ei magatud ka. Grupisõit aitas mind jälle päris palju edasi, kuid mis seal salata, mingil hetkel sai hasart minust võitu kui ma nägin ühte baigimeest gruppi vedamas. Siis tormasin ise inertsiga ette ning vedasin päris pikalt ühe grupi eest kinni. Paar samasugust gruppi sai veel kellegi abil kinni püütud ning lõpuks oli päris arvestatav pesakond jälle. Seekord alla saja, võibolla selline 70-80. Väga hea punt oli, seal enam lollustega ei tegeldud kuigi kiirused olid kohati väga suured. Kolm tundi tiksus täis enne Pangodit kui 101km sõidetud. Nüüd oli kindel ka, et kui tehnika vastu peab, siis tuleb aeg alla nelja tunni ära. Tatraoru tõusu viimases otsas jäin kahjuks karpi ning tubli grupp sai eest vahe sisse. Kuni finišikurvini oli veel selle sabaotsa kaugel-kaugel näha, aga kätte enam ei saanud. Rallisin siis vapralt üksi. Tagantuulega oli soodne kiirust üleval hoida ning Tartus veel viimastel kilomeetritel tõusin 6-7 kohta ettepoole nendest väga väsinud meestest, kes sellest grupist samuti lõpuks välja kukkusid.

Ühesõnaga, jälle läks õnneks. Luud-kondid terved, tulemus kah päris hea. Kuigi kui paljaid numbreid vaadata, siis ma olen vist ikka rohkem jooksumees. Tartu jooksul sain koha 764, rattarallil kõigest 876, suusatamisest me siinkohal üldse ei räägi. Aeg seekord nagu lubatud, tuligi alla nelja tunni 3:52:54. Kiirus avg 34.78/max 65.26. Kuigi sai endale lubatud, et seekord jälle paugutama ei hakka, siis pulss näitab, et päris tavalise piknikuga looduses ka tegemist polnud, avg 166/max 184.

Millega seekord siis teised kellega ennast võrrelda, hakkama said. Jansa sai muidugi eest ära 3:45:26 – vist oli ka pikka aega meiega samas grupis, ainult et eespool suurt pauku. Tupp oli külakuhjast kuidagi kraavi kaudu mööda saanud ning grupi seejärel kinni sõitnud 3:46:03. Välk lasi lõpuks korraks jala sirgeks 3:55:23.

Seal kus lõppeb mõistus

Ei, seal ei alga raudtee nagu nõukogude ajal. Tänapäeval algab seal hoopis rattatee. Vähemalt Tallinnas on see nii kombeks.

Liiklen tihti rattaga Pärnu maanteed mööda ja oletame, et mul on vaja jõuda mingit loogilist teed pidi Nõmme keskusesse asju ajama. Eelmisel aastal lõpetati Pärnu maantee kapremont ning mida me näeme. Kuumaastik on kadunud ning muuseas on rajatud ka "rattatee". Tee ise algab ühtäkki ootamatult eikuskilt ning maandub juba paarisaja meetri pärast... bussipeatuses???

Kui kõik liiklejad on siin oma teravad elamused kätte saanud, siis üsna pea jõuame Hiiule. Nõmmele on siit kõigest kiviga visata, aga ees ootavad trellid, mis suunavad kulgeja hoopis raudtee poole.

Pärast raudtee ületamist on ratturil võimalik Hiiul liikluseeskirjade põhjal sõita ainult... tuldud teed tagasi, sest et teed on ühesuunalised, otse ja vasakule ei saa kuidagi.

Kui igasuguseid reegleid eirates trellide vahelt läbi pugeda, siis kohe pärast ristmikku tuleb sisse sõita... parklasse. ja siin ei ole vahet kummalt poolt teed seda teha, kastid on maha joonistatud mõlemasse serva.

Huvi pärast uurisin Tallinna kodulehelt liiklusskeemi ning sellest kohast kuni Nõmmeni oli seal kaardile märgitud rasvase joonena jalgrattatee. No ei tea kus kohas küll see peaks juuresoleval pildil olema.

Nagu on näha, siis pildid on tehtud juba eelmisel sügisel, aga muutunud ei ole siiani mitte grammigi. Mõistus ei ole linnaplaneerimisel endiselt eriti hinnatud väärtus, piisab sellest kui sul on pott valget värvi.

Oleks tädil rattad all...

Laupäev. Pandivere rattaralli 82.7 km.

Tsiteerides klassikuid: "Tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati". Tegelikult ega ju midagi hullu ei juhtunud. Ilm oli ilus, sõit läks korda ning vähemalt meie seltskonnast jõudsid kõik elusa ja tervena tagasi.

Paar päeva enne sõitu läks korraks kuskil paanikaosakond tööle kui legendaarne hajameelik Indrek oli unustanud mind sõidule kirja panna, aga kuna viimane kell ei olnud veel löönud, siis sai see pisiasi kiiresti ära klaaritud. Reedel tegin veel ühe 90% jõuga treeningu pikkusega 50km keskmise kiirusega 32.6 km/h. Seega, kui tahaksin järgmisel nädalal jälle Tartu rattarallil 135km alla nelja tunni sõita, siis tuleks järelikult Pandiveres grupis finišisse loksuda alla kahe ja poole tunni. Plaan paigas.

Rattasõidud on võimaluse korral kujundatud kogupereüritusteks. Indrek kui üks mutter ja korraldaja selles masinavärgis, sisustas atesteeritud liiklusõpetajana oma aega lastele rattasõidu teooria- ja sõidueksami läbiviijana. Ladus jälle oma liikluslinnaku üles...

ning väljastas võimaluse korral noortele jalgratturitele sõidulubade tunnistähti.

Siis käis stardipauk ära. Stardikoridor oli kitsas - ühe sõiduraja jagu. Kui ma sealt kõige lõpust ükskord liikuma sain, siis enda arvates tulistasin küll pulss punases, aga ikka ei saanud oma diislit kohe käima. Kõik rongid tõmbasid sellises vungiga eest minema, et ei saanudki kellelegi sappa. Räme külje-vastutuul alguses lahutas tegijad ja mittetegijad kohe kahte lehte. Kuna stardis oli alla kolmesaja startija, siis pole vist raske arvata kumba poolde mina kukkusin. Rohkem polegi sõidust nagu midagi eriti rääkida. Algusest lõpuni üksinda vändata ja ainult omal jõul. Mõnes teises mõttes väga hea ja turvaline sõit, sest et ei pea grupis pead murdma ja mõne teise ettevaatamatuse tõttu ennast kogemata ära lõhkuma. Samas jälle kurnav. Umbes kuus-seitse särki panin pärast ebaõnnestunud stardikiirendust taganttulles püksi. Kokkuvõttes sain korraliku trenni ning esimest korda sel aastal tõhusa joodikupäevituse. Ilm oli lihtsalt niivõrd suurepärane.

Stardiga on kaks võimalust, et kas sa sõidad ennast lahti või sa sõidad ennast hoopi kinni. Seekord siis hooaja esimene asfaldivõistlus ning leidis aset see tagumine variant. Tartu rallil on lihtsam, seal on rahvast rohkem, rivi pikem ning pisut enam aega ennast käima kerida. Ikka leiab ju massis kedagi kelle tuules sõita. Eks ma Pandiverest lootsin ka midagi sellist nagu Tartu rattarallil, sanatoorium, kuurort, meri, naised. Tutkit. Läks aeg plaanitust üle, mitte kaks pool vaid 2:39:33. Eelmine grupp lõpetas 2:26. Sellega oleks siis pidanud kaasa jõlkuma. Oleks tädil... Lõppeks mul näitas odomeeter 82.4km, päris hästi taadeldud, kadu alla protsendi. Pulss avg 159/max 169. Kiirus avg 30.99/ max 49.54.

Tänapäeval on võistlusi nii palju, et annab ikka valida. Pühapäeval leidis aset Rakke rattamaraton, üks mu lemmikuid, aga seekord mingil moel plaanidesse ei mahtunud. Hommikul pärast rattarallit oli küll selline tunne, et võiks kaks päeva järjest ka sõita, soojendus on ju tehtud, aga vaba päev kulub ka vahel ära. Vahepeal vaja muru niita ning on aega natuke vaadata kuidas praegu õunapuud ja kirsid õitsevad...

või veel ei õitse...


Kogu aeg ei pea ka pea sarvede vahel väntama.

Laomees Lagunov

Laupäev. Saku100 rattamaraton.

Projekti “suveks saledaks” raames teist korda sel aastal metsasõitu harjutamas. Enne seekordset väntamist selgus tehnilises kontrollis, et rattal kippusid mõningad asjad jälle küljest ära kukkuma. See on juba mingi neetud traditsioon kolmandat hooaega järjest, et ilma remondita kahte maratoni järjest naljalt ei sõida. Seekord oli vokk Jõelähtmel niipalju vatti saanud, et keskjooks loksus mis jube. Sisuliselt viimasel minutil õnnestus laagrid ära vahetada, üks närusem käiguvaheti tross ka.

Saku rada, millel tõusud ja laskumised puuduvad, aga sellele vaatamata on Põhja-Eesti kõige rajum ja kurnavam rattamaraton. Sada kilomeetrit siis, ehk neli 25 kilomeetrist ringi. Aga kuna finišit hakatakse kaheksa tundi pärast starti kokku pakkima, siis tuleks ring sõita keskmiselt kahe tunniga, et viisakalt ajalimiiti ära mahtuda.

Ringi esimene pool oli põhiliselt tuttavatele kõvapõhjalistele singlitele ehitatud ning petlikult kiire. Viimane kolmandik seevastu enamuses täiesti uus, metsikult mättane ning paras perselõhkuja. Esimesel ringil kulus soojenduseks ja rajaga tutvumiseks 1:57:39. See tähendas, et kui rajal niisama jõlkuda, siis kaheksa tunni sisse ei jõua kuidagi. Teist ringi oli mõnes mõttes juba parem sõita, sest et uutele metsikutele rajalõikudele hakkas juba mingi aimatav sissesõidetud jälg kujunema. Samas vihma kallas jätkuvalt kuni sõidu lõpuni välja, juurikad muutusid üha libedamaks, sammal ja raba imesid järjest enam ning mudaseid kohti tekkis iga ringiga juurde. Teine ring koos tankimisega võttis aega juba 2:04:42.

Kolmandale ringile minek nõudis väikest eneseületust kuna esimesed “lõpetajad” lasid juba hernesupil ning pirukatel hea maitsta ning heal meelel oleks isegi kampa löönud. Tõsi küll, osad neist sõitsid ikkagi hiljem edasi. Kui mina sel hetkel sinna maha oleksin istunud, siis poleks enam ühtegi vändapööret edasi teinud, paigal seistes hakkas lihtsalt nii külm. Sooja ainult +10 ning täiesti läbi vettinud olemine. Aga sõitma sai ju ometi tuldud. Kolmas ring oli veel vesisem, mudasem ja libedam. Eriliselt müstiline juhtum leidis aset kuskil ringi keskel kus kase singli peal täiesti siledal maal jäi ratas ühtäkki seisma ning enne kui üldse aru jõudsin aru saada lendasin külili. Hoog ei olnud eriti suur, aga küünarnukk jäi kuidagi külje alla ning vasaku poole roided said korraliku laksu. Otsisin huvi pärast seda kändu, mille taha ennast kinni sõitsin, aga ei suutnud tuvastada ühti. Täiesti sile koht – võta või jäta. Ajalugu kordub, eelmisel aastal enne Tartu rattarallit õnnestus samuti endale korralikult lõhkuv nippel korraldada.

Kogu see kompott – lõputu vihm, külm, muda, hellad ribid ning ärahõõrutud kube võttis kuraasi kõvasti vähemaks ning leidsin, et aitab seekord jälle kolmest ringist küll ning lasin tempot natuke alla. Haamrit seekord ei saanud ning paarist minust veel rohkem söestunud kodanikust õnnestus kolmandal ringil isegi mööda sõita. Viimane ring 2:15:44, kokku 6:18:05. Miinimumprogramm sai sellega nagu täidetud. Pulss seekord äärmiselt madal avg 152/max 172. Kiirus samuti avg 11.2 /max 30.1.

Nüüd maastikuratas mõneks ajaks nurka ning maanteele. Järgmine nädal prooviks sõita Pandivere rattarallit, ülejärgmisel Tartu rattarallit. Seejärel metsa tagasi ning rajaks on muidugi mõista jälle 100, siis juba Palukülas. Kui midagi või kedagi vahepeal jälle ära ei lagune muidugi.

Kui jalad ei jaga siis jagab pea

Pühapäev. Tartu niiöelda jooksu”maraton” 23.4 km.

Ei väsi kordamast, et elu on ikka seiklus. Kui eelmisel aastal lõppes tehnilistel põhjustel nelikürituse läbimine kilomeeter peale rattamaratoni starti, siis seekord tekkis korraks oht, et kõik on lõppenud juba lausa enne Tartu jooksumaratoni algust. Auto hakkas ootamatult jupsima kuskil Ardu kandis, üks esimene pidur kiilus kinni ning kuumenes täiega üle. Hea kui sul on jooksmiskalduvusega tehnilise taibuga mehaanikateaduskonna lõpetanud sõber ühes. Mingi nipiga jõudsime Annani, ratas käis korraks alt ära ning rohkem sel päeval see probleem meid ei vaevanud ka. Sellest moraal, et kunagi ei tasu üritusele sõitma hakata ajaliselt viimase veere peal. Tark ei torma ning varub aega ka ettenägematuteks olukordadeks.

Kogu kevade on jooksuvorm maru nigel olnud, seetõttu erilisi illusioone endale ei loonud. Sügisel oli hea ja kerge jooksta, aga nüüd on talvega jälle viis-kuus kilo enam turjal. Nagu umbes kaks nelipakki õlut oleks ranitsas ja siis tassi seda endaga ühes. Enesetunne ütles kevadistel proovijooksudel, et tempo alla viite minutit kilomeetri kohta on minu jaoks liiga raju – seega viienda klassi matemaatika põhjal võis ennustada, et ka sel aastal tuleb leppida lõpuajaga tublisti üle kahe tunni.

Eelmisel aastal läksin jooksma täiega aega kuskile 1:55 ja 1:57 vahele ja mis seal salata, kõrbesin lõpus ära. Sel korral proovisin võtta asja natuke leebemalt ning jooksta mõnuga, niivõrd-kuivõrd see on sellises olukorras üldse võimalik. Iga vaheajapunkti jaoks olid mul siiski mingid umbkaudsed ajad välja arvutatud, selleks et oleks võimalik oma tempot natuke hinnata. Kogu jooksu ökonoomne strateegia oli järgmine – mäest üles laisk sörk, et oma massi vaikselt üle kanna vedada. Mäest alla tempovahetus, künka peal väike kiirendus, puus ette, samm pikaks ning pöia peal lennukalt alla. Kuna tegemist on maastikujooksuga, siis ma liikusin gruppide vahel nagu jojo, tõusu peal kaotasin kohti tublisti, aga künkast alla võitsin mõnikord topelt tagasi kuna samm oli kaks-kolm korda pikem. Miks vabalangemist nii vähe kasutati võib ainult aimata, võibolla hoiti oma liigeseid, põlvi, pöida ja muud.

Esimene joogipunkt ja vaheaeg 25:59, see annab häirekella, et ehk on algustempo tänavu ka ikkagi liiga kiire. Aga samas on enesetunne petlikult hea ja pole nagu põhjust seda mitte usaldada. Kuna rada on igal aastal sama, siis nüüd tagantjärgi saab võrrelda vaheaegu eelmise aastaga ka. See ütleb, et kaotan algusega 24 sekundit. Jooksu pealt võtan joogitopsi, aga spordijook on nii tummine, et ei taha kuidagi kurgust alla minna ning kleepub lausa suulakke kinni. Tükk maad läheb enne kui hingamise jälle korda saan.

Teine joogipunkt. Nüüd juba on selge et jooksu pealt enam ei joo. Vahetult enne tankimist tuli tossupael ka lahti, seega on vaja nagunii korraks kinni pidada. Paigalseisus juues ei toimi see spordijook sugugi paremini, ikka mätsib hingamise korraks kinni. Vaheaeg 54:14 on 31 sekundit aeglasem kui mullu.

Kolmas joogipunkt on täpselt selle koha peal kus jääb lõpuni viimane kolmandik ning seal või natuke hiljem hakkasid kehas toimuma olulised füsioloogilised muutused ehk siis algas üks kannatuste rada. Õnneks mitte lõputu. Päike lajatas muudkui lagipähe. Hommikusest hallast ning stardi pluss neljateistkümnest oli saanud vist juba pluss kakskümmend soojakraadi. Sinnamaani olin jaksanud kuidagi jooksumehe moodi välja näha, aga tunda oli, et jalg läheb juba tasapisi puiseks. Vaheaeg 1:18:14 oli juba 42 sekundit kehvem kui aasta tagasi. Samas kui matemaatiliselt täpselt arvutada, siis oleks vaja olnud olla siin punktis ajaga tund ja kakskümmend minutit, et kahe tunni sisse jooksta. Aga vaim oli juba hääbumas ning sisemine hääl ütles, et kaks tundi on pelgalt unistus.

Neljas joogipunkt ajaga 1:40:01 ja kaotus on kahanenud eelmise aastaga võrreldes 26 sekundile. Ega ma neid võrdlusi jooksu ajal muidugi ei teadnud, aga nüüd selgub, et tund ja nelikümmend ma juba peaaegu jaksan järjest jooksta. Seega edaspidi tulebki kogu jooks selle ajaga lõpuni ära jooksta, muidu kisub jamaks.

Viimased tõusunukid võtavad jalad täiesti tümaks. Kõndijaid kohatab teel järjest rohkem. Proovin ise ka paar-kolm korda vahepeal jalutada, aga käimine on sama vaevaline tegevus kui jooksmine. Kuna ainus mõistlik alternatiiv ehk istumine langeb ära, siis sörgin silmamunade peal edasi ning pigem jooksen kui käin, kuna see liikumisviis viib ikkagi kiiremini lõpu poole edasi. Poolmaratoni aeg 1:49:03 on ikka veel täpselt sama 26 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal.

Täielik koolemine jääb õnneks ära sel aastal. Lõpu kannatan kuidagi ära ning suudan viimasel paarisajal meetril isegi spurti teha ning lõpukoridoris paar-kolm skalpi võtta. Kaks tundi tiksub 350 meetrit enne lõppu täis ning lõpuaeg seekord 2:01:37. Aga see tähendab, et nüüd olen juba eelmise aastaga võrreldes 18 sekundit plussis. Asi seegi. Hiljem lõpuprotokolli sirvides on hämmastav, et see kaheksateist kiiremat sekundit tähendas vähemalt sada müstilist kohta eespool võrreldes eelmise aastaga. Proovisin mõttes leida selgitust sellele aeglustavale müsteeriumile ja leidsin kolm võimalikku põhjust. Esiteks vastutuul, mida ma ise küll eriti ei hoomanud, aga väidetavalt olevat olnud. Teiseks hiline jooksuhooaja algus. Jooksumehed ei saanud omale põhja alla laduda kuna lumi kadus alles äsja. Kolmandaks liiga palav ilm – noh ega ta nii palav ka ju tegelikult ei olnud.

Ega see sada kohta parem tulemus tegelikult eriti ei lohuta, same old shit, peaasi et finišisse jõudsin. Kui nüüd eelmise nädalavahetusega võrrelda, siis tähelepanuväärne on, et kui kõigepealt sõita rattamaraton, siis järgmisel päeval oli ju jooksmine väga vedel. Aga äraspidine süsteem töötab. Esmaspäeval pärast jooksu oli kõndimine ikka veel suhteliselt vaevaline, aga rattaga sõita kannatas küll ja veel. Ligi kaks tundi korraliku tempoga peale sõita oli küllaltki probleemivaba ja valutu. Tundub, et vorm hakkab mingil moel pärale jõudma.

Millega teised siis hakkama said.

Tarvo oleks peaaegu teinud elu parima tulemuse, aga keha kutsus korraks loodusesse ning paar minutit läks võpsikusse 1:57:36.

Toomas tegi elu esimesel pikal jooksul muidugi isikliku rekordi 2:28:24.

Silver alustas nooruseuljusega jube kiiresti, aga lõpuks taandus natuke tahapoole ajaga 2:06:14.

Ega mul endal ka midagi kaabuga vehkida pole, jõudu polnud, võhma polnud, ainult kogemuse pealt tuli natuke parem aeg.

Ikka üldse ei jaksa...

Laupäev. Jõelähtme rattamaraton 78km.

Vahetult enne starti viskas veel sahmaka vihma ning pilvealust ilma vaadates jätsin fotoka ikkagi maha, nentides, et milleks seda elektroonikat endaga ühes vettima vedada. Tagantjärgi on natuke kahju. Ilm läks ilusaks, vihma rohkem ei tulnud ning nii mõnigi hea pilt jäi tegemata. Ülgase suvilarajooni hiinalinnast näiteks. Pealtnäha on prügilasu samasugune nagu Jaapanis pärast tsunamit, aga mingid inimesed seal ometi elavad ja toimetavad. Või siis Jägala joast. Suurvesi on ilmselt juba möödumas, aga sellest torust tuli vett ikka veel väga võimsalt.

Rajal oli eesmärk teha üks rahulik pikk trenn ja sõita punnitamata vähemalt viis tundi täis. Teistel oli kah vist kevadiselt ettevaatlikud eesmärgid ning stardist minema ei tormanud keegi. Esimesel viiel siledal kilomeetril püsis peaaegu kogu grupp tempoga ca 30km/h päris pikalt koos. Kui singliteni jõuti, siis tõmmati muidugi rivi pikaks ära ja igaüks hakkas oma asja ajama. Teise joogipunktini oli olukord veel täiesti kontrolli all. Kuskil teise ja kolmanda TP vahel kolmanda sõidutunni lõpus andis organism pärast kahte järjestikust liivast ja tümat jooksukat tormihoiatuse ning tegin väikese vahepeatuse. Lasin igaks juhuks ühe batooni, väike hingetõmme ning kolmanda TP-ni oli jälle nagu kõik täitsa okei. Umbes viiekümnendast kilomeetrist sattusin tsüklisse. Väikseid haamreid tuli umbes iga kümne minuti tagant, mingi hetk saan vasara ära, taastun, saan natuke sõita, jälle haamer ning kõik hakkab otsast peale ja siin ei aidanud batoonipeatus ka enam midagi. Kuuldavasti oli sinna sepikotta sissesõitjaid peale minu veel mitmeid. Viimased kümme kilomeetrit oli vaimselt sama hull nagu Brežnevi kõne, et lihtsalt istud ja ootad millal see õudus ükskord küll lõpeb. Lõpetades olin nii süsi, et kui Flash mulle tervituseks mikrofoni nina alla pistis ning püüdis vestlust arendada, siis kahesilbiliste vastuste väljaütlemine oli antud kontekstis eneseületamine. Kompuuter näitas mul raja pikkuseks natuke vähem kui lubatud - 76.6km, aega kulus 5:39:04, puhast sõiduaega sellest umbes 20 minutit vähem. Kiirus avg 13.6/max 42.2. Pulss avg 163/max 182. Kokkuvõtteks. Rada oli maru hea, toorest jõudu nagu ka jätkus, aga vastupidavust ei jagunud seekord (euro)kopika eest ka mitte. Võibolla viga selles ka, et mässisin ennast liiga soojalt riidesse ning kuumenesin üle. Sellise +5 kuni +10 ilmaga ongi raske riietega doseerida, eriti kui aprilli algusest hangitud haigusevimm on alles kehast kadumas.

Sellel sõidul oli üks eesmärk veel. Kuna 7. ja 8. mail on järjestikku Rõuge rattamaraton ja Otepää-Elva 23-kilomeetrine jooks, siis vajas pühapäeval kontrollimist kas järgmisel päeval pärast rattamaratoni on üldse võimalik täiega jooksta. Täpselt kell 11 asusin joonele nagu Otepääl jooksu start antakse ja selgus et liduda on võimalik küll, aga mitte eriti kiiresti. Kui eelmisel päeval on vint natuke üle keeratud, siis selle napi ajaga ei taastu ära. Paar-kolm kilomeetrit kulus sörkimist enne kui pulss üldse kuskile 160 kanti hakkas tõusma ja ega seda palju ülespoole ei saanud ka. Alles õhtul hakkas mingit energiat kuskilt juurde tulema - seega kulub taastumiseks vähemalt 24h. Homme on viimane aeg ennast Rõuge sõidule kirja panna, aga eks ta pigem vist ikka ära jääb. Mõne kodaniku taastumisvõime on seevastu täiesti uskumatu. Kui Alges "Massa" Maasikmets võitis laupäeval Jõelähtme rattamaratoni, siis pühapäeval oli ta juba Lätis ning sai nende maastikurattasarja esimesel etapil Allan Orase ja ühe kohaliku sõitja järel hinnatava kolmanda koha. Arusaamatu kuidas nad seda teevad.