Päikese invasioon

Laupäev. Paluküla rattamaraton 100 km.

Pekipõletamise ürituste kolmas etapp pärast Jõelähtmet ning Sakut ja kolmas katse lõpuks ometi läbida Palukülas kõik kavas olevad sada kilomeetrit. Eelmised kaks võimalust läksid kahjuks tehniliste probleemide nahka. Veel üle-eelmisel aastal oli rada kolmeringiline, neist õnnestus läbida kaks, enne kui keskjooks lagunes ning esimesed hammasrattad sisuliselt küljest ära hakkasid kukkuma. Eelmisel aastal läks veel nirumalt ning sõit lõppes juba esimese ringi keskel Keava mägedes. Ükskord peab ju ometi õnneks ka minema.

Selle sõidu esimene toitlustuspunkt oli avatud juba enne sõitu registreerimistelgis. Kui hetkeks järjekorda seisma jääda, siis oli kohe tunda kuidas sääsed lõid pikemalt mõtlemata londi kerre ning lasid hea maitsta. Saaks siis seekord ometi ilma mingite jamadeta. Muidu on samamoodi nagu eelmisel aastal Rõuge tuuril, et boksipeatus nõuab sisseharjutatud tiimitööd. Üks vahetab kummi ning teine ajab samal ajal oksaga sääseparvi laiali.

Stardist laisalt minema ning kõigepealt eesmärk mootor tasapisi soojaks sõita, sest et pingutus tõotab ju loodetavasti tulla pikk. Alguse põhjal oli näha, et Paluküla ei hellita rattaid ka seekord. Juba esimesel kümnel kilomeetril enne raudtee ületamist oli rattaparandajaid vähemalt tükki kolm. Eelmise aasta tulemuste ning foorumite tähelepanekute põhjal arvasin, et kolm tundi ringi kohta oleks minu jaoks väga super. Silmanurgast siis seirasin seda neetud spidomeetrit ning püüdsin mõistatada, et palju siis seekord aega võiks kuluda. Esimesed kaks tundi isegi püsisin tempos, aga kolmandal tunnil hakkas ringi tagumise otsa singlitel ning raputaval heinamaal palavus tapma ning nälg polnud ka vist enam väga kaugel. Väike kergendus oli seetõttu näha, et kolmas joogipunkt oli seekord kohe ringi algusesse mäe jalamile toodud ning kui eelmisel kahel korral leidsin mahti ainult moepärast TP-s korraks kinni pidada, siis nüüdsest venisid peatused juba õige pikaks. Näiteks kui mattidest sain üle ajaga 3:07, siis üleval mäe peal, kus vanasti joogipunkt asus, piiksus kompuuter juba rõõmsalt 3:15 täis.

Esimese ringi lõpus oli tähelepanuväärne millise tühja pilguga enamik kodanikest finišisse saabus. Raske, väga raske ja palav. Mul omal oli arvestus juba ammu sassis kui palju maratonisõitjatest üldse tagapool veel võiks olla. Kolm tundi ringi kohta oli selgelt liiga kõrgele seatud latt ning nüüd oli jäänud veel ainult kaks primitiivset eesmärki – läbida distants ning soodsate kokkusattumuste korral mitte jääda viimaseks lõpetajaks. Vaimselt olin valmis läbima viimase ringi täiesti üksi, seltsiks ainult linnulaul ning minaise, sest et vahed võisid olla niivõrd suured. Aga ei antud sellist mediteerimist kauaks, sest et juba Sepa-Jüri rabas hakkas üks selg eest vastu tulema. Üldse on see väga tore suundumus, et korraldajad näevad vaeva kas siis kohanimesid rajal tähistada või tähelepanuväärsetele rajalõikudele nimesid panna ning ka teistele sellest teada anda. Lisab sõidule tublisti värvi. Natuke hiljem enne raudteed tuli veel üks selg. Ning siis raudtee ääres pikal sirgel oli eespool veel paari sõitjat näha. Neljandas TP-s oli juba päris paras tunglemine kui korraga oli päral neli maratoonarit, kes juba lahkumas, kes alles saabumas. Kui ma paarist kodanikust enne Keavat mööda sain, kes küll enam väga ei sõitnud, aga siiski veel liikusid, siis püüdsin lihtsalt hoida sellist tempot, mis kiivri alt väga keema ei ajaks, aga samas lõpu suunas siiski edasi kannaks. Umbes üheksa kilomeetrit enne lõppu, ainsal märjemal ja pehmemal sihil, nägin taamal ühte laia punavalget särki ning mõttes tunnistasin, et see peab olema miraaž. Ainuke kellele see selga sobiks, võis olla Meelis Välk, aga minu arvutuste kohaselt oleks ta juba ammu pidanud finišis oma väljateenitud külma õlutit limpsima. See mõjus mulle nagu punane härg rätile või midagi taolist ning uudishimu sai minust võitu. Kolm kilomeetrit hiljem selgus, et polegi tegemist meelepettega ning kaaslane lihtsalt võitleb juba pikemat aega kuumuse käes krampidega. Lõpuks läks ikka kõik õnneks, jõudsime mõlemad lõpuni. Läks aega mis läks, aga aega läks, 6:43:12 ja viimaseks ka ei jäänud. Nüüd on üks rada lõpuks ometi jälle alistatud. Puhast sõiduaega tuli 6:26:32, keskmine kiirus 14.9 km/h, pulss 153/175.

Kui enne starti oli parkla autosid pilgeni täis, siis lõpuks oli juba kaugelt näha, et sealt platsilt olen mina viimane lahkuja. Asjassepühendamatu võis vist möödaminnes üksikut autot nähes päris pikalt pead murda, et milline meeltesegadus küll sundis juhti ennast selliselt kentsakalt keset vabat platsi parkima.