Koidust ehani

Laupäev. Brevet 400 km.

Mitte see viimane laupäev, vaid siis hoopis 11. juuni. Vat nii juhtub kui viibida vahepeal päevade kaupa levist väljas ning pole mahti kribada mitte meetritki. Aga kilomeetreid lugesite õieti, sõita tuli nelisada ühikut, seekord mitte küll võidu ja ainult maanteel, aga plaanis oli see kõik läbida ühe päevaga - seega sadulas väga magada ka ei lastud.

Minu elu senine kõige pikem maanteesõit oli kaks nädalat tagasi Tartu rattaralli 135 km. Ajaliselt õnnestus üle-eelmise aasta Haanja100 rattamaratoni mudasel rajal viibida kokku ligi 10 tundi. Seega mingi kogemus pikast kannatamisest on varasemast olemas, aga sisuliselt ikkagi hüpe sadulasse tundmatus kohas.

Äratus kell pool neli hommikul, esimesed söögid sisse ning juba kell 4:15 kodust päikesetõusu ajal stardi poole minema. Treffpunkt oli kokku lepitud kunagise Trummi poe juurde kell viis ning sinna tuli lisaks kõigele alustuseks veel 11 km vändata. Päike rippus horisondi piiril nagu üks suur punane latern. Enne Laagrit jõe juures orus udust läbi sõites hakkas isegi natuke jahe, aga mujal oli juba tunda, et päev tõotab tulla kuum.

Viimased tulijad stardis ära oodatud, selgus et kokku sai meid alustuseks kuue hullu, ehk kolme paari jagu. Viis meest ning üks vapper naine. Sõidu ajal tundus, et see oli jõu jagamise seisukohalt minu jaoks üsna kriitiline mass rattureid. Kaks tsüklit puhata ning üks vedada - nõnda jaksas alguses veel üsna rahuldavalt kulgeda, hiljem tabasin ennast mõnigi kord unistamas, et mitu korda lihtsam võiks sõit näiteks nelja paariga olla. Üks segane sõitis sellesama raja mõni päev varem aga hoopistükkis üksipäini läbi, seda oli küll valus ette kujutada.

Minekut tegime arvatust tsipake hiljem ehk 5:10. Trummist panime läbi Nõmme, Pärnu maantee ja Järvevana tee Narva poole lõikama. Napilt tund aega sõidetud ning natuke enne Jõelähtmet läks juba esimene kumm. See tegi natuke kõhklevaks, et kui sellist jukerdamist tihedamini ette tuleb, siis me vist küll väga kaugele ei jõua, aga tegelikult oli see esimene remondipeatus sisuliselt ka päeva viimane.

Kui väiksemaid metsa-, puhke-, navigeerimis- ning poodlemispeatusi mitte arvestada, siis koosnes teekond neljast pikemast etapist ning kolmest tõhusamast söögipausist.

Esimene sutsakas 53.11 km kuskile Kaberneemeni. Sinna oli sõidu korraldaja Andrus orgunninud oma esivanemate abiga hulgaliselt putru, moosi, teed, kohvi ja muud paremat. Ehk siis tugevalt tummine hommikusöök. Sõidetud 1:49:47, keskmine kiirus 29.0, keskmine pulss peaaegu olematu 127.

Järgmine start kell 7:28. Edasi liikusime mööda põhjaranniku väiksemaid maalilisi maanteid ning üleüldse üritasime nüridaid suuremaid teid võimaluse korral vältida. Sõiduplaan nägi ise välja umbes selline.


Teist lõiku tõmmati vaatamata vastutuulele päris kõvasti, sest et tol hetkel veel rahval jaksu jätkus. Samas kui leidus mõni huvitav koht, siis leiti ikkagi aega kinni ka pidada ning asja uurida. Purekkari juures või Käsmus näiteks.

Selleks ajaks oli juba ammu selge, et seltskond on väga mõnus ning sellega võib rallit sõita küll. Kasvõi lõpuni välja kui ainult jõudu jätkuks.

Teine lõik 109.34 km, aega läks 3:35:32, keskmine kiirus 30.4, keskmine pulss 145. Lõunasöögiks maandusime Altja kõrtsis.


Otsisin lisaks einele veel midagi kohalikku ja omapärast. Leidsin menüüst koduse kalja ning see maitses väga hää. Janu oli lõunaks päris tubli, sest et mul on maanteerattal ainult üks joogitopsi hoidja ning pidin sõidu ajal natuke ökonoomitama. Õnneks oli kaasas Tartu suusamaratoniks ostetud joogivöö ning sinna läks väga tublisti igasugust vedelikku sisse. Siis oligi nii, et väiksemate peatuste ajal jõin mehise sõõmu vööst ning sõidu ajal tasapisi pudelist, mida omakorda peatuste ajal vööst täitsin.

Järgmine minemine algas kell 12:27 ja nüüd hakkas juba taguotsas tunda andma, et täna on juba natuke sõita ka saanud. Ja ilm läks kuumaks. Ja teetöölised olid kohati nagu nimme ennast meie sõidurajale ametisse seadnud. Ühes kohas oli isegi kogu sild üles võetud, ainult sõrestik alles, aga ega tõsiseid tegijaid selline pisiasi ei heiduta. Kui otse ei saa, siis minnakse ringi.

Nüüd kummitas ainult mõte, et jõuaks Sonda alla tagasipöördepunkti ära, siis on juba iga vändatav meeter ainult kodupoole. Kundas sai 200 kilomeetrit täis ning natuke hiljem läks paaril kaaslasel raskeks. Pärast väikest nõupidamist lasid nad meid eest ära ning tiksusid omasoodu edasi. Viru-Nigula poes veel korra trehvasime ja siis pidime kõigest neljase pundiga ise hakkama saama. Tagasipööre oli lõpuks tore küll, aga nüüd taganttuulega ei olnud seda ventileerivat jahutust ka nii palju enam. Rakverest oli natuke kummaline sellisel päeval niisama ringi ümber sõita, samal ajal kui oli punklaulupidu ning pandi kõvasti punki. Kõik head asjad satuvad jälle muidugi samale ajale.

Kolmas lõik oli umbes selline, et paar tugevamat vedasid ja kui ei jaksanud, siis lasid kõik neli koos tirri. Minul igatahes sel hetkel seda jõudu enam väga ei olnud. Sel hetkel kui hakkasime jõudma Tamsalu juurde Uudekülla viimasesse söögipunkti, hakkasid lehmad tee ääres tegema juba midagi sellist.



Natuke veel ja haamer oleks vist selga ära lajatanud ka.
Palavusega kukkus tempo täiesti ära. Eelviimane sutsakas 121.31 km, aeg 4:25:34, keskmine kiirus allatuult ainult 27.4, keskmine pulss 142. Aga nüüd õnneks sai natuke istuda ja süüa ning sõita oli veel jäänult "ainult" 117 km. Kaks burgerit ning kaks valge klaari limonaadi hinge alla, törts külameestega juttu ning nagu ümbersünd oleks toimunud. Ma ei tea kust kohast see tuli, aga pärast väntama hakkamist olid kõik kohad uut jõudu täis.

Viimane start kell 18:13. Kohe pubist välja astudes oli tunda, et ilm oli läinud väga oluliselt jahedamaks. Ja sellevõrra oli sõit kohe palju lõbusam ja kiirem muidugi ka. Kogu sõidu teine pool oli seltskonnal täis mingeid kummalisi kustumisi ja ärkamisi. Ühel hetkel vaatad, et polegi enam kaaslasest sõitjat ning hakkab grupist maha jääma, järgmisel hetkel tõmbab kilomeetrite viisi ees nagu loom. Saad sa siis aru. Natuke enne lõppu hakkas neljane seltskond ikkagi ära lagunema. Kes tahtsid veel kuskil poodelda, need jätsin maha, sest et ei kannatanud enam pikemat valu välja. Sõit õpetas, et varustus peab olema esmaklass. Kui on kehvem pampers ning sadul hakkab vaevama või rattaking nühib sõidu ajal kuumusest paistes jalga, siis aja jooksul ei maksa loota, et see seisund läheb paremaks. Ainult halvemaks võib kõik minna. Lisaks kõigele olin vahetult enne sõitu löönud kruvikeeraja vasakusse peopessa kinni ühe voolikuklambri vahetamisel. Seetõttu oli üks toetuspunkt vähem ning teine käsi rakkus. Viimased 40 või 50 kilomeetrit kruttisin üksi. Umbes 20 kilomeetrit enne lõppu vajus päike metsa taha ära.

Neljas lõik 122.14 km, 4:18:23, keskmine kiirus 27.4, keskmine pulss 132. Tagasi jõudsin veidi enne kella ühteteist õhtul. Kokku koos varahommikuse soojendusega 416.6 km, puhast sõiduaega umbes 14 ja pool tundi.

Juuli alguses on veel kavas 600 km sõit ka ja see läheb üle Hiiumaa ja Saaremaa. Ma ei ole veel päris kindel kas ma seda tahan sõita, aga ilma ka väga ei tahaks jääda.