Laupäev. Saku100 rattamaraton.
Projekti “suveks saledaks” raames teist korda sel aastal metsasõitu harjutamas. Enne seekordset väntamist selgus tehnilises kontrollis, et rattal kippusid mõningad asjad jälle küljest ära kukkuma. See on juba mingi neetud traditsioon kolmandat hooaega järjest, et ilma remondita kahte maratoni järjest naljalt ei sõida. Seekord oli vokk Jõelähtmel niipalju vatti saanud, et keskjooks loksus mis jube. Sisuliselt viimasel minutil õnnestus laagrid ära vahetada, üks närusem käiguvaheti tross ka.
Saku rada, millel tõusud ja laskumised puuduvad, aga sellele vaatamata on Põhja-Eesti kõige rajum ja kurnavam rattamaraton. Sada kilomeetrit siis, ehk neli 25 kilomeetrist ringi. Aga kuna finišit hakatakse kaheksa tundi pärast starti kokku pakkima, siis tuleks ring sõita keskmiselt kahe tunniga, et viisakalt ajalimiiti ära mahtuda.
Ringi esimene pool oli põhiliselt tuttavatele kõvapõhjalistele singlitele ehitatud ning petlikult kiire. Viimane kolmandik seevastu enamuses täiesti uus, metsikult mättane ning paras perselõhkuja. Esimesel ringil kulus soojenduseks ja rajaga tutvumiseks 1:57:39. See tähendas, et kui rajal niisama jõlkuda, siis kaheksa tunni sisse ei jõua kuidagi. Teist ringi oli mõnes mõttes juba parem sõita, sest et uutele metsikutele rajalõikudele hakkas juba mingi aimatav sissesõidetud jälg kujunema. Samas vihma kallas jätkuvalt kuni sõidu lõpuni välja, juurikad muutusid üha libedamaks, sammal ja raba imesid järjest enam ning mudaseid kohti tekkis iga ringiga juurde. Teine ring koos tankimisega võttis aega juba 2:04:42.
Kolmandale ringile minek nõudis väikest eneseületust kuna esimesed “lõpetajad” lasid juba hernesupil ning pirukatel hea maitsta ning heal meelel oleks isegi kampa löönud. Tõsi küll, osad neist sõitsid ikkagi hiljem edasi. Kui mina sel hetkel sinna maha oleksin istunud, siis poleks enam ühtegi vändapööret edasi teinud, paigal seistes hakkas lihtsalt nii külm. Sooja ainult +10 ning täiesti läbi vettinud olemine. Aga sõitma sai ju ometi tuldud. Kolmas ring oli veel vesisem, mudasem ja libedam. Eriliselt müstiline juhtum leidis aset kuskil ringi keskel kus kase singli peal täiesti siledal maal jäi ratas ühtäkki seisma ning enne kui üldse aru jõudsin aru saada lendasin külili. Hoog ei olnud eriti suur, aga küünarnukk jäi kuidagi külje alla ning vasaku poole roided said korraliku laksu. Otsisin huvi pärast seda kändu, mille taha ennast kinni sõitsin, aga ei suutnud tuvastada ühti. Täiesti sile koht – võta või jäta. Ajalugu kordub, eelmisel aastal enne Tartu rattarallit õnnestus samuti endale korralikult lõhkuv nippel korraldada.
Kogu see kompott – lõputu vihm, külm, muda, hellad ribid ning ärahõõrutud kube võttis kuraasi kõvasti vähemaks ning leidsin, et aitab seekord jälle kolmest ringist küll ning lasin tempot natuke alla. Haamrit seekord ei saanud ning paarist minust veel rohkem söestunud kodanikust õnnestus kolmandal ringil isegi mööda sõita. Viimane ring 2:15:44, kokku 6:18:05. Miinimumprogramm sai sellega nagu täidetud. Pulss seekord äärmiselt madal avg 152/max 172. Kiirus samuti avg 11.2 /max 30.1.
Nüüd maastikuratas mõneks ajaks nurka ning maanteele. Järgmine nädal prooviks sõita Pandivere rattarallit, ülejärgmisel Tartu rattarallit. Seejärel metsa tagasi ning rajaks on muidugi mõista jälle 100, siis juba Palukülas. Kui midagi või kedagi vahepeal jälle ära ei lagune muidugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar