Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest kui mingil hetkel selgus, et Meelise sünnipäev satub enamvähem meie Ruhnu reisiga ühte sektorisse. Mõne hetke möödudes tekkis sõpradel mõte, et kingime talle sel puhul ankru, õlleankru. Teiseks tuli sõpradel veel parem mõte, et see ankur ei pea ju mitte sugugi tühi olema, siis on sõit selle võrra kõigil lõbusam. Ja kui Toomas saatis mind maltoosa järele SELLEL aadressil, siis hakkas endal ka kohe idee idanema. Asi nimelt selles, et seal müüakse Belgia õllede stardimaterjale ka ning räägitagu mis tahes, aga Belgia õllest mina paremat ei tea. Eks me kõik mäletame, mis siis juhtus kui pritsuklubi Belgiasse lahti lasti ja kui palju erinevaid, ma rõhutan, erinevaid sorte meie maitsemeeli erutas.
Nüüd on siis olukord selline, et ankur on mul ju ammusest ajast küll olemas, aga millal see viimati üldse õlut nägi, kas ta on töökõlbulik ja mis sealt enne pruulimist välja õnnestub pesta, pole veel üldse selge.
Materjali läheb sinna ka päris tublisti, sest et ankur on silma järgi hinnates ca 40 liitrit suur vist küll. Olen ma ikka mentaalselt valmis taluma saatuse lööke kui kogu see virre oskamatuse tõttu aia taha läheb? Kõik need jutud esimesest vasikast, eks ole. Maltoosad ise näevad pealtnäha välja sellised ning nii üllatav kui see ka ei tundu, siis arvutuste põhjal peaks väärt joogi omahind oskuslikul majandamisel jääma praegusel hetkel alla ühe euro liiter.
Nüüd tuleb need 1+1 kokku panna ning vähemalt korra katsun suve jooksul segu kokku ära keeta ka, sest et Meelisele tehtud kodune kraam maitses vastupandamatult hea ning mina tahan seda kõike veel saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar