Meretagune maa

Sel nädalavahetusel enne jaanipäeva, kui üks osa progressiivsest inimkonnast valmistus Rõuge kolmepäevase maastikurattatuuri alguseks, sättis teine sarnane seltskond ennast jälle valmis Ruhnu reisiks. Selles mõttes jälle, et igal aastal on pritsuklubi teinud tõsisemaid ja vähem tõsisemaid plaane Ruhnu kohale minna, aga alati oleme lõpetanud hoopis kusagil mujal. Kord ei sobi aeg seltskonnale ja teine kord pole parajat transporti, siis on veel kolmas ja viies häda. Aga seekord kippus asi minema tõsiseks, mitu päeva enne reisi loeti hoolega ilmateadet ja uuriti korduvalt tuulesuundi ning lõpuks otsustati, et hilja on alt ära hüpata, nüüd ongi minek.

Start reede ennelõunal Audrurannast kakuamiga, millel pealkirjaks Mare. Nagu hiljem selgus, sõidab sellega ühte otsa umbes kuus ja pool tundi ning selle ajaga juhtub merel nii mõndagi.

Start oli paljulubavalt ilusa ilmaga ning hetkel oli veel sõprade nägudel näha entusiasmi.

Tormiennustust ma tuules kuulen.
Toob see naeratuse mulle suule.

Kui juba Kihnu külje alt välja sõitsime, siis läks järk-järgult tuulisemaks ning jahedamaks. Õnneks oli külmarohtu ning voblat varutud piisavalt ja kuigi umbes tund aega sõidu jooksul polnud kriipsu maad mitte ühestki kaarest näha, siis elu oli endiselt hernes ning sõit läks sama lauluga edasi.

Tean, et ootad mind sa.
Õlut loota võin ma
hästi kanget.

Aga lõpuks olime sunnitud pilve alla ära sõitma, ilm läks halliks ning viimased tund või poolteist pritsis vett ühtviisi nii alt kui ka ülevalt.

Võta näpust hoopis seersant range.
Kallab kaela külma vett mul pange.

Kummalisel kombel kujunes tagasisõit peaaegu samasuguseks. Ringsu sadamast välja sõites ilm jälle selline udune ja tuuline, Kihnu ligi jõudes Pärnu lahes tuul vaikne ning päike tuli jälle välja. Ainult et tagasi tulles vihma ei sadanud ning tuul oli pühapäeva hommikul veel tugevam ning lainel korralik jänes peal. Kohe meie ees sõitis Ruhnu sadamast välja üks purjekas ja seda oli päris jube vaadata kuidas laine toda harjade peal loopis põnts ja põnts. Ja ega meie pähklikoor sellest jahist mõõtmete poolest palju ei erinenud, paar korda laksas laine meid ikka nii korralikult, et mehed ja kinnitamata asjad lendasid kuhu jumal juhatas. Õnneks ei pidanud seda horrorit ise kõrvalt vaatama ja selle võrra ei tundunud sõit ka eriti kole, lihtsalt loksutamine oli tüütult pikk.

Selle kahe sõidu vahele jäi siis põhimõtteliselt üks laupäevane päev saare peal ringi kolistamiseks, sest et reede õhtul ei tekkinud taevasse vaadates kellelgi ketserlikku mõtet ajaloolise hõnguga Liise talu aidast välja ronida.

Aga laupäev tervitas meid suurepärase suvise ilmaga ja siis õnnestus loodetavasti enamvähem kõik ära näha, mida Ruhnul meile näidata oli. Olgu selleks siis puukirik.

Tuletorn.

Või lihtsalt üks tavaline surnud hüljes.

Et see kõik kiiremini ja lihtsamini kätte tuleks, oli muidugi mõista velo jälle ühes. Ja et sellest ühiskonnale veel rohkem kasu sünniks, siis kärmelt ehitati see käepäraste vahenditega esmatarbekaupade veokiks.

Selleks, et elamus veel täiuslikum saaks, ei pidanud ise aga üldse mitte kuhugi minema, sest et kõige krooniks toodi vaagen suitsusiiga ööbimiskoha treppi.

Noh ja pritsuklubi põhitegevuse jaoks jäi selle kõige kõrvalt muidugi ka aega tegeleda piisavalt. Tehtud.