Loterii-allegrii

Pühapäev. Tartu rattaralli 135 km.

Treeningtunde on sel hooajal väheks jäänud, aga maikuus on saanud ratast sõita juba päris korralikult. Selle põhjal võis oletada, et seisund võiks olla selline keskmine ehk siis mitte hullem kui mullu. Selle põhjal tekkis kolm eesmärki. Esiteks vältida kukkumisi ning jääda koos rattaga terveks, teiseks sõita jälle aeg alla nelja tunni ning kolmandaks näha selle kõige juures vaeva nii vähe kui võimalik. See viimane on iga-aastane lubadus endale, et seekord ma ei vea küll mitte ühtegi meetrit, aga välja tuleb sarnaselt tavalisele paadunud alkohoolikule, et lõpuks komistad ikka pitsi otsa.

Ilm pakuti välja rattasõiduks ideaalne. Selline umbes +15 ja natuke pilvealune. Mitte just väga tappev tuul edelast. Sellest tekkis plaan, et esimesed 20-25 kilomeetrit tuleb panna niipalju kui torust tuleb, järgmised 60 kilomeetrit kuni Otepääni ära kannatada ning pärast sealseid tõuse kihutada täiega mäest alla ja allatuult Tartusse finišisse.

Enne sõitu sattusin korraks paari sõna ja sõbralikku patsutust vahetama Jansaga, kes on omale kah selleks korraks maanteesõidu ratta kas siis hankinud või laenanud. Mõttes paigutasin ennast seetõttu lõpuprotokollis kohe koha võrra tahapoole. Stardikoridoris sattusin paari meetri kaugusele Meelis Välgust ja Ain-Ivar Tuppist, kellega juba varem on hulka kilomeetreid koos maha vändatud, sealhulgas möödunud aasta rattarallil ka. See maandas natuke pingeid, et ehk on jälle võimalik sõita kellegi ees, taga või kõrval, kes grupisõitu natuke mõistlikumalt seedib ning ilmaasjata jamasid ei hakka tekitama. Samas on nad ka päris head orientiirid – kui nendega samas grupis püsida, küllap siis ka tempo päris aus ja korralik on.

Stardist kerisin ennast tasapisi veerema ning siis gaas põhja. Ringteele jõudes üritasin juba kõigi ja kõige liikuvaga kaasa minna ning sõitsin järjest eestpoolt gruppe kinni. Kuskil enne Ülenurmet sain Välgust ja Tuppist mööda ning kimasin joonelt järgmisesse gruppi eest ära. Juba enne Reolat vaatasid kraavist välja nii mõnedki verised näod ning see tuletas gladiaatoritele meelde, et romuralli on kerge tulema kui tähelepanu hajub. Reolast Vana-Kuuste peale pöörates olin saanud ühte väiksemasse kümnepealisesse punti sisse ja oli näha, et tehti tublit tööd selleks, et eespool liikuv suurem grupp kätte saada. Peas oligi mõte, et kui nüüd veel sellele ka järele jõuaks, siis mulle kihutamisest aitab. Aga läks teisiti. Jälitav punt lasti küljetuules pooleks ning mul jäi üle tagant otsast ainult lolli näoga vaadata, kuidas mehed eest täpiks ära tõmbavad. Kuigi paari mehega proovisime veel kõvasti vedada, siis mingil hetkel tuli tunnistada tõsiasja, et lootusetu üritus, ei ole ikka täna seda rammu.

Kahekümnendaks kilomeetriks oma tõmblemise lõpetatud, lasin jala natuke sirgeks ning jäin tagantpoolt abi ootama. Esimese hooga tuli selline lühem kiirrong stardinumbritega 1000+, kellega ei olnud mingit võimalust kaasa minna. Jaak Karjane (3:41:59) jõudis sealt korraks ergutada, aga ma märkasin ainult korraks möhatada kui läinud nad olidki. Kui järgmine või siis ülejärgmine grupp tuli, siis oli see juba niivõrd palju suurem, et jõudsin oma kiiruse ka jälle üles kruvida ning voolu sisse sulada. Ja kui hetk hiljem Välk jälle tagant tulles tervitas, siis oli juba päris selge, et kui sellest grupist ka maha jääda, siis on fiasko garanteeritud. Esimese sõidutunni lõpuks, teise alguseks läks grupp maru suureks. Eestpoolt neelati mõni väiksem grupp alla ja võibolla tuli tagant mõni juurde ka, sest et tempo midagi väga kontimurdvat just ei olnud. Esimene tund keskmisega 33.5 km/h ja grupi suuruseks oli hinnanguliselt umbes 500 pead. Seda on ikka väga palju. Rivi oli mitusada meetrit pikk, tavaliselt kogu tee ulatuses seinast-seina lai. Sellest oli selge, et millalgi ja kuskil hakkab juhtuma. Küsimus on ainult selles millal ja kus. Selles mõttes oli sõit ise kohati vaimselt koormavamgi kui füüsiliselt.

Mida sõit edasi, seda rohkem paanilist pidurikriginat ning hõikeid hakkas kostuma. Iga viie või kümne minuti tagant umbes. Ise püüdsin leida hinnanguliselt stabiilse sõidustiiliga kõrvalsõitjaid ning kulgeda ohutumalt võimalikult tee servas, siis on vähemalt võimalik ohu korral kraavi ära keerata. Laskumine Tilleorgu võttis kohati kananaha ihule, aga seekord seal midagi hullu vist ei juhtunud. Teises joogipunktis Kanepis 63. kilomeetril üritati vist natuke kiirust üles ka tõmmata. Ma ei tea kas seal sai gruppi pisut väiksemaks, igatahes mõne kiirema vändapöörde pidi tegema, et gruppi koos hoida. Aga siis loksuti rahulikult edasi. Teine tund oli ka vist sama, mis esimene ehk 33.5 km/h.

Mõnda aega saadi veel sõbralikult hakkama, aga laskumisel umbes neli kilomeetrit enne Otepääd käis pauk ära. Rahvasuu räägib, et seda mütakat olla Kanepisse ka kuulda olnud. Eespool tehti külakuhi ära ning kogu tee ja kraav mitu meetrit allpool teepinda oli mehi ja võibolla ka naisi pilgeni täis. Mis see kiirus võis olla sel õnnetushetkel, 40 kindlasti, võibolla isegi 50 km/h, igatahes laks oli hele. Kogu tee oli kodanikke, rattaid, kompuutreid, rattast eraldunud kiipe ja muid aksessuaare täis ning päris hulk aega võttis, enne kui sellest kaosest viisakalt läbi trügida. See tähendas ühekorraga, et suurt gruppi ei olnud enam. Umbes esimesed sada said laskumisega eest ära ning ülejäänud punt läks ka kukkumise tõttu ning hiljem Otepää tõusudega ribadeks.

Puhata nüüd vahepeal enam aega ei antud, aga lohutas see, et raja kiirem ja lihtsam osa oli alles ees. Ja üksi sõites ei pidanud enam nii pingsalt eessõitjaid ka jälgima. Otepäält alla Nõuni poole laskudes oli juba selline tunne, et peaaegu oleks juba nagu kodus, ainult kiviga visata ongi. Õnneks ilmus mu tuulest kohe pärast Otepääd mingi arvestatav punt ning seal väga ei magatud ka. Grupisõit aitas mind jälle päris palju edasi, kuid mis seal salata, mingil hetkel sai hasart minust võitu kui ma nägin ühte baigimeest gruppi vedamas. Siis tormasin ise inertsiga ette ning vedasin päris pikalt ühe grupi eest kinni. Paar samasugust gruppi sai veel kellegi abil kinni püütud ning lõpuks oli päris arvestatav pesakond jälle. Seekord alla saja, võibolla selline 70-80. Väga hea punt oli, seal enam lollustega ei tegeldud kuigi kiirused olid kohati väga suured. Kolm tundi tiksus täis enne Pangodit kui 101km sõidetud. Nüüd oli kindel ka, et kui tehnika vastu peab, siis tuleb aeg alla nelja tunni ära. Tatraoru tõusu viimases otsas jäin kahjuks karpi ning tubli grupp sai eest vahe sisse. Kuni finišikurvini oli veel selle sabaotsa kaugel-kaugel näha, aga kätte enam ei saanud. Rallisin siis vapralt üksi. Tagantuulega oli soodne kiirust üleval hoida ning Tartus veel viimastel kilomeetritel tõusin 6-7 kohta ettepoole nendest väga väsinud meestest, kes sellest grupist samuti lõpuks välja kukkusid.

Ühesõnaga, jälle läks õnneks. Luud-kondid terved, tulemus kah päris hea. Kuigi kui paljaid numbreid vaadata, siis ma olen vist ikka rohkem jooksumees. Tartu jooksul sain koha 764, rattarallil kõigest 876, suusatamisest me siinkohal üldse ei räägi. Aeg seekord nagu lubatud, tuligi alla nelja tunni 3:52:54. Kiirus avg 34.78/max 65.26. Kuigi sai endale lubatud, et seekord jälle paugutama ei hakka, siis pulss näitab, et päris tavalise piknikuga looduses ka tegemist polnud, avg 166/max 184.

Millega seekord siis teised kellega ennast võrrelda, hakkama said. Jansa sai muidugi eest ära 3:45:26 – vist oli ka pikka aega meiega samas grupis, ainult et eespool suurt pauku. Tupp oli külakuhjast kuidagi kraavi kaudu mööda saanud ning grupi seejärel kinni sõitnud 3:46:03. Välk lasi lõpuks korraks jala sirgeks 3:55:23.