Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest kui mingil hetkel selgus, et Meelise sünnipäev satub enamvähem meie Ruhnu reisiga ühte sektorisse. Mõne hetke möödudes tekkis sõpradel mõte, et kingime talle sel puhul ankru, õlleankru. Teiseks tuli sõpradel veel parem mõte, et see ankur ei pea ju mitte sugugi tühi olema, siis on sõit selle võrra kõigil lõbusam. Ja kui Toomas saatis mind maltoosa järele SELLEL aadressil, siis hakkas endal ka kohe idee idanema. Asi nimelt selles, et seal müüakse Belgia õllede stardimaterjale ka ning räägitagu mis tahes, aga Belgia õllest mina paremat ei tea. Eks me kõik mäletame, mis siis juhtus kui pritsuklubi Belgiasse lahti lasti ja kui palju erinevaid, ma rõhutan, erinevaid sorte meie maitsemeeli erutas.
Nüüd on siis olukord selline, et ankur on mul ju ammusest ajast küll olemas, aga millal see viimati üldse õlut nägi, kas ta on töökõlbulik ja mis sealt enne pruulimist välja õnnestub pesta, pole veel üldse selge.
Materjali läheb sinna ka päris tublisti, sest et ankur on silma järgi hinnates ca 40 liitrit suur vist küll. Olen ma ikka mentaalselt valmis taluma saatuse lööke kui kogu see virre oskamatuse tõttu aia taha läheb? Kõik need jutud esimesest vasikast, eks ole. Maltoosad ise näevad pealtnäha välja sellised ning nii üllatav kui see ka ei tundu, siis arvutuste põhjal peaks väärt joogi omahind oskuslikul majandamisel jääma praegusel hetkel alla ühe euro liiter.
Nüüd tuleb need 1+1 kokku panna ning vähemalt korra katsun suve jooksul segu kokku ära keeta ka, sest et Meelisele tehtud kodune kraam maitses vastupandamatult hea ning mina tahan seda kõike veel saada.
Sel nädalavahetusel enne jaanipäeva, kui üks osa progressiivsest inimkonnast valmistus Rõuge kolmepäevase maastikurattatuuri alguseks, sättis teine sarnane seltskond ennast jälle valmis Ruhnu reisiks. Selles mõttes jälle, et igal aastal on pritsuklubi teinud tõsisemaid ja vähem tõsisemaid plaane Ruhnu kohale minna, aga alati oleme lõpetanud hoopis kusagil mujal. Kord ei sobi aeg seltskonnale ja teine kord pole parajat transporti, siis on veel kolmas ja viies häda. Aga seekord kippus asi minema tõsiseks, mitu päeva enne reisi loeti hoolega ilmateadet ja uuriti korduvalt tuulesuundi ning lõpuks otsustati, et hilja on alt ära hüpata, nüüd ongi minek.
Start reede ennelõunal Audrurannast kakuamiga, millel pealkirjaks Mare. Nagu hiljem selgus, sõidab sellega ühte otsa umbes kuus ja pool tundi ning selle ajaga juhtub merel nii mõndagi.
Start oli paljulubavalt ilusa ilmaga ning hetkel oli veel sõprade nägudel näha entusiasmi.
Tormiennustust ma tuules kuulen. Toob see naeratuse mulle suule.
Kui juba Kihnu külje alt välja sõitsime, siis läks järk-järgult tuulisemaks ning jahedamaks. Õnneks oli külmarohtu ning voblat varutud piisavalt ja kuigi umbes tund aega sõidu jooksul polnud kriipsu maad mitte ühestki kaarest näha, siis elu oli endiselt hernes ning sõit läks sama lauluga edasi.
Tean, et ootad mind sa. Õlut loota võin ma hästi kanget.
Aga lõpuks olime sunnitud pilve alla ära sõitma, ilm läks halliks ning viimased tund või poolteist pritsis vett ühtviisi nii alt kui ka ülevalt.
Võta näpust hoopis seersant range. Kallab kaela külma vett mul pange.
Kummalisel kombel kujunes tagasisõit peaaegu samasuguseks. Ringsu sadamast välja sõites ilm jälle selline udune ja tuuline, Kihnu ligi jõudes Pärnu lahes tuul vaikne ning päike tuli jälle välja. Ainult et tagasi tulles vihma ei sadanud ning tuul oli pühapäeva hommikul veel tugevam ning lainel korralik jänes peal. Kohe meie ees sõitis Ruhnu sadamast välja üks purjekas ja seda oli päris jube vaadata kuidas laine toda harjade peal loopis põnts ja põnts. Ja ega meie pähklikoor sellest jahist mõõtmete poolest palju ei erinenud, paar korda laksas laine meid ikka nii korralikult, et mehed ja kinnitamata asjad lendasid kuhu jumal juhatas. Õnneks ei pidanud seda horrorit ise kõrvalt vaatama ja selle võrra ei tundunud sõit ka eriti kole, lihtsalt loksutamine oli tüütult pikk.
Selle kahe sõidu vahele jäi siis põhimõtteliselt üks laupäevane päev saare peal ringi kolistamiseks, sest et reede õhtul ei tekkinud taevasse vaadates kellelgi ketserlikku mõtet ajaloolise hõnguga Liise talu aidast välja ronida.
Aga laupäev tervitas meid suurepärase suvise ilmaga ja siis õnnestus loodetavasti enamvähem kõik ära näha, mida Ruhnul meile näidata oli. Olgu selleks siis puukirik.
Tuletorn.
Või lihtsalt üks tavaline surnud hüljes.
Et see kõik kiiremini ja lihtsamini kätte tuleks, oli muidugi mõista velo jälle ühes. Ja et sellest ühiskonnale veel rohkem kasu sünniks, siis kärmelt ehitati see käepäraste vahenditega esmatarbekaupade veokiks.
Selleks, et elamus veel täiuslikum saaks, ei pidanud ise aga üldse mitte kuhugi minema, sest et kõige krooniks toodi vaagen suitsusiiga ööbimiskoha treppi.
Noh ja pritsuklubi põhitegevuse jaoks jäi selle kõige kõrvalt muidugi ka aega tegeleda piisavalt. Tehtud.
Kirikabe Eesti meistrivõistlused on nüüd siis läbi. Jälle üle nende samade kivide ja kändude nagu igal aastal. Selline traditsioon juba kujunenud, et ei oska seda mängu kuidagi lihtsamalt mängida - pidevalt astun ühe käki seest teise sisse ja terve hooaeg kulub siis hiljem igasuguste jamade lahendamise peale. Sel aastal ka - ühte mängu ei suutnudki ära klaarida ning kaotasin lõppeks ära. Aga asjaolud loksusid kuidagi nii eriti soodsalt paika, et kui punktid kokku löödi, siis tabel tuli SELLINE ja see tähendab, et vastu ootusi tuli lõpuks esimene meistritiitel. Väga üle noatera - üks kaotus rohkem või üks võit vähem oleks võinud tähendada juba jälle ilma medalita jäämist. Sel juhul oleksin ma sattunud veel ühte traditsiooni jätkama, sest et viimase viie aasta jooksul ongi minu jaoks jäetud ainult need kõige närusemad teised või neljandad kohad.
Juba umbes nädala pärast jõustub uus liiklusseadus. Väga raske on ette näha kas selle põhjal saab ratturite elu lihtsam olema või tuleb edaspidi veel rohkem vett ja vilet näha. Või kas üldse midagi muutub. Õnneks ei ole ma seni veel väga palju kuulnud jalgratturite kottimisest meie kohaliku politsei poolt ja jumal tänatud, sest et turvaline liiklemine ja seadusega ette kirjutatud liiklemine on mõnikord kaks teineteist täiesti välistavat liikumismoodust. Ja kui vaadata allpool olevat liikuvat pilti, siis on see vastuolu küllaltki globaalne mõiste.
Mitte see viimane laupäev, vaid siis hoopis 11. juuni. Vat nii juhtub kui viibida vahepeal päevade kaupa levist väljas ning pole mahti kribada mitte meetritki. Aga kilomeetreid lugesite õieti, sõita tuli nelisada ühikut, seekord mitte küll võidu ja ainult maanteel, aga plaanis oli see kõik läbida ühe päevaga - seega sadulas väga magada ka ei lastud.
Minu elu senine kõige pikem maanteesõit oli kaks nädalat tagasi Tartu rattaralli 135 km. Ajaliselt õnnestus üle-eelmise aasta Haanja100 rattamaratoni mudasel rajal viibida kokku ligi 10 tundi. Seega mingi kogemus pikast kannatamisest on varasemast olemas, aga sisuliselt ikkagi hüpe sadulasse tundmatus kohas.
Äratus kell pool neli hommikul, esimesed söögid sisse ning juba kell 4:15 kodust päikesetõusu ajal stardi poole minema. Treffpunkt oli kokku lepitud kunagise Trummi poe juurde kell viis ning sinna tuli lisaks kõigele alustuseks veel 11 km vändata. Päike rippus horisondi piiril nagu üks suur punane latern. Enne Laagrit jõe juures orus udust läbi sõites hakkas isegi natuke jahe, aga mujal oli juba tunda, et päev tõotab tulla kuum.
Viimased tulijad stardis ära oodatud, selgus et kokku sai meid alustuseks kuue hullu, ehk kolme paari jagu. Viis meest ning üks vapper naine. Sõidu ajal tundus, et see oli jõu jagamise seisukohalt minu jaoks üsna kriitiline mass rattureid. Kaks tsüklit puhata ning üks vedada - nõnda jaksas alguses veel üsna rahuldavalt kulgeda, hiljem tabasin ennast mõnigi kord unistamas, et mitu korda lihtsam võiks sõit näiteks nelja paariga olla. Üks segane sõitis sellesama raja mõni päev varem aga hoopistükkis üksipäini läbi, seda oli küll valus ette kujutada.
Minekut tegime arvatust tsipake hiljem ehk 5:10. Trummist panime läbi Nõmme, Pärnu maantee ja Järvevana tee Narva poole lõikama. Napilt tund aega sõidetud ning natuke enne Jõelähtmet läks juba esimene kumm. See tegi natuke kõhklevaks, et kui sellist jukerdamist tihedamini ette tuleb, siis me vist küll väga kaugele ei jõua, aga tegelikult oli see esimene remondipeatus sisuliselt ka päeva viimane.
Kui väiksemaid metsa-, puhke-, navigeerimis- ning poodlemispeatusi mitte arvestada, siis koosnes teekond neljast pikemast etapist ning kolmest tõhusamast söögipausist.
Esimene sutsakas 53.11 km kuskile Kaberneemeni. Sinna oli sõidu korraldaja Andrus orgunninud oma esivanemate abiga hulgaliselt putru, moosi, teed, kohvi ja muud paremat. Ehk siis tugevalt tummine hommikusöök. Sõidetud 1:49:47, keskmine kiirus 29.0, keskmine pulss peaaegu olematu 127.
Järgmine start kell 7:28. Edasi liikusime mööda põhjaranniku väiksemaid maalilisi maanteid ning üleüldse üritasime nüridaid suuremaid teid võimaluse korral vältida. Sõiduplaan nägi ise välja umbes selline.
Teist lõiku tõmmati vaatamata vastutuulele päris kõvasti, sest et tol hetkel veel rahval jaksu jätkus. Samas kui leidus mõni huvitav koht, siis leiti ikkagi aega kinni ka pidada ning asja uurida. Purekkari juures või Käsmus näiteks.
Selleks ajaks oli juba ammu selge, et seltskond on väga mõnus ning sellega võib rallit sõita küll. Kasvõi lõpuni välja kui ainult jõudu jätkuks.
Teine lõik 109.34 km, aega läks 3:35:32, keskmine kiirus 30.4, keskmine pulss 145. Lõunasöögiks maandusime Altja kõrtsis.
Otsisin lisaks einele veel midagi kohalikku ja omapärast. Leidsin menüüst koduse kalja ning see maitses väga hää. Janu oli lõunaks päris tubli, sest et mul on maanteerattal ainult üks joogitopsi hoidja ning pidin sõidu ajal natuke ökonoomitama. Õnneks oli kaasas Tartu suusamaratoniks ostetud joogivöö ning sinna läks väga tublisti igasugust vedelikku sisse. Siis oligi nii, et väiksemate peatuste ajal jõin mehise sõõmu vööst ning sõidu ajal tasapisi pudelist, mida omakorda peatuste ajal vööst täitsin.
Järgmine minemine algas kell 12:27 ja nüüd hakkas juba taguotsas tunda andma, et täna on juba natuke sõita ka saanud. Ja ilm läks kuumaks. Ja teetöölised olid kohati nagu nimme ennast meie sõidurajale ametisse seadnud. Ühes kohas oli isegi kogu sild üles võetud, ainult sõrestik alles, aga ega tõsiseid tegijaid selline pisiasi ei heiduta. Kui otse ei saa, siis minnakse ringi.
Nüüd kummitas ainult mõte, et jõuaks Sonda alla tagasipöördepunkti ära, siis on juba iga vändatav meeter ainult kodupoole. Kundas sai 200 kilomeetrit täis ning natuke hiljem läks paaril kaaslasel raskeks. Pärast väikest nõupidamist lasid nad meid eest ära ning tiksusid omasoodu edasi. Viru-Nigula poes veel korra trehvasime ja siis pidime kõigest neljase pundiga ise hakkama saama. Tagasipööre oli lõpuks tore küll, aga nüüd taganttuulega ei olnud seda ventileerivat jahutust ka nii palju enam. Rakverest oli natuke kummaline sellisel päeval niisama ringi ümber sõita, samal ajal kui oli punklaulupidu ning pandi kõvasti punki. Kõik head asjad satuvad jälle muidugi samale ajale.
Kolmas lõik oli umbes selline, et paar tugevamat vedasid ja kui ei jaksanud, siis lasid kõik neli koos tirri. Minul igatahes sel hetkel seda jõudu enam väga ei olnud. Sel hetkel kui hakkasime jõudma Tamsalu juurde Uudekülla viimasesse söögipunkti, hakkasid lehmad tee ääres tegema juba midagi sellist.
Natuke veel ja haamer oleks vist selga ära lajatanud ka. Palavusega kukkus tempo täiesti ära. Eelviimane sutsakas 121.31 km, aeg 4:25:34, keskmine kiirus allatuult ainult 27.4, keskmine pulss 142. Aga nüüd õnneks sai natuke istuda ja süüa ning sõita oli veel jäänult "ainult" 117 km. Kaks burgerit ning kaks valge klaari limonaadi hinge alla, törts külameestega juttu ning nagu ümbersünd oleks toimunud. Ma ei tea kust kohast see tuli, aga pärast väntama hakkamist olid kõik kohad uut jõudu täis.
Viimane start kell 18:13. Kohe pubist välja astudes oli tunda, et ilm oli läinud väga oluliselt jahedamaks. Ja sellevõrra oli sõit kohe palju lõbusam ja kiirem muidugi ka. Kogu sõidu teine pool oli seltskonnal täis mingeid kummalisi kustumisi ja ärkamisi. Ühel hetkel vaatad, et polegi enam kaaslasest sõitjat ning hakkab grupist maha jääma, järgmisel hetkel tõmbab kilomeetrite viisi ees nagu loom. Saad sa siis aru. Natuke enne lõppu hakkas neljane seltskond ikkagi ära lagunema. Kes tahtsid veel kuskil poodelda, need jätsin maha, sest et ei kannatanud enam pikemat valu välja. Sõit õpetas, et varustus peab olema esmaklass. Kui on kehvem pampers ning sadul hakkab vaevama või rattaking nühib sõidu ajal kuumusest paistes jalga, siis aja jooksul ei maksa loota, et see seisund läheb paremaks. Ainult halvemaks võib kõik minna. Lisaks kõigele olin vahetult enne sõitu löönud kruvikeeraja vasakusse peopessa kinni ühe voolikuklambri vahetamisel. Seetõttu oli üks toetuspunkt vähem ning teine käsi rakkus. Viimased 40 või 50 kilomeetrit kruttisin üksi. Umbes 20 kilomeetrit enne lõppu vajus päike metsa taha ära.
Neljas lõik 122.14 km, 4:18:23, keskmine kiirus 27.4, keskmine pulss 132. Tagasi jõudsin veidi enne kella ühteteist õhtul. Kokku koos varahommikuse soojendusega 416.6 km, puhast sõiduaega umbes 14 ja pool tundi.
Juuli alguses on veel kavas 600 km sõit ka ja see läheb üle Hiiumaa ja Saaremaa. Ma ei ole veel päris kindel kas ma seda tahan sõita, aga ilma ka väga ei tahaks jääda.
Nädal pealesunnitud offlaini on nüüd möödas. Juba pikemat aega läpakas muudkui vigurdas mitmel erineval moel. Mingil hetkel kaob wifi ära, seejärel heli hakib, pärast windowsi uuendusi jookseb üks, teine või kolmas asi suvalisel hetkel kokku. Sada häda ning üks rist ja viletsus. Pärast pikka ja vaevalist diagnostikat selgus lõpuks, et kõvaketas on selleks korraks ikkagi õhtal ning sellest enam saia ei tee. Nüüd on probleem lahendatud ning tuleb tõdeda, et varukoopiate tegemise vaev tasub ennast mingil hetkel tuhatkordselt ära.
Vahepeal on miljon sündmust aset leidnud. Kogunemiste sarja avapauk näiteks eelmisel teisipäeval. Esimesena tuli külla Saue koduloo uurimise seltsi rahvas. Ühing, mis on ellu kutsutud eelkõige kohaliku kultuuri- ning ajaloo kogumise ja jäädvustamise eesmärgil. Minu osalemine selles piirdus seekord eelkõige jälle kala küpsetamisega. Tuli taaskord meelde miks ma suvel väga tihti suitsuahju kurjaks ei aja – niigi on neetult palav. Ja selle nädalataguse krõbekuiva ilmaga peab olema veel eriti ettevaatlik, et ahjust mõni juhuslik säde kuskile põõsasse või muru sisse plagama ei pane.
Aga muidu oli kordaläinud üritus. Pikema jututa tõmmati pillilugu käima.
Lipp lauluga masti.
Ja siis oli rahval aega natuke suvemõnusid nautida. Pealtnäha oleks tegu nagu tsirkusetelgiga, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Siit vaatab vastu elukogemus, erudeeritus ning huvi ja tahtmine kõike seda ka teistele edasi anda.
Hoov ja väravatagune löödi autosid täis, aga mitmed ei peljanud kuuma ja vaeva ning väntasid kohale ratastega. Mõni sõiduriist oli eriliselt stiilne ning silmatorkav. Näitekse selline.
Kui mõni sellisega mööda kruisib, siis mina jään küll järele vaatama. Ja siin ei ole enam vahet kas sõitja ise on kahekümne või kaheksakümne aastane. Vaadake kasvõi millised detailid joogitopsi hoidja näol raamil või mäherdune udupasun.
Ja üha kuumemaks läheb. Suvi anno 2011 näeb välja juba umbes selline.
Aga enne kui kõike seda nautima saab hakata, tuli lipuvarras välja vahetada. Selle vana lipuvarda tugipost oli üks tõsine jonnipunn. Tükk betooni ning veel tõsisem tükk vanarauda. Ainult paarkümmend senti oligi veel maa sees kinni, loksus juba mis jube, aga kolme mehega välja tõsta ei suutnudki. Selline mitut põlvkonda väärt isalt-pojale leiutis. See oleks veel sajandeid seisnud kui poleks tehnika ja teaduse progressile ette jäänud.
Aga nüüd on uus lipuvarras siis lõpuks püsti.
Telk on ka üleval, nahk on eilsest põlenud ning suveürituste jada võib homsest pihta hakata.
Pekipõletamise ürituste kolmas etapp pärast Jõelähtmet ning Sakut ja kolmas katse lõpuks ometi läbida Palukülas kõik kavas olevad sada kilomeetrit. Eelmised kaks võimalust läksid kahjuks tehniliste probleemide nahka. Veel üle-eelmisel aastal oli rada kolmeringiline, neist õnnestus läbida kaks, enne kui keskjooks lagunes ning esimesed hammasrattad sisuliselt küljest ära hakkasid kukkuma. Eelmisel aastal läks veel nirumalt ning sõit lõppes juba esimese ringi keskel Keava mägedes. Ükskord peab ju ometi õnneks ka minema.
Selle sõidu esimene toitlustuspunkt oli avatud juba enne sõitu registreerimistelgis. Kui hetkeks järjekorda seisma jääda, siis oli kohe tunda kuidas sääsed lõid pikemalt mõtlemata londi kerre ning lasid hea maitsta. Saaks siis seekord ometi ilma mingite jamadeta. Muidu on samamoodi nagu eelmisel aastal Rõuge tuuril, et boksipeatus nõuab sisseharjutatud tiimitööd. Üks vahetab kummi ning teine ajab samal ajal oksaga sääseparvi laiali.
Stardist laisalt minema ning kõigepealt eesmärk mootor tasapisi soojaks sõita, sest et pingutus tõotab ju loodetavasti tulla pikk. Alguse põhjal oli näha, et Paluküla ei hellita rattaid ka seekord. Juba esimesel kümnel kilomeetril enne raudtee ületamist oli rattaparandajaid vähemalt tükki kolm. Eelmise aasta tulemuste ning foorumite tähelepanekute põhjal arvasin, et kolm tundi ringi kohta oleks minu jaoks väga super. Silmanurgast siis seirasin seda neetud spidomeetrit ning püüdsin mõistatada, et palju siis seekord aega võiks kuluda. Esimesed kaks tundi isegi püsisin tempos, aga kolmandal tunnil hakkas ringi tagumise otsa singlitel ning raputaval heinamaal palavus tapma ning nälg polnud ka vist enam väga kaugel. Väike kergendus oli seetõttu näha, et kolmas joogipunkt oli seekord kohe ringi algusesse mäe jalamile toodud ning kui eelmisel kahel korral leidsin mahti ainult moepärast TP-s korraks kinni pidada, siis nüüdsest venisid peatused juba õige pikaks. Näiteks kui mattidest sain üle ajaga 3:07, siis üleval mäe peal, kus vanasti joogipunkt asus, piiksus kompuuter juba rõõmsalt 3:15 täis.
Esimese ringi lõpus oli tähelepanuväärne millise tühja pilguga enamik kodanikest finišisse saabus. Raske, väga raske ja palav. Mul omal oli arvestus juba ammu sassis kui palju maratonisõitjatest üldse tagapool veel võiks olla. Kolm tundi ringi kohta oli selgelt liiga kõrgele seatud latt ning nüüd oli jäänud veel ainult kaks primitiivset eesmärki – läbida distants ning soodsate kokkusattumuste korral mitte jääda viimaseks lõpetajaks. Vaimselt olin valmis läbima viimase ringi täiesti üksi, seltsiks ainult linnulaul ning minaise, sest et vahed võisid olla niivõrd suured. Aga ei antud sellist mediteerimist kauaks, sest et juba Sepa-Jüri rabas hakkas üks selg eest vastu tulema. Üldse on see väga tore suundumus, et korraldajad näevad vaeva kas siis kohanimesid rajal tähistada või tähelepanuväärsetele rajalõikudele nimesid panna ning ka teistele sellest teada anda. Lisab sõidule tublisti värvi. Natuke hiljem enne raudteed tuli veel üks selg. Ning siis raudtee ääres pikal sirgel oli eespool veel paari sõitjat näha. Neljandas TP-s oli juba päris paras tunglemine kui korraga oli päral neli maratoonarit, kes juba lahkumas, kes alles saabumas. Kui ma paarist kodanikust enne Keavat mööda sain, kes küll enam väga ei sõitnud, aga siiski veel liikusid, siis püüdsin lihtsalt hoida sellist tempot, mis kiivri alt väga keema ei ajaks, aga samas lõpu suunas siiski edasi kannaks. Umbes üheksa kilomeetrit enne lõppu, ainsal märjemal ja pehmemal sihil, nägin taamal ühte laia punavalget särki ning mõttes tunnistasin, et see peab olema miraaž. Ainuke kellele see selga sobiks, võis olla Meelis Välk, aga minu arvutuste kohaselt oleks ta juba ammu pidanud finišis oma väljateenitud külma õlutit limpsima. See mõjus mulle nagu punane härg rätile või midagi taolist ning uudishimu sai minust võitu. Kolm kilomeetrit hiljem selgus, et polegi tegemist meelepettega ning kaaslane lihtsalt võitleb juba pikemat aega kuumuse käes krampidega. Lõpuks läks ikka kõik õnneks, jõudsime mõlemad lõpuni. Läks aega mis läks, aga aega läks, 6:43:12 ja viimaseks ka ei jäänud. Nüüd on üks rada lõpuks ometi jälle alistatud. Puhast sõiduaega tuli 6:26:32, keskmine kiirus 14.9 km/h, pulss 153/175.
Kui enne starti oli parkla autosid pilgeni täis, siis lõpuks oli juba kaugelt näha, et sealt platsilt olen mina viimane lahkuja. Asjassepühendamatu võis vist möödaminnes üksikut autot nähes päris pikalt pead murda, et milline meeltesegadus küll sundis juhti ennast selliselt kentsakalt keset vabat platsi parkima.
Olen natuke nüüd jõudnud lugeda teiste Tartu rattaralli järelkajasid ka ning natuke mõtteid koguda. Et mitte väga enesekeskseks jääda, siis tahaksin siinjuures esiteks tänada kõiki kaasrattureid, kes aitasid mind ja kogu ülejäänud loomakarja turvaliselt finišisse sõuda. Teiseks kõiki neid rattureid kes jaksasid lisaks sellele veel grupi peas tööd ka teha. Kolmandaks kõiki neid mõistvaid autojuhte, kelle elu sai hetkeks tuksi keeratud. Neljandaks korraldajaid, kes näiteks meie grupi ette ohutuseks isegi helkurvestiga punnvõrrimehe leidsid. Viiendaks, aga sugugi mitte viimaseks, kõiki rajaäärseid ergutajaid. Teist oli ka väga palju abi.
Ja igasugusele raja reostamisele kile, plastmassi, pudeli või muu tehismaterjali näol nulltolerants, igatahes. Olen nõus osalema "nõges püksi" aktsiooni läbiviimises selle reegli rikkumise puhul.
Eile üks kodanik helistas ja pöördus murega minu kui IT-spetsialisti poole, et kas ma Kalevipoja rattamaratonile ka lähen ning kuidas sinna küll registreerida saaks? Temal nimelt interneti teel ei pidavat kuidagi õnnestuma. Kuigi ma ise pole Elioni tänavu veel sõitnud ja seetõttu ka seda uut keskkonda pole veel proovinud, siis kuskilt ridade vahelt meenus, et äkki mõni teine brauser aitab. Soovitasin siis seda varianti.
Üks probleem niivõrd-kuivõrd lahendatud, sain täna säherduse e-kirja: Täname, et teatasite meile oma elektriarvesti näidu. Saime Teie näidu kätte. Palume Teil oma järgmise näidu teatada e-posti asemel meie veebilehel www.energia.ee asuvas e-teeninduses, sest 10. juulist asendame e-postkastinaidud@energia.ee e-teenindusega. Pärast 10. juulit ei kasuta me e-postkasti saabuvaid näite arve koostamise aluseks. jne.
See tähendab, et järjekordne toimiv süsteem asendatakse närvesööva ning mittetöötavaga. E-energia on nüüd panges olnud juba teist kuud järjepannu ja mitte keegi vist ei suuda garanteerida, et seda edaspidi ei juhtu. E-maili teel näitude teatamine võttis koos kirjatöö ja numbrite kontrollimisega aega umbes 30 sekundit, saab siis näha milline kadalipp järgmise kuu alguses mind ees ootab.
Selline sündmuste kuhjumine tuletas meelde viimaste aegade meeldejäävamad IT-ämbrid ning neid kogunes lühikesse ajavahemikku piinlikult palju. Esimese suurema komöödiana meenub uue Eesti Loto kodulehega seonduv aastal 2008, mil see lihtsalt ei pidanud koormusele vastu. Sama juhtus algusjärgus ARK-i ning tehnoülevaatuse infosüsteemiga, aastat täpselt ei mäleta. Lisaks sellele läks ARK-is osa andmeid tarkvarauuendusega lihtsalt kaduma. Aastal 2010, digiretsept oli töösse andmise hetkel täielik katastroof. Eelmisel sügisel uuendatud e-kool. Selle juhtumi võiks isegi liigitada musta huumori alla kui selle käki sisse poleks jälle naeruväärselt palju maksumaksja raha kanditud. Tänavu siis need e-energia ja elion cupi uus koduleht ka veel.
Väga kahetsusväärne muster, et riik, suurfirmad (Eesti Energia) ja nüüd isegi IT-firmad (pärast Elioni ja Microlingi ühinemist võiks Elioni ju ikka IT-firmaks vist ka pidada) ei suuda tagada stabiilset ning sisuliselt kvaliteetset teenust.
Sellise nähtuse üheseid põhjuseid on raske arvata. Võimalik et tööde tellijate hulka on siginenud rohkem diletante kui varem. Ülesande esmane püstitus on juba nõrk, konkursi pakkumisi hinnatakse ebaadekvaatselt, projekti täitmise etappe ei osata õieti hinnata. Teine võimalus on see, et meil ei olegi siin riigis enam piisavalt know-how'd selliste projektide edukaks läbiviimiseks. Aastaid on räägitud, et meil on olemas küll suurepärased süsteemprogrammeerijad, aga puudu jääb headest analüütikutest, rõhku ei panda testimisele, kasutajaliidest kirjutatakse ülejala ning projektijuhil jäävad kõige selle juures käed lühikeseks. Lõpuks tuleb jälle kõik välja nagu nõukogude ajal, et hoonel pole uksi-aknaid veel üldse ees, aga maja tuleb tähtajaks vastu võtta.
