pühapäev, 22. mai 2011

Oleks tädil rattad all...

Laupäev. Pandivere rattaralli 82.7 km.

Tsiteerides klassikuid: "Tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati". Tegelikult ega ju midagi hullu ei juhtunud. Ilm oli ilus, sõit läks korda ning vähemalt meie seltskonnast jõudsid kõik elusa ja tervena tagasi.

Paar päeva enne sõitu läks korraks kuskil paanikaosakond tööle kui legendaarne hajameelik Indrek oli unustanud mind sõidule kirja panna, aga kuna viimane kell ei olnud veel löönud, siis sai see pisiasi kiiresti ära klaaritud. Reedel tegin veel ühe 90% jõuga treeningu pikkusega 50km keskmise kiirusega 32.6 km/h. Seega, kui tahaksin järgmisel nädalal jälle Tartu rattarallil 135km alla nelja tunni sõita, siis tuleks järelikult Pandiveres grupis finišisse loksuda alla kahe ja poole tunni. Plaan paigas.

Rattasõidud on võimaluse korral kujundatud kogupereüritusteks. Indrek kui üks mutter ja korraldaja selles masinavärgis, sisustas atesteeritud liiklusõpetajana oma aega lastele rattasõidu teooria- ja sõidueksami läbiviijana. Ladus jälle oma liikluslinnaku üles...


ning väljastas võimaluse korral noortele jalgratturitele sõidulubade tunnistähti.

Siis käis stardipauk ära. Stardikoridor oli kitsas - ühe sõiduraja jagu. Kui ma sealt kõige lõpust ükskord liikuma sain, siis enda arvates tulistasin küll pulss punases, aga ikka ei saanud oma diislit kohe käima. Kõik rongid tõmbasid sellises vungiga eest minema, et ei saanudki kellelegi sappa. Räme külje-vastutuul alguses lahutas tegijad ja mittetegijad kohe kahte lehte. Kuna stardis oli alla kolmesaja startija, siis pole vist raske arvata kumba poolde mina kukkusin. Rohkem polegi sõidust nagu midagi eriti rääkida. Algusest lõpuni üksinda vändata ja ainult omal jõul. Mõnes teises mõttes väga hea ja turvaline sõit, sest et ei pea grupis pead murdma ja mõne teise ettevaatamatuse tõttu ennast kogemata ära lõhkuma. Samas jälle kurnav. Umbes kuus-seitse särki panin pärast ebaõnnestunud stardikiirendust taganttulles püksi. Kokkuvõttes sain korraliku trenni ning esimest korda sel aastal tõhusa joodikupäevituse. Ilm oli lihtsalt niivõrd suurepärane.

Stardiga on kaks võimalust, et kas sa sõidad ennast lahti või sa sõidad ennast hoopi kinni. Seekord siis hooaja esimene asfaldivõistlus ning leidis aset see tagumine variant. Tartu rallil on lihtsam, seal on rahvast rohkem, rivi pikem ning pisut enam aega ennast käima kerida. Ikka leiab ju massis kedagi kelle tuules sõita. Eks ma Pandiverest lootsin ka midagi sellist nagu Tartu rattarallil, sanatoorium, kuurort, meri, naised. Tutkit. Läks aeg plaanitust üle, mitte kaks pool vaid 2:39:33. Eelmine grupp lõpetas 2:26. Sellega oleks siis pidanud kaasa jõlkuma. Oleks tädil... Lõppeks mul näitas odomeeter 82.4km, päris hästi taadeldud, kadu alla protsendi. Pulss avg 159/max 169. Kiirus avg 30.99/ max 49.54.

Tänapäeval on võistlusi nii palju, et annab ikka valida. Pühapäeval leidis aset Rakke rattamaraton, üks mu lemmikuid, aga seekord mingil moel plaanidesse ei mahtunud. Hommikul pärast rattarallit oli küll selline tunne, et võiks kaks päeva järjest ka sõita, soojendus on ju tehtud, aga vaba päev kulub ka vahel ära. Vahepeal vaja muru niita ning on aega natuke vaadata kuidas praegu õunapuud ja kirsid õitsevad...


või veel ei õitse...


Kogu aeg ei pea ka pea sarvede vahel väntama.

1 kommentaar:

  1. sellest pikast monoloogist meeldis mulle vaid viimane lause! :D

    VastaKustuta