Siis kui suved olid veel kuumad

Nädal pealesunnitud offlaini on nüüd möödas. Juba pikemat aega läpakas muudkui vigurdas mitmel erineval moel. Mingil hetkel kaob wifi ära, seejärel heli hakib, pärast windowsi uuendusi jookseb üks, teine või kolmas asi suvalisel hetkel kokku. Sada häda ning üks rist ja viletsus. Pärast pikka ja vaevalist diagnostikat selgus lõpuks, et kõvaketas on selleks korraks ikkagi õhtal ning sellest enam saia ei tee. Nüüd on probleem lahendatud ning tuleb tõdeda, et varukoopiate tegemise vaev tasub ennast mingil hetkel tuhatkordselt ära.

Vahepeal on miljon sündmust aset leidnud. Kogunemiste sarja avapauk näiteks eelmisel teisipäeval. Esimesena tuli külla Saue koduloo uurimise seltsi rahvas. Ühing, mis on ellu kutsutud eelkõige kohaliku kultuuri- ning ajaloo kogumise ja jäädvustamise eesmärgil. Minu osalemine selles piirdus seekord eelkõige jälle kala küpsetamisega. Tuli taaskord meelde miks ma suvel väga tihti suitsuahju kurjaks ei aja – niigi on neetult palav. Ja selle nädalataguse krõbekuiva ilmaga peab olema veel eriti ettevaatlik, et ahjust mõni juhuslik säde kuskile põõsasse või muru sisse plagama ei pane.

Aga muidu oli kordaläinud üritus. Pikema jututa tõmmati pillilugu käima.

Lipp lauluga masti.

Ja siis oli rahval aega natuke suvemõnusid nautida. Pealtnäha oleks tegu nagu tsirkusetelgiga, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Siit vaatab vastu elukogemus, erudeeritus ning huvi ja tahtmine kõike seda ka teistele edasi anda.

Hoov ja väravatagune löödi autosid täis, aga mitmed ei peljanud kuuma ja vaeva ning väntasid kohale ratastega. Mõni sõiduriist oli eriliselt stiilne ning silmatorkav. Näitekse selline.

Kui mõni sellisega mööda kruisib, siis mina jään küll järele vaatama. Ja siin ei ole enam vahet kas sõitja ise on kahekümne või kaheksakümne aastane. Vaadake kasvõi millised detailid joogitopsi hoidja näol raamil või mäherdune udupasun.