Laupäev. Jõelähtme rattamaraton 78km.
Vahetult enne starti viskas veel sahmaka vihma ning pilvealust ilma vaadates jätsin fotoka ikkagi maha, nentides, et milleks seda elektroonikat endaga ühes vettima vedada. Tagantjärgi on natuke kahju. Ilm läks ilusaks, vihma rohkem ei tulnud ning nii mõnigi hea pilt jäi tegemata. Ülgase suvilarajooni hiinalinnast näiteks. Pealtnäha on prügilasu samasugune nagu Jaapanis pärast tsunamit, aga mingid inimesed seal ometi elavad ja toimetavad. Või siis Jägala joast. Suurvesi on ilmselt juba möödumas, aga sellest torust tuli vett ikka veel väga võimsalt.
Rajal oli eesmärk teha üks rahulik pikk trenn ja sõita punnitamata vähemalt viis tundi täis. Teistel oli kah vist kevadiselt ettevaatlikud eesmärgid ning stardist minema ei tormanud keegi. Esimesel viiel siledal kilomeetril püsis peaaegu kogu grupp tempoga ca 30km/h päris pikalt koos. Kui singliteni jõuti, siis tõmmati muidugi rivi pikaks ära ja igaüks hakkas oma asja ajama. Teise joogipunktini oli olukord veel täiesti kontrolli all. Kuskil teise ja kolmanda TP vahel kolmanda sõidutunni lõpus andis organism pärast kahte järjestikust liivast ja tümat jooksukat tormihoiatuse ning tegin väikese vahepeatuse. Lasin igaks juhuks ühe batooni, väike hingetõmme ning kolmanda TP-ni oli jälle nagu kõik täitsa okei. Umbes viiekümnendast kilomeetrist sattusin tsüklisse. Väikseid haamreid tuli umbes iga kümne minuti tagant, mingi hetk saan vasara ära, taastun, saan natuke sõita, jälle haamer ning kõik hakkab otsast peale ja siin ei aidanud batoonipeatus ka enam midagi. Kuuldavasti oli sinna sepikotta sissesõitjaid peale minu veel mitmeid. Viimased kümme kilomeetrit oli vaimselt sama hull nagu Brežnevi kõne, et lihtsalt istud ja ootad millal see õudus ükskord küll lõpeb. Lõpetades olin nii süsi, et kui Flash mulle tervituseks mikrofoni nina alla pistis ning püüdis vestlust arendada, siis kahesilbiliste vastuste väljaütlemine oli antud kontekstis eneseületamine. Kompuuter näitas mul raja pikkuseks natuke vähem kui lubatud - 76.6km, aega kulus 5:39:04, puhast sõiduaega sellest umbes 20 minutit vähem. Kiirus avg 13.6/max 42.2. Pulss avg 163/max 182. Kokkuvõtteks. Rada oli maru hea, toorest jõudu nagu ka jätkus, aga vastupidavust ei jagunud seekord (euro)kopika eest ka mitte. Võibolla viga selles ka, et mässisin ennast liiga soojalt riidesse ning kuumenesin üle. Sellise +5 kuni +10 ilmaga ongi raske riietega doseerida, eriti kui aprilli algusest hangitud haigusevimm on alles kehast kadumas.
Sellel sõidul oli üks eesmärk veel. Kuna 7. ja 8. mail on järjestikku Rõuge rattamaraton ja Otepää-Elva 23-kilomeetrine jooks, siis vajas pühapäeval kontrollimist kas järgmisel päeval pärast rattamaratoni on üldse võimalik täiega jooksta. Täpselt kell 11 asusin joonele nagu Otepääl jooksu start antakse ja selgus et liduda on võimalik küll, aga mitte eriti kiiresti. Kui eelmisel päeval on vint natuke üle keeratud, siis selle napi ajaga ei taastu ära. Paar-kolm kilomeetrit kulus sörkimist enne kui pulss üldse kuskile 160 kanti hakkas tõusma ja ega seda palju ülespoole ei saanud ka. Alles õhtul hakkas mingit energiat kuskilt juurde tulema - seega kulub taastumiseks vähemalt 24h. Homme on viimane aeg ennast Rõuge sõidule kirja panna, aga eks ta pigem vist ikka ära jääb. Mõne kodaniku taastumisvõime on seevastu täiesti uskumatu. Kui Alges "Massa" Maasikmets võitis laupäeval Jõelähtme rattamaratoni, siis pühapäeval oli ta juba Lätis ning sai nende maastikurattasarja esimesel etapil Allan Orase ja ühe kohaliku sõitja järel hinnatava kolmanda koha. Arusaamatu kuidas nad seda teevad.
Vahetult enne starti viskas veel sahmaka vihma ning pilvealust ilma vaadates jätsin fotoka ikkagi maha, nentides, et milleks seda elektroonikat endaga ühes vettima vedada. Tagantjärgi on natuke kahju. Ilm läks ilusaks, vihma rohkem ei tulnud ning nii mõnigi hea pilt jäi tegemata. Ülgase suvilarajooni hiinalinnast näiteks. Pealtnäha on prügilasu samasugune nagu Jaapanis pärast tsunamit, aga mingid inimesed seal ometi elavad ja toimetavad. Või siis Jägala joast. Suurvesi on ilmselt juba möödumas, aga sellest torust tuli vett ikka veel väga võimsalt.
Rajal oli eesmärk teha üks rahulik pikk trenn ja sõita punnitamata vähemalt viis tundi täis. Teistel oli kah vist kevadiselt ettevaatlikud eesmärgid ning stardist minema ei tormanud keegi. Esimesel viiel siledal kilomeetril püsis peaaegu kogu grupp tempoga ca 30km/h päris pikalt koos. Kui singliteni jõuti, siis tõmmati muidugi rivi pikaks ära ja igaüks hakkas oma asja ajama. Teise joogipunktini oli olukord veel täiesti kontrolli all. Kuskil teise ja kolmanda TP vahel kolmanda sõidutunni lõpus andis organism pärast kahte järjestikust liivast ja tümat jooksukat tormihoiatuse ning tegin väikese vahepeatuse. Lasin igaks juhuks ühe batooni, väike hingetõmme ning kolmanda TP-ni oli jälle nagu kõik täitsa okei. Umbes viiekümnendast kilomeetrist sattusin tsüklisse. Väikseid haamreid tuli umbes iga kümne minuti tagant, mingi hetk saan vasara ära, taastun, saan natuke sõita, jälle haamer ning kõik hakkab otsast peale ja siin ei aidanud batoonipeatus ka enam midagi. Kuuldavasti oli sinna sepikotta sissesõitjaid peale minu veel mitmeid. Viimased kümme kilomeetrit oli vaimselt sama hull nagu Brežnevi kõne, et lihtsalt istud ja ootad millal see õudus ükskord küll lõpeb. Lõpetades olin nii süsi, et kui Flash mulle tervituseks mikrofoni nina alla pistis ning püüdis vestlust arendada, siis kahesilbiliste vastuste väljaütlemine oli antud kontekstis eneseületamine. Kompuuter näitas mul raja pikkuseks natuke vähem kui lubatud - 76.6km, aega kulus 5:39:04, puhast sõiduaega sellest umbes 20 minutit vähem. Kiirus avg 13.6/max 42.2. Pulss avg 163/max 182. Kokkuvõtteks. Rada oli maru hea, toorest jõudu nagu ka jätkus, aga vastupidavust ei jagunud seekord (euro)kopika eest ka mitte. Võibolla viga selles ka, et mässisin ennast liiga soojalt riidesse ning kuumenesin üle. Sellise +5 kuni +10 ilmaga ongi raske riietega doseerida, eriti kui aprilli algusest hangitud haigusevimm on alles kehast kadumas.
Sellel sõidul oli üks eesmärk veel. Kuna 7. ja 8. mail on järjestikku Rõuge rattamaraton ja Otepää-Elva 23-kilomeetrine jooks, siis vajas pühapäeval kontrollimist kas järgmisel päeval pärast rattamaratoni on üldse võimalik täiega jooksta. Täpselt kell 11 asusin joonele nagu Otepääl jooksu start antakse ja selgus et liduda on võimalik küll, aga mitte eriti kiiresti. Kui eelmisel päeval on vint natuke üle keeratud, siis selle napi ajaga ei taastu ära. Paar-kolm kilomeetrit kulus sörkimist enne kui pulss üldse kuskile 160 kanti hakkas tõusma ja ega seda palju ülespoole ei saanud ka. Alles õhtul hakkas mingit energiat kuskilt juurde tulema - seega kulub taastumiseks vähemalt 24h. Homme on viimane aeg ennast Rõuge sõidule kirja panna, aga eks ta pigem vist ikka ära jääb. Mõne kodaniku taastumisvõime on seevastu täiesti uskumatu. Kui Alges "Massa" Maasikmets võitis laupäeval Jõelähtme rattamaratoni, siis pühapäeval oli ta juba Lätis ning sai nende maastikurattasarja esimesel etapil Allan Orase ja ühe kohaliku sõitja järel hinnatava kolmanda koha. Arusaamatu kuidas nad seda teevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar