Pühapäev. Tartu niiöelda jooksu”maraton” 23.4 km.
Ei väsi kordamast, et elu on ikka seiklus. Kui eelmisel aastal lõppes tehnilistel põhjustel nelikürituse läbimine kilomeeter peale rattamaratoni starti, siis seekord tekkis korraks oht, et kõik on lõppenud juba lausa enne Tartu jooksumaratoni algust. Auto hakkas ootamatult jupsima kuskil Ardu kandis, üks esimene pidur kiilus kinni ning kuumenes täiega üle. Hea kui sul on jooksmiskalduvusega tehnilise taibuga mehaanikateaduskonna lõpetanud sõber ühes. Mingi nipiga jõudsime Annani, ratas käis korraks alt ära ning rohkem sel päeval see probleem meid ei vaevanud ka. Sellest moraal, et kunagi ei tasu üritusele sõitma hakata ajaliselt viimase veere peal. Tark ei torma ning varub aega ka ettenägematuteks olukordadeks.
Kogu kevade on jooksuvorm maru nigel olnud, seetõttu erilisi illusioone endale ei loonud. Sügisel oli hea ja kerge jooksta, aga nüüd on talvega jälle viis-kuus kilo enam turjal. Nagu umbes kaks nelipakki õlut oleks ranitsas ja siis tassi seda endaga ühes. Enesetunne ütles kevadistel proovijooksudel, et tempo alla viite minutit kilomeetri kohta on minu jaoks liiga raju – seega viienda klassi matemaatika põhjal võis ennustada, et ka sel aastal tuleb leppida lõpuajaga tublisti üle kahe tunni.
Eelmisel aastal läksin jooksma täiega aega kuskile 1:55 ja 1:57 vahele ja mis seal salata, kõrbesin lõpus ära. Sel korral proovisin võtta asja natuke leebemalt ning jooksta mõnuga, niivõrd-kuivõrd see on sellises olukorras üldse võimalik. Iga vaheajapunkti jaoks olid mul siiski mingid umbkaudsed ajad välja arvutatud, selleks et oleks võimalik oma tempot natuke hinnata. Kogu jooksu ökonoomne strateegia oli järgmine – mäest üles laisk sörk, et oma massi vaikselt üle kanna vedada. Mäest alla tempovahetus, künka peal väike kiirendus, puus ette, samm pikaks ning pöia peal lennukalt alla. Kuna tegemist on maastikujooksuga, siis ma liikusin gruppide vahel nagu jojo, tõusu peal kaotasin kohti tublisti, aga künkast alla võitsin mõnikord topelt tagasi kuna samm oli kaks-kolm korda pikem. Miks vabalangemist nii vähe kasutati võib ainult aimata, võibolla hoiti oma liigeseid, põlvi, pöida ja muud.
Esimene joogipunkt ja vaheaeg 25:59, see annab häirekella, et ehk on algustempo tänavu ka ikkagi liiga kiire. Aga samas on enesetunne petlikult hea ja pole nagu põhjust seda mitte usaldada. Kuna rada on igal aastal sama, siis nüüd tagantjärgi saab võrrelda vaheaegu eelmise aastaga ka. See ütleb, et kaotan algusega 24 sekundit. Jooksu pealt võtan joogitopsi, aga spordijook on nii tummine, et ei taha kuidagi kurgust alla minna ning kleepub lausa suulakke kinni. Tükk maad läheb enne kui hingamise jälle korda saan.
Teine joogipunkt. Nüüd juba on selge et jooksu pealt enam ei joo. Vahetult enne tankimist tuli tossupael ka lahti, seega on vaja nagunii korraks kinni pidada. Paigalseisus juues ei toimi see spordijook sugugi paremini, ikka mätsib hingamise korraks kinni. Vaheaeg 54:14 on 31 sekundit aeglasem kui mullu.
Kolmas joogipunkt on täpselt selle koha peal kus jääb lõpuni viimane kolmandik ning seal või natuke hiljem hakkasid kehas toimuma olulised füsioloogilised muutused ehk siis algas üks kannatuste rada. Õnneks mitte lõputu. Päike lajatas muudkui lagipähe. Hommikusest hallast ning stardi pluss neljateistkümnest oli saanud vist juba pluss kakskümmend soojakraadi. Sinnamaani olin jaksanud kuidagi jooksumehe moodi välja näha, aga tunda oli, et jalg läheb juba tasapisi puiseks. Vaheaeg 1:18:14 oli juba 42 sekundit kehvem kui aasta tagasi. Samas kui matemaatiliselt täpselt arvutada, siis oleks vaja olnud olla siin punktis ajaga tund ja kakskümmend minutit, et kahe tunni sisse jooksta. Aga vaim oli juba hääbumas ning sisemine hääl ütles, et kaks tundi on pelgalt unistus.
Neljas joogipunkt ajaga 1:40:01 ja kaotus on kahanenud eelmise aastaga võrreldes 26 sekundile. Ega ma neid võrdlusi jooksu ajal muidugi ei teadnud, aga nüüd selgub, et tund ja nelikümmend ma juba peaaegu jaksan järjest jooksta. Seega edaspidi tulebki kogu jooks selle ajaga lõpuni ära jooksta, muidu kisub jamaks.
Viimased tõusunukid võtavad jalad täiesti tümaks. Kõndijaid kohatab teel järjest rohkem. Proovin ise ka paar-kolm korda vahepeal jalutada, aga käimine on sama vaevaline tegevus kui jooksmine. Kuna ainus mõistlik alternatiiv ehk istumine langeb ära, siis sörgin silmamunade peal edasi ning pigem jooksen kui käin, kuna see liikumisviis viib ikkagi kiiremini lõpu poole edasi. Poolmaratoni aeg 1:49:03 on ikka veel täpselt sama 26 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal.
Täielik koolemine jääb õnneks ära sel aastal. Lõpu kannatan kuidagi ära ning suudan viimasel paarisajal meetril isegi spurti teha ning lõpukoridoris paar-kolm skalpi võtta. Kaks tundi tiksub 350 meetrit enne lõppu täis ning lõpuaeg seekord 2:01:37. Aga see tähendab, et nüüd olen juba eelmise aastaga võrreldes 18 sekundit plussis. Asi seegi. Hiljem lõpuprotokolli sirvides on hämmastav, et see kaheksateist kiiremat sekundit tähendas vähemalt sada müstilist kohta eespool võrreldes eelmise aastaga. Proovisin mõttes leida selgitust sellele aeglustavale müsteeriumile ja leidsin kolm võimalikku põhjust. Esiteks vastutuul, mida ma ise küll eriti ei hoomanud, aga väidetavalt olevat olnud. Teiseks hiline jooksuhooaja algus. Jooksumehed ei saanud omale põhja alla laduda kuna lumi kadus alles äsja. Kolmandaks liiga palav ilm – noh ega ta nii palav ka ju tegelikult ei olnud.
Ega see sada kohta parem tulemus tegelikult eriti ei lohuta, same old shit, peaasi et finišisse jõudsin. Kui nüüd eelmise nädalavahetusega võrrelda, siis tähelepanuväärne on, et kui kõigepealt sõita rattamaraton, siis järgmisel päeval oli ju jooksmine väga vedel. Aga äraspidine süsteem töötab. Esmaspäeval pärast jooksu oli kõndimine ikka veel suhteliselt vaevaline, aga rattaga sõita kannatas küll ja veel. Ligi kaks tundi korraliku tempoga peale sõita oli küllaltki probleemivaba ja valutu. Tundub, et vorm hakkab mingil moel pärale jõudma.
Millega teised siis hakkama said.
Tarvo oleks peaaegu teinud elu parima tulemuse, aga keha kutsus korraks loodusesse ning paar minutit läks võpsikusse 1:57:36.
Toomas tegi elu esimesel pikal jooksul muidugi isikliku rekordi 2:28:24.
Silver alustas nooruseuljusega jube kiiresti, aga lõpuks taandus natuke tahapoole ajaga 2:06:14.
Ega mul endal ka midagi kaabuga vehkida pole, jõudu polnud, võhma polnud, ainult kogemuse pealt tuli natuke parem aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar