Romuralli anatoomia

Viimastel nädalavahetustel on olnud nii palju üritusi toimetada, et trenn on jäänud natuke unarusse ning pigem on jäänud aega ainult tugitoolispordi jaoks, Tour de France on ju pooleli. Seni arvasin, et Tartu rattaralli on üks neetud hullumaja eeskoda, aga tour astub sellest veel paar sammu edasi. Minu mõistus ei võta kinni kuidas on võimalik ühte maailma tippsündmust sedaviisi korraldada. Vähe sellest, et sõitjad ise tekitavad hullupööra hulle olukordi ning kukkumisi. Siin on näha kuidas Astana kamraadid tirivad Vino-t võpsikust välja. Ilmselt pani ta kaassõitjate abil lennuga üle piirde vastu puud ning tulemuseks reieluu murd ning mõrane vaagnaluu. Kõik. Arvatakse, et selle mehe karjäär on nüüd lõppenud.

Aga sellesama esimese nädala jooksul on juba kukkumisi tekitanud ka üks idioodist pealtvaataja. See on pildi poolest juba nagu Tartu rattaralli kus rahvast jätkus lebama kogu tee laiuses ning möödasõitu tuli kraavist otsida.

Siis sõideti üks rattur idioodist tsiklimehe poolt maha.

Ja kõige tipuks keeras pühapäeval idioot number kolm autoga liidergrupile nõnda küljepealt sisse, et üks rattur lendas kõrge kaarega okastraatidesse. Kuigi see on üsna jube pealt vaadata, siis tõe ja õiguse koha pealt peab mainima, et mõlemad kukkujad jõudsid finišisse.

Alati olen arvanud, et kui tahad kukkumistest pääseda, siis on kaks võimalust. Kas jää maha või sõida grupist eest ära ja ongi rahu majas. Aga nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis alati ei ole sellest ka kasu.

Need pildid on ainult üks murdosa kõigist kukkumistest tänavusel tuuril ja kui kõik need asfaldiembamised kokku liita, siis mina ei kujuta ette millise valuläve najal mehed sõidavad. Katkestajaid on muidugi ka, aga samas sõidab enamus ju ikka veel edasi. Eriti raske on seda ette kujutada tuuri kontekstis. Pärast kukkumist on esimene emotsioon ju ikka, et aidake mind ainult sadulasse tagasi ja nüüd ma teile alles näitan. Esimese soojaga on seda kõike võimalik teha ka, aga proovige järgmine päev leida motivatsiooni koha eest võidelda või üldse sadulasse istuda.

Hindan oma kogemuste põhjal kuidas kukkumised maitsevad. Elva rattamaraton 2007. Nippel Kulbilohu krossirajal. Kogemuse puudumise tõttu keerasin täiesti süütus olukorras kõrvalt kostuva karjatuse tõttu instiktiivselt teisele poole raja serva liiva sisse ning käisin üle kaela. Tulemuseks puruks ranne. Katsusin lõpuni sõita, aga poole tee peal läks kumm ka tühjaks ning ühe käega seda ei vaheta. Järgmise nädala jooksul oli tegu, et selle vigase käega kasvõi paberilehte maast üles tõsta. Siis hakkas tasapisi paranema, aga veel üks nädal hiljem Otepää maratonil sõitsin raja läbi ühe käe ning selle teibitud köndiga ja sisuliselt viimasel mudasel laskumisel suutsin samale haigele poole külje maha panna. Silmist lõi tuld välja. Lõplikuks taastumiseks läks tubli mitu kuud. Mulgi rattamaraton 2010. Nippel jälle krossirajal, seekord Holstre-Pollis. Ilmaolud olid kevadel väga ekstreemsed, talv oli lumine ning pikk ja stardis hakkas veel vihma ka järjepannu sadama. Hirmus võimlemine ja tasakaaluhoidmine oli koguaeg lenksu taga, lõpuks olid pidurid otsas ja jõud oli otsas, prillid olid paska täis ning tähelepanu oli ka lõppemas. Krossiraja laskumisel sõitsin risti mingisse vakku sisse ning järjekordne ülekaela nippel, seekord lahtise kruusa peale. Esimene emotsioon oli küll selline, et nüüd on kõik lõppenud, aga järgmine hetk jälle jonniga püsti. Esijooks kõver nagu bumerang ning ei mahtunud enam amordi vahelt läbi. Toore jõuga tallusin enamvähem sirgeks ja sõidetavaks ning väntasin tasapisi finiši poole. Kohale jõudsin ka. Tulemus on selline, et siiamaani annab puus natuke tunda. Kõige hullem oli Tartu rattaralli kaks nädalat pärast matsu, kõik kohad on nii valusad, pöörata üldse ei saa, süüa taskust võtta ei saa, jooki pudelist võtta ka ei saa. Sellest ma mõtlen, et hea küll, etapi sõidavad profid lõpuni, aga kuidas nad küll tuuril järgmisel päeval starti suudavad minna. On siis tõesti neil nii vägev med.teenistus ja süstid ja värgid, mis valu maha võtavad. Kolmas litakas oli tänavu 2011 Saku100 maratonil, jälle külg maha täiesti süütus olukorras ning ihuüksi, ribid olid hiljem nii valusad, et poolteist kuud väga sügavalt sisse hingata ei saanud, nüüd on kõik õnneks jälle paigas.

Kui nüüd kõik see hala ühe sõnaga kokku võtta, siis tahaksin tsiteerida Winston Churchilli, kelle käest küsiti pikaealisuse saladust. Mees kelle sünonüüm on sigar ja kes elas üle 90 aasta vanaks, vastas selle peale lühidalt "No sports". Mõnes mõttes on tal õigus.

Üks mõte, üks tegu

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest kui mingil hetkel selgus, et Meelise sünnipäev satub enamvähem meie Ruhnu reisiga ühte sektorisse. Mõne hetke möödudes tekkis sõpradel mõte, et kingime talle sel puhul ankru, õlleankru. Teiseks tuli sõpradel veel parem mõte, et see ankur ei pea ju mitte sugugi tühi olema, siis on sõit selle võrra kõigil lõbusam. Ja kui Toomas saatis mind maltoosa järele SELLEL aadressil, siis hakkas endal ka kohe idee idanema. Asi nimelt selles, et seal müüakse Belgia õllede stardimaterjale ka ning räägitagu mis tahes, aga Belgia õllest mina paremat ei tea. Eks me kõik mäletame, mis siis juhtus kui pritsuklubi Belgiasse lahti lasti ja kui palju erinevaid, ma rõhutan, erinevaid sorte meie maitsemeeli erutas.

Nüüd on siis olukord selline, et ankur on mul ju ammusest ajast küll olemas, aga millal see viimati üldse õlut nägi, kas ta on töökõlbulik ja mis sealt enne pruulimist välja õnnestub pesta, pole veel üldse selge.

Materjali läheb sinna ka päris tublisti, sest et ankur on silma järgi hinnates ca 40 liitrit suur vist küll. Olen ma ikka mentaalselt valmis taluma saatuse lööke kui kogu see virre oskamatuse tõttu aia taha läheb? Kõik need jutud esimesest vasikast, eks ole. Maltoosad ise näevad pealtnäha välja sellised ning nii üllatav kui see ka ei tundu, siis arvutuste põhjal peaks väärt joogi omahind oskuslikul majandamisel jääma praegusel hetkel alla ühe euro liiter.

Nüüd tuleb need 1+1 kokku panna ning vähemalt korra katsun suve jooksul segu kokku ära keeta ka, sest et Meelisele tehtud kodune kraam maitses vastupandamatult hea ning mina tahan seda kõike veel saada.

Meretagune maa

Sel nädalavahetusel enne jaanipäeva, kui üks osa progressiivsest inimkonnast valmistus Rõuge kolmepäevase maastikurattatuuri alguseks, sättis teine sarnane seltskond ennast jälle valmis Ruhnu reisiks. Selles mõttes jälle, et igal aastal on pritsuklubi teinud tõsisemaid ja vähem tõsisemaid plaane Ruhnu kohale minna, aga alati oleme lõpetanud hoopis kusagil mujal. Kord ei sobi aeg seltskonnale ja teine kord pole parajat transporti, siis on veel kolmas ja viies häda. Aga seekord kippus asi minema tõsiseks, mitu päeva enne reisi loeti hoolega ilmateadet ja uuriti korduvalt tuulesuundi ning lõpuks otsustati, et hilja on alt ära hüpata, nüüd ongi minek.

Start reede ennelõunal Audrurannast kakuamiga, millel pealkirjaks Mare. Nagu hiljem selgus, sõidab sellega ühte otsa umbes kuus ja pool tundi ning selle ajaga juhtub merel nii mõndagi.

Start oli paljulubavalt ilusa ilmaga ning hetkel oli veel sõprade nägudel näha entusiasmi.

Tormiennustust ma tuules kuulen.
Toob see naeratuse mulle suule.

Kui juba Kihnu külje alt välja sõitsime, siis läks järk-järgult tuulisemaks ning jahedamaks. Õnneks oli külmarohtu ning voblat varutud piisavalt ja kuigi umbes tund aega sõidu jooksul polnud kriipsu maad mitte ühestki kaarest näha, siis elu oli endiselt hernes ning sõit läks sama lauluga edasi.

Tean, et ootad mind sa.
Õlut loota võin ma
hästi kanget.

Aga lõpuks olime sunnitud pilve alla ära sõitma, ilm läks halliks ning viimased tund või poolteist pritsis vett ühtviisi nii alt kui ka ülevalt.

Võta näpust hoopis seersant range.
Kallab kaela külma vett mul pange.

Kummalisel kombel kujunes tagasisõit peaaegu samasuguseks. Ringsu sadamast välja sõites ilm jälle selline udune ja tuuline, Kihnu ligi jõudes Pärnu lahes tuul vaikne ning päike tuli jälle välja. Ainult et tagasi tulles vihma ei sadanud ning tuul oli pühapäeva hommikul veel tugevam ning lainel korralik jänes peal. Kohe meie ees sõitis Ruhnu sadamast välja üks purjekas ja seda oli päris jube vaadata kuidas laine toda harjade peal loopis põnts ja põnts. Ja ega meie pähklikoor sellest jahist mõõtmete poolest palju ei erinenud, paar korda laksas laine meid ikka nii korralikult, et mehed ja kinnitamata asjad lendasid kuhu jumal juhatas. Õnneks ei pidanud seda horrorit ise kõrvalt vaatama ja selle võrra ei tundunud sõit ka eriti kole, lihtsalt loksutamine oli tüütult pikk.

Selle kahe sõidu vahele jäi siis põhimõtteliselt üks laupäevane päev saare peal ringi kolistamiseks, sest et reede õhtul ei tekkinud taevasse vaadates kellelgi ketserlikku mõtet ajaloolise hõnguga Liise talu aidast välja ronida.

Aga laupäev tervitas meid suurepärase suvise ilmaga ja siis õnnestus loodetavasti enamvähem kõik ära näha, mida Ruhnul meile näidata oli. Olgu selleks siis puukirik.

Tuletorn.

Või lihtsalt üks tavaline surnud hüljes.

Et see kõik kiiremini ja lihtsamini kätte tuleks, oli muidugi mõista velo jälle ühes. Ja et sellest ühiskonnale veel rohkem kasu sünniks, siis kärmelt ehitati see käepäraste vahenditega esmatarbekaupade veokiks.

Selleks, et elamus veel täiuslikum saaks, ei pidanud ise aga üldse mitte kuhugi minema, sest et kõige krooniks toodi vaagen suitsusiiga ööbimiskoha treppi.

Noh ja pritsuklubi põhitegevuse jaoks jäi selle kõige kõrvalt muidugi ka aega tegeleda piisavalt. Tehtud.

Hämmeldus

Kirikabe Eesti meistrivõistlused on nüüd siis läbi. Jälle üle nende samade kivide ja kändude nagu igal aastal. Selline traditsioon juba kujunenud, et ei oska seda mängu kuidagi lihtsamalt mängida - pidevalt astun ühe käki seest teise sisse ja terve hooaeg kulub siis hiljem igasuguste jamade lahendamise peale. Sel aastal ka - ühte mängu ei suutnudki ära klaarida ning kaotasin lõppeks ära. Aga asjaolud loksusid kuidagi nii eriti soodsalt paika, et kui punktid kokku löödi, siis tabel tuli SELLINE ja see tähendab, et vastu ootusi tuli lõpuks esimene meistritiitel. Väga üle noatera - üks kaotus rohkem või üks võit vähem oleks võinud tähendada juba jälle ilma medalita jäämist. Sel juhul oleksin ma sattunud veel ühte traditsiooni jätkama, sest et viimase viie aasta jooksul ongi minu jaoks jäetud ainult need kõige närusemad teised või neljandad kohad.

Seadust järgides või turvaliselt?

Juba umbes nädala pärast jõustub uus liiklusseadus. Väga raske on ette näha kas selle põhjal saab ratturite elu lihtsam olema või tuleb edaspidi veel rohkem vett ja vilet näha. Või kas üldse midagi muutub. Õnneks ei ole ma seni veel väga palju kuulnud jalgratturite kottimisest meie kohaliku politsei poolt ja jumal tänatud, sest et turvaline liiklemine ja seadusega ette kirjutatud liiklemine on mõnikord kaks teineteist täiesti välistavat liikumismoodust. Ja kui vaadata allpool olevat liikuvat pilti, siis on see vastuolu küllaltki globaalne mõiste.

Koidust ehani

Laupäev. Brevet 400 km.

Mitte see viimane laupäev, vaid siis hoopis 11. juuni. Vat nii juhtub kui viibida vahepeal päevade kaupa levist väljas ning pole mahti kribada mitte meetritki. Aga kilomeetreid lugesite õieti, sõita tuli nelisada ühikut, seekord mitte küll võidu ja ainult maanteel, aga plaanis oli see kõik läbida ühe päevaga - seega sadulas väga magada ka ei lastud.

Minu elu senine kõige pikem maanteesõit oli kaks nädalat tagasi Tartu rattaralli 135 km. Ajaliselt õnnestus üle-eelmise aasta Haanja100 rattamaratoni mudasel rajal viibida kokku ligi 10 tundi. Seega mingi kogemus pikast kannatamisest on varasemast olemas, aga sisuliselt ikkagi hüpe sadulasse tundmatus kohas.

Äratus kell pool neli hommikul, esimesed söögid sisse ning juba kell 4:15 kodust päikesetõusu ajal stardi poole minema. Treffpunkt oli kokku lepitud kunagise Trummi poe juurde kell viis ning sinna tuli lisaks kõigele alustuseks veel 11 km vändata. Päike rippus horisondi piiril nagu üks suur punane latern. Enne Laagrit jõe juures orus udust läbi sõites hakkas isegi natuke jahe, aga mujal oli juba tunda, et päev tõotab tulla kuum.

Viimased tulijad stardis ära oodatud, selgus et kokku sai meid alustuseks kuue hullu, ehk kolme paari jagu. Viis meest ning üks vapper naine. Sõidu ajal tundus, et see oli jõu jagamise seisukohalt minu jaoks üsna kriitiline mass rattureid. Kaks tsüklit puhata ning üks vedada - nõnda jaksas alguses veel üsna rahuldavalt kulgeda, hiljem tabasin ennast mõnigi kord unistamas, et mitu korda lihtsam võiks sõit näiteks nelja paariga olla. Üks segane sõitis sellesama raja mõni päev varem aga hoopistükkis üksipäini läbi, seda oli küll valus ette kujutada.

Minekut tegime arvatust tsipake hiljem ehk 5:10. Trummist panime läbi Nõmme, Pärnu maantee ja Järvevana tee Narva poole lõikama. Napilt tund aega sõidetud ning natuke enne Jõelähtmet läks juba esimene kumm. See tegi natuke kõhklevaks, et kui sellist jukerdamist tihedamini ette tuleb, siis me vist küll väga kaugele ei jõua, aga tegelikult oli see esimene remondipeatus sisuliselt ka päeva viimane.

Kui väiksemaid metsa-, puhke-, navigeerimis- ning poodlemispeatusi mitte arvestada, siis koosnes teekond neljast pikemast etapist ning kolmest tõhusamast söögipausist.

Esimene sutsakas 53.11 km kuskile Kaberneemeni. Sinna oli sõidu korraldaja Andrus orgunninud oma esivanemate abiga hulgaliselt putru, moosi, teed, kohvi ja muud paremat. Ehk siis tugevalt tummine hommikusöök. Sõidetud 1:49:47, keskmine kiirus 29.0, keskmine pulss peaaegu olematu 127.

Järgmine start kell 7:28. Edasi liikusime mööda põhjaranniku väiksemaid maalilisi maanteid ning üleüldse üritasime nüridaid suuremaid teid võimaluse korral vältida. Sõiduplaan nägi ise välja umbes selline.


Teist lõiku tõmmati vaatamata vastutuulele päris kõvasti, sest et tol hetkel veel rahval jaksu jätkus. Samas kui leidus mõni huvitav koht, siis leiti ikkagi aega kinni ka pidada ning asja uurida. Purekkari juures või Käsmus näiteks.

Selleks ajaks oli juba ammu selge, et seltskond on väga mõnus ning sellega võib rallit sõita küll. Kasvõi lõpuni välja kui ainult jõudu jätkuks.

Teine lõik 109.34 km, aega läks 3:35:32, keskmine kiirus 30.4, keskmine pulss 145. Lõunasöögiks maandusime Altja kõrtsis.


Otsisin lisaks einele veel midagi kohalikku ja omapärast. Leidsin menüüst koduse kalja ning see maitses väga hää. Janu oli lõunaks päris tubli, sest et mul on maanteerattal ainult üks joogitopsi hoidja ning pidin sõidu ajal natuke ökonoomitama. Õnneks oli kaasas Tartu suusamaratoniks ostetud joogivöö ning sinna läks väga tublisti igasugust vedelikku sisse. Siis oligi nii, et väiksemate peatuste ajal jõin mehise sõõmu vööst ning sõidu ajal tasapisi pudelist, mida omakorda peatuste ajal vööst täitsin.

Järgmine minemine algas kell 12:27 ja nüüd hakkas juba taguotsas tunda andma, et täna on juba natuke sõita ka saanud. Ja ilm läks kuumaks. Ja teetöölised olid kohati nagu nimme ennast meie sõidurajale ametisse seadnud. Ühes kohas oli isegi kogu sild üles võetud, ainult sõrestik alles, aga ega tõsiseid tegijaid selline pisiasi ei heiduta. Kui otse ei saa, siis minnakse ringi.

Nüüd kummitas ainult mõte, et jõuaks Sonda alla tagasipöördepunkti ära, siis on juba iga vändatav meeter ainult kodupoole. Kundas sai 200 kilomeetrit täis ning natuke hiljem läks paaril kaaslasel raskeks. Pärast väikest nõupidamist lasid nad meid eest ära ning tiksusid omasoodu edasi. Viru-Nigula poes veel korra trehvasime ja siis pidime kõigest neljase pundiga ise hakkama saama. Tagasipööre oli lõpuks tore küll, aga nüüd taganttuulega ei olnud seda ventileerivat jahutust ka nii palju enam. Rakverest oli natuke kummaline sellisel päeval niisama ringi ümber sõita, samal ajal kui oli punklaulupidu ning pandi kõvasti punki. Kõik head asjad satuvad jälle muidugi samale ajale.

Kolmas lõik oli umbes selline, et paar tugevamat vedasid ja kui ei jaksanud, siis lasid kõik neli koos tirri. Minul igatahes sel hetkel seda jõudu enam väga ei olnud. Sel hetkel kui hakkasime jõudma Tamsalu juurde Uudekülla viimasesse söögipunkti, hakkasid lehmad tee ääres tegema juba midagi sellist.



Natuke veel ja haamer oleks vist selga ära lajatanud ka.
Palavusega kukkus tempo täiesti ära. Eelviimane sutsakas 121.31 km, aeg 4:25:34, keskmine kiirus allatuult ainult 27.4, keskmine pulss 142. Aga nüüd õnneks sai natuke istuda ja süüa ning sõita oli veel jäänult "ainult" 117 km. Kaks burgerit ning kaks valge klaari limonaadi hinge alla, törts külameestega juttu ning nagu ümbersünd oleks toimunud. Ma ei tea kust kohast see tuli, aga pärast väntama hakkamist olid kõik kohad uut jõudu täis.

Viimane start kell 18:13. Kohe pubist välja astudes oli tunda, et ilm oli läinud väga oluliselt jahedamaks. Ja sellevõrra oli sõit kohe palju lõbusam ja kiirem muidugi ka. Kogu sõidu teine pool oli seltskonnal täis mingeid kummalisi kustumisi ja ärkamisi. Ühel hetkel vaatad, et polegi enam kaaslasest sõitjat ning hakkab grupist maha jääma, järgmisel hetkel tõmbab kilomeetrite viisi ees nagu loom. Saad sa siis aru. Natuke enne lõppu hakkas neljane seltskond ikkagi ära lagunema. Kes tahtsid veel kuskil poodelda, need jätsin maha, sest et ei kannatanud enam pikemat valu välja. Sõit õpetas, et varustus peab olema esmaklass. Kui on kehvem pampers ning sadul hakkab vaevama või rattaking nühib sõidu ajal kuumusest paistes jalga, siis aja jooksul ei maksa loota, et see seisund läheb paremaks. Ainult halvemaks võib kõik minna. Lisaks kõigele olin vahetult enne sõitu löönud kruvikeeraja vasakusse peopessa kinni ühe voolikuklambri vahetamisel. Seetõttu oli üks toetuspunkt vähem ning teine käsi rakkus. Viimased 40 või 50 kilomeetrit kruttisin üksi. Umbes 20 kilomeetrit enne lõppu vajus päike metsa taha ära.

Neljas lõik 122.14 km, 4:18:23, keskmine kiirus 27.4, keskmine pulss 132. Tagasi jõudsin veidi enne kella ühteteist õhtul. Kokku koos varahommikuse soojendusega 416.6 km, puhast sõiduaega umbes 14 ja pool tundi.

Juuli alguses on veel kavas 600 km sõit ka ja see läheb üle Hiiumaa ja Saaremaa. Ma ei ole veel päris kindel kas ma seda tahan sõita, aga ilma ka väga ei tahaks jääda.

Siis kui suved olid veel kuumad

Nädal pealesunnitud offlaini on nüüd möödas. Juba pikemat aega läpakas muudkui vigurdas mitmel erineval moel. Mingil hetkel kaob wifi ära, seejärel heli hakib, pärast windowsi uuendusi jookseb üks, teine või kolmas asi suvalisel hetkel kokku. Sada häda ning üks rist ja viletsus. Pärast pikka ja vaevalist diagnostikat selgus lõpuks, et kõvaketas on selleks korraks ikkagi õhtal ning sellest enam saia ei tee. Nüüd on probleem lahendatud ning tuleb tõdeda, et varukoopiate tegemise vaev tasub ennast mingil hetkel tuhatkordselt ära.

Vahepeal on miljon sündmust aset leidnud. Kogunemiste sarja avapauk näiteks eelmisel teisipäeval. Esimesena tuli külla Saue koduloo uurimise seltsi rahvas. Ühing, mis on ellu kutsutud eelkõige kohaliku kultuuri- ning ajaloo kogumise ja jäädvustamise eesmärgil. Minu osalemine selles piirdus seekord eelkõige jälle kala küpsetamisega. Tuli taaskord meelde miks ma suvel väga tihti suitsuahju kurjaks ei aja – niigi on neetult palav. Ja selle nädalataguse krõbekuiva ilmaga peab olema veel eriti ettevaatlik, et ahjust mõni juhuslik säde kuskile põõsasse või muru sisse plagama ei pane.

Aga muidu oli kordaläinud üritus. Pikema jututa tõmmati pillilugu käima.

Lipp lauluga masti.

Ja siis oli rahval aega natuke suvemõnusid nautida. Pealtnäha oleks tegu nagu tsirkusetelgiga, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Siit vaatab vastu elukogemus, erudeeritus ning huvi ja tahtmine kõike seda ka teistele edasi anda.

Hoov ja väravatagune löödi autosid täis, aga mitmed ei peljanud kuuma ja vaeva ning väntasid kohale ratastega. Mõni sõiduriist oli eriliselt stiilne ning silmatorkav. Näitekse selline.

Kui mõni sellisega mööda kruisib, siis mina jään küll järele vaatama. Ja siin ei ole enam vahet kas sõitja ise on kahekümne või kaheksakümne aastane. Vaadake kasvõi millised detailid joogitopsi hoidja näol raamil või mäherdune udupasun.

Invasioon jätkub

Ja üha kuumemaks läheb. Suvi anno 2011 näeb välja juba umbes selline.

Aga enne kui kõike seda nautima saab hakata, tuli lipuvarras välja vahetada. Selle vana lipuvarda tugipost oli üks tõsine jonnipunn. Tükk betooni ning veel tõsisem tükk vanarauda. Ainult paarkümmend senti oligi veel maa sees kinni, loksus juba mis jube, aga kolme mehega välja tõsta ei suutnudki. Selline mitut põlvkonda väärt isalt-pojale leiutis. See oleks veel sajandeid seisnud kui poleks tehnika ja teaduse progressile ette jäänud.

Aga nüüd on uus lipuvarras siis lõpuks püsti.


Telk on ka üleval, nahk on eilsest põlenud ning suveürituste jada võib homsest pihta hakata.

Päikese invasioon

Laupäev. Paluküla rattamaraton 100 km.

Pekipõletamise ürituste kolmas etapp pärast Jõelähtmet ning Sakut ja kolmas katse lõpuks ometi läbida Palukülas kõik kavas olevad sada kilomeetrit. Eelmised kaks võimalust läksid kahjuks tehniliste probleemide nahka. Veel üle-eelmisel aastal oli rada kolmeringiline, neist õnnestus läbida kaks, enne kui keskjooks lagunes ning esimesed hammasrattad sisuliselt küljest ära hakkasid kukkuma. Eelmisel aastal läks veel nirumalt ning sõit lõppes juba esimese ringi keskel Keava mägedes. Ükskord peab ju ometi õnneks ka minema.

Selle sõidu esimene toitlustuspunkt oli avatud juba enne sõitu registreerimistelgis. Kui hetkeks järjekorda seisma jääda, siis oli kohe tunda kuidas sääsed lõid pikemalt mõtlemata londi kerre ning lasid hea maitsta. Saaks siis seekord ometi ilma mingite jamadeta. Muidu on samamoodi nagu eelmisel aastal Rõuge tuuril, et boksipeatus nõuab sisseharjutatud tiimitööd. Üks vahetab kummi ning teine ajab samal ajal oksaga sääseparvi laiali.

Stardist laisalt minema ning kõigepealt eesmärk mootor tasapisi soojaks sõita, sest et pingutus tõotab ju loodetavasti tulla pikk. Alguse põhjal oli näha, et Paluküla ei hellita rattaid ka seekord. Juba esimesel kümnel kilomeetril enne raudtee ületamist oli rattaparandajaid vähemalt tükki kolm. Eelmise aasta tulemuste ning foorumite tähelepanekute põhjal arvasin, et kolm tundi ringi kohta oleks minu jaoks väga super. Silmanurgast siis seirasin seda neetud spidomeetrit ning püüdsin mõistatada, et palju siis seekord aega võiks kuluda. Esimesed kaks tundi isegi püsisin tempos, aga kolmandal tunnil hakkas ringi tagumise otsa singlitel ning raputaval heinamaal palavus tapma ning nälg polnud ka vist enam väga kaugel. Väike kergendus oli seetõttu näha, et kolmas joogipunkt oli seekord kohe ringi algusesse mäe jalamile toodud ning kui eelmisel kahel korral leidsin mahti ainult moepärast TP-s korraks kinni pidada, siis nüüdsest venisid peatused juba õige pikaks. Näiteks kui mattidest sain üle ajaga 3:07, siis üleval mäe peal, kus vanasti joogipunkt asus, piiksus kompuuter juba rõõmsalt 3:15 täis.

Esimese ringi lõpus oli tähelepanuväärne millise tühja pilguga enamik kodanikest finišisse saabus. Raske, väga raske ja palav. Mul omal oli arvestus juba ammu sassis kui palju maratonisõitjatest üldse tagapool veel võiks olla. Kolm tundi ringi kohta oli selgelt liiga kõrgele seatud latt ning nüüd oli jäänud veel ainult kaks primitiivset eesmärki – läbida distants ning soodsate kokkusattumuste korral mitte jääda viimaseks lõpetajaks. Vaimselt olin valmis läbima viimase ringi täiesti üksi, seltsiks ainult linnulaul ning minaise, sest et vahed võisid olla niivõrd suured. Aga ei antud sellist mediteerimist kauaks, sest et juba Sepa-Jüri rabas hakkas üks selg eest vastu tulema. Üldse on see väga tore suundumus, et korraldajad näevad vaeva kas siis kohanimesid rajal tähistada või tähelepanuväärsetele rajalõikudele nimesid panna ning ka teistele sellest teada anda. Lisab sõidule tublisti värvi. Natuke hiljem enne raudteed tuli veel üks selg. Ning siis raudtee ääres pikal sirgel oli eespool veel paari sõitjat näha. Neljandas TP-s oli juba päris paras tunglemine kui korraga oli päral neli maratoonarit, kes juba lahkumas, kes alles saabumas. Kui ma paarist kodanikust enne Keavat mööda sain, kes küll enam väga ei sõitnud, aga siiski veel liikusid, siis püüdsin lihtsalt hoida sellist tempot, mis kiivri alt väga keema ei ajaks, aga samas lõpu suunas siiski edasi kannaks. Umbes üheksa kilomeetrit enne lõppu, ainsal märjemal ja pehmemal sihil, nägin taamal ühte laia punavalget särki ning mõttes tunnistasin, et see peab olema miraaž. Ainuke kellele see selga sobiks, võis olla Meelis Välk, aga minu arvutuste kohaselt oleks ta juba ammu pidanud finišis oma väljateenitud külma õlutit limpsima. See mõjus mulle nagu punane härg rätile või midagi taolist ning uudishimu sai minust võitu. Kolm kilomeetrit hiljem selgus, et polegi tegemist meelepettega ning kaaslane lihtsalt võitleb juba pikemat aega kuumuse käes krampidega. Lõpuks läks ikka kõik õnneks, jõudsime mõlemad lõpuni. Läks aega mis läks, aga aega läks, 6:43:12 ja viimaseks ka ei jäänud. Nüüd on üks rada lõpuks ometi jälle alistatud. Puhast sõiduaega tuli 6:26:32, keskmine kiirus 14.9 km/h, pulss 153/175.

Kui enne starti oli parkla autosid pilgeni täis, siis lõpuks oli juba kaugelt näha, et sealt platsilt olen mina viimane lahkuja. Asjassepühendamatu võis vist möödaminnes üksikut autot nähes päris pikalt pead murda, et milline meeltesegadus küll sundis juhti ennast selliselt kentsakalt keset vabat platsi parkima.

Kellele veel krediiti

Olen natuke nüüd jõudnud lugeda teiste Tartu rattaralli järelkajasid ka ning natuke mõtteid koguda. Et mitte väga enesekeskseks jääda, siis tahaksin siinjuures esiteks tänada kõiki kaasrattureid, kes aitasid mind ja kogu ülejäänud loomakarja turvaliselt finišisse sõuda. Teiseks kõiki neid rattureid kes jaksasid lisaks sellele veel grupi peas tööd ka teha. Kolmandaks kõiki neid mõistvaid autojuhte, kelle elu sai hetkeks tuksi keeratud. Neljandaks korraldajaid, kes näiteks meie grupi ette ohutuseks isegi helkurvestiga punnvõrrimehe leidsid. Viiendaks, aga sugugi mitte viimaseks, kõiki rajaäärseid ergutajaid. Teist oli ka väga palju abi.

Ja igasugusele raja reostamisele kile, plastmassi, pudeli või muu tehismaterjali näol nulltolerants, igatahes. Olen nõus osalema "nõges püksi" aktsiooni läbiviimises selle reegli rikkumise puhul.

Kas tiiger kunagi veel hüppab?

Eile üks kodanik helistas ja pöördus murega minu kui IT-spetsialisti poole, et kas ma Kalevipoja rattamaratonile ka lähen ning kuidas sinna küll registreerida saaks? Temal nimelt interneti teel ei pidavat kuidagi õnnestuma. Kuigi ma ise pole Elioni tänavu veel sõitnud ja seetõttu ka seda uut keskkonda pole veel proovinud, siis kuskilt ridade vahelt meenus, et äkki mõni teine brauser aitab. Soovitasin siis seda varianti.

Üks probleem niivõrd-kuivõrd lahendatud, sain täna säherduse e-kirja:
Täname, et teatasite meile oma elektriarvesti näidu. Saime Teie näidu kätte.
Palume Teil oma järgmise näidu teatada e-posti asemel meie veebilehel www.energia.ee asuvas e-teeninduses, sest 10. juulist asendame e-postkasti naidud@energia.ee e-teenindusega. Pärast 10. juulit ei kasuta me e-postkasti saabuvaid näite arve koostamise aluseks. jne.

See tähendab, et järjekordne toimiv süsteem asendatakse närvesööva ning mittetöötavaga. E-energia on nüüd panges olnud juba teist kuud järjepannu ja mitte keegi vist ei suuda garanteerida, et seda edaspidi ei juhtu. E-maili teel näitude teatamine võttis koos kirjatöö ja numbrite kontrollimisega aega umbes 30 sekundit, saab siis näha milline kadalipp järgmise kuu alguses mind ees ootab.

Selline sündmuste kuhjumine tuletas meelde viimaste aegade meeldejäävamad IT-ämbrid ning neid kogunes lühikesse ajavahemikku piinlikult palju. Esimese suurema komöödiana meenub uue Eesti Loto kodulehega seonduv aastal 2008, mil see lihtsalt ei pidanud koormusele vastu. Sama juhtus algusjärgus ARK-i ning tehnoülevaatuse infosüsteemiga, aastat täpselt ei mäleta. Lisaks sellele läks ARK-is osa andmeid tarkvarauuendusega lihtsalt kaduma. Aastal 2010, digiretsept oli töösse andmise hetkel täielik katastroof. Eelmisel sügisel uuendatud e-kool. Selle juhtumi võiks isegi liigitada musta huumori alla kui selle käki sisse poleks jälle naeruväärselt palju maksumaksja raha kanditud. Tänavu siis need e-energia ja elion cupi uus koduleht ka veel.

Väga kahetsusväärne muster, et riik, suurfirmad (Eesti Energia) ja nüüd isegi IT-firmad (pärast Elioni ja Microlingi ühinemist võiks Elioni ju ikka IT-firmaks vist ka pidada) ei suuda tagada stabiilset ning sisuliselt kvaliteetset teenust.

Sellise nähtuse üheseid põhjuseid on raske arvata. Võimalik et tööde tellijate hulka on siginenud rohkem diletante kui varem. Ülesande esmane püstitus on juba nõrk, konkursi pakkumisi hinnatakse ebaadekvaatselt, projekti täitmise etappe ei osata õieti hinnata. Teine võimalus on see, et meil ei olegi siin riigis enam piisavalt know-how'd selliste projektide edukaks läbiviimiseks. Aastaid on räägitud, et meil on olemas küll suurepärased süsteemprogrammeerijad, aga puudu jääb headest analüütikutest, rõhku ei panda testimisele, kasutajaliidest kirjutatakse ülejala ning projektijuhil jäävad kõige selle juures käed lühikeseks. Lõpuks tuleb jälle kõik välja nagu nõukogude ajal, et hoonel pole uksi-aknaid veel üldse ees, aga maja tuleb tähtajaks vastu võtta.

Loterii-allegrii

Pühapäev. Tartu rattaralli 135 km.

Treeningtunde on sel hooajal väheks jäänud, aga maikuus on saanud ratast sõita juba päris korralikult. Selle põhjal võis oletada, et seisund võiks olla selline keskmine ehk siis mitte hullem kui mullu. Selle põhjal tekkis kolm eesmärki. Esiteks vältida kukkumisi ning jääda koos rattaga terveks, teiseks sõita jälle aeg alla nelja tunni ning kolmandaks näha selle kõige juures vaeva nii vähe kui võimalik. See viimane on iga-aastane lubadus endale, et seekord ma ei vea küll mitte ühtegi meetrit, aga välja tuleb sarnaselt tavalisele paadunud alkohoolikule, et lõpuks komistad ikka pitsi otsa.

Ilm pakuti välja rattasõiduks ideaalne. Selline umbes +15 ja natuke pilvealune. Mitte just väga tappev tuul edelast. Sellest tekkis plaan, et esimesed 20-25 kilomeetrit tuleb panna niipalju kui torust tuleb, järgmised 60 kilomeetrit kuni Otepääni ära kannatada ning pärast sealseid tõuse kihutada täiega mäest alla ja allatuult Tartusse finišisse.

Enne sõitu sattusin korraks paari sõna ja sõbralikku patsutust vahetama Jansaga, kes on omale kah selleks korraks maanteesõidu ratta kas siis hankinud või laenanud. Mõttes paigutasin ennast seetõttu lõpuprotokollis kohe koha võrra tahapoole. Stardikoridoris sattusin paari meetri kaugusele Meelis Välgust ja Ain-Ivar Tuppist, kellega juba varem on hulka kilomeetreid koos maha vändatud, sealhulgas möödunud aasta rattarallil ka. See maandas natuke pingeid, et ehk on jälle võimalik sõita kellegi ees, taga või kõrval, kes grupisõitu natuke mõistlikumalt seedib ning ilmaasjata jamasid ei hakka tekitama. Samas on nad ka päris head orientiirid – kui nendega samas grupis püsida, küllap siis ka tempo päris aus ja korralik on.

Stardist kerisin ennast tasapisi veerema ning siis gaas põhja. Ringteele jõudes üritasin juba kõigi ja kõige liikuvaga kaasa minna ning sõitsin järjest eestpoolt gruppe kinni. Kuskil enne Ülenurmet sain Välgust ja Tuppist mööda ning kimasin joonelt järgmisesse gruppi eest ära. Juba enne Reolat vaatasid kraavist välja nii mõnedki verised näod ning see tuletas gladiaatoritele meelde, et romuralli on kerge tulema kui tähelepanu hajub. Reolast Vana-Kuuste peale pöörates olin saanud ühte väiksemasse kümnepealisesse punti sisse ja oli näha, et tehti tublit tööd selleks, et eespool liikuv suurem grupp kätte saada. Peas oligi mõte, et kui nüüd veel sellele ka järele jõuaks, siis mulle kihutamisest aitab. Aga läks teisiti. Jälitav punt lasti küljetuules pooleks ning mul jäi üle tagant otsast ainult lolli näoga vaadata, kuidas mehed eest täpiks ära tõmbavad. Kuigi paari mehega proovisime veel kõvasti vedada, siis mingil hetkel tuli tunnistada tõsiasja, et lootusetu üritus, ei ole ikka täna seda rammu.

Kahekümnendaks kilomeetriks oma tõmblemise lõpetatud, lasin jala natuke sirgeks ning jäin tagantpoolt abi ootama. Esimese hooga tuli selline lühem kiirrong stardinumbritega 1000+, kellega ei olnud mingit võimalust kaasa minna. Jaak Karjane (3:41:59) jõudis sealt korraks ergutada, aga ma märkasin ainult korraks möhatada kui läinud nad olidki. Kui järgmine või siis ülejärgmine grupp tuli, siis oli see juba niivõrd palju suurem, et jõudsin oma kiiruse ka jälle üles kruvida ning voolu sisse sulada. Ja kui hetk hiljem Välk jälle tagant tulles tervitas, siis oli juba päris selge, et kui sellest grupist ka maha jääda, siis on fiasko garanteeritud. Esimese sõidutunni lõpuks, teise alguseks läks grupp maru suureks. Eestpoolt neelati mõni väiksem grupp alla ja võibolla tuli tagant mõni juurde ka, sest et tempo midagi väga kontimurdvat just ei olnud. Esimene tund keskmisega 33.5 km/h ja grupi suuruseks oli hinnanguliselt umbes 500 pead. Seda on ikka väga palju. Rivi oli mitusada meetrit pikk, tavaliselt kogu tee ulatuses seinast-seina lai. Sellest oli selge, et millalgi ja kuskil hakkab juhtuma. Küsimus on ainult selles millal ja kus. Selles mõttes oli sõit ise kohati vaimselt koormavamgi kui füüsiliselt.

Mida sõit edasi, seda rohkem paanilist pidurikriginat ning hõikeid hakkas kostuma. Iga viie või kümne minuti tagant umbes. Ise püüdsin leida hinnanguliselt stabiilse sõidustiiliga kõrvalsõitjaid ning kulgeda ohutumalt võimalikult tee servas, siis on vähemalt võimalik ohu korral kraavi ära keerata. Laskumine Tilleorgu võttis kohati kananaha ihule, aga seekord seal midagi hullu vist ei juhtunud. Teises joogipunktis Kanepis 63. kilomeetril üritati vist natuke kiirust üles ka tõmmata. Ma ei tea kas seal sai gruppi pisut väiksemaks, igatahes mõne kiirema vändapöörde pidi tegema, et gruppi koos hoida. Aga siis loksuti rahulikult edasi. Teine tund oli ka vist sama, mis esimene ehk 33.5 km/h.

Mõnda aega saadi veel sõbralikult hakkama, aga laskumisel umbes neli kilomeetrit enne Otepääd käis pauk ära. Rahvasuu räägib, et seda mütakat olla Kanepisse ka kuulda olnud. Eespool tehti külakuhi ära ning kogu tee ja kraav mitu meetrit allpool teepinda oli mehi ja võibolla ka naisi pilgeni täis. Mis see kiirus võis olla sel õnnetushetkel, 40 kindlasti, võibolla isegi 50 km/h, igatahes laks oli hele. Kogu tee oli kodanikke, rattaid, kompuutreid, rattast eraldunud kiipe ja muid aksessuaare täis ning päris hulk aega võttis, enne kui sellest kaosest viisakalt läbi trügida. See tähendas ühekorraga, et suurt gruppi ei olnud enam. Umbes esimesed sada said laskumisega eest ära ning ülejäänud punt läks ka kukkumise tõttu ning hiljem Otepää tõusudega ribadeks.

Puhata nüüd vahepeal enam aega ei antud, aga lohutas see, et raja kiirem ja lihtsam osa oli alles ees. Ja üksi sõites ei pidanud enam nii pingsalt eessõitjaid ka jälgima. Otepäält alla Nõuni poole laskudes oli juba selline tunne, et peaaegu oleks juba nagu kodus, ainult kiviga visata ongi. Õnneks ilmus mu tuulest kohe pärast Otepääd mingi arvestatav punt ning seal väga ei magatud ka. Grupisõit aitas mind jälle päris palju edasi, kuid mis seal salata, mingil hetkel sai hasart minust võitu kui ma nägin ühte baigimeest gruppi vedamas. Siis tormasin ise inertsiga ette ning vedasin päris pikalt ühe grupi eest kinni. Paar samasugust gruppi sai veel kellegi abil kinni püütud ning lõpuks oli päris arvestatav pesakond jälle. Seekord alla saja, võibolla selline 70-80. Väga hea punt oli, seal enam lollustega ei tegeldud kuigi kiirused olid kohati väga suured. Kolm tundi tiksus täis enne Pangodit kui 101km sõidetud. Nüüd oli kindel ka, et kui tehnika vastu peab, siis tuleb aeg alla nelja tunni ära. Tatraoru tõusu viimases otsas jäin kahjuks karpi ning tubli grupp sai eest vahe sisse. Kuni finišikurvini oli veel selle sabaotsa kaugel-kaugel näha, aga kätte enam ei saanud. Rallisin siis vapralt üksi. Tagantuulega oli soodne kiirust üleval hoida ning Tartus veel viimastel kilomeetritel tõusin 6-7 kohta ettepoole nendest väga väsinud meestest, kes sellest grupist samuti lõpuks välja kukkusid.

Ühesõnaga, jälle läks õnneks. Luud-kondid terved, tulemus kah päris hea. Kuigi kui paljaid numbreid vaadata, siis ma olen vist ikka rohkem jooksumees. Tartu jooksul sain koha 764, rattarallil kõigest 876, suusatamisest me siinkohal üldse ei räägi. Aeg seekord nagu lubatud, tuligi alla nelja tunni 3:52:54. Kiirus avg 34.78/max 65.26. Kuigi sai endale lubatud, et seekord jälle paugutama ei hakka, siis pulss näitab, et päris tavalise piknikuga looduses ka tegemist polnud, avg 166/max 184.

Millega seekord siis teised kellega ennast võrrelda, hakkama said. Jansa sai muidugi eest ära 3:45:26 – vist oli ka pikka aega meiega samas grupis, ainult et eespool suurt pauku. Tupp oli külakuhjast kuidagi kraavi kaudu mööda saanud ning grupi seejärel kinni sõitnud 3:46:03. Välk lasi lõpuks korraks jala sirgeks 3:55:23.

Seal kus lõppeb mõistus

Ei, seal ei alga raudtee nagu nõukogude ajal. Tänapäeval algab seal hoopis rattatee. Vähemalt Tallinnas on see nii kombeks.

Liiklen tihti rattaga Pärnu maanteed mööda ja oletame, et mul on vaja jõuda mingit loogilist teed pidi Nõmme keskusesse asju ajama. Eelmisel aastal lõpetati Pärnu maantee kapremont ning mida me näeme. Kuumaastik on kadunud ning muuseas on rajatud ka "rattatee". Tee ise algab ühtäkki ootamatult eikuskilt ning maandub juba paarisaja meetri pärast... bussipeatuses???

Kui kõik liiklejad on siin oma teravad elamused kätte saanud, siis üsna pea jõuame Hiiule. Nõmmele on siit kõigest kiviga visata, aga ees ootavad trellid, mis suunavad kulgeja hoopis raudtee poole.

Pärast raudtee ületamist on ratturil võimalik Hiiul liikluseeskirjade põhjal sõita ainult... tuldud teed tagasi, sest et teed on ühesuunalised, otse ja vasakule ei saa kuidagi.

Kui igasuguseid reegleid eirates trellide vahelt läbi pugeda, siis kohe pärast ristmikku tuleb sisse sõita... parklasse. ja siin ei ole vahet kummalt poolt teed seda teha, kastid on maha joonistatud mõlemasse serva.

Huvi pärast uurisin Tallinna kodulehelt liiklusskeemi ning sellest kohast kuni Nõmmeni oli seal kaardile märgitud rasvase joonena jalgrattatee. No ei tea kus kohas küll see peaks juuresoleval pildil olema.

Nagu on näha, siis pildid on tehtud juba eelmisel sügisel, aga muutunud ei ole siiani mitte grammigi. Mõistus ei ole linnaplaneerimisel endiselt eriti hinnatud väärtus, piisab sellest kui sul on pott valget värvi.

Oleks tädil rattad all...

Laupäev. Pandivere rattaralli 82.7 km.

Tsiteerides klassikuid: "Tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati". Tegelikult ega ju midagi hullu ei juhtunud. Ilm oli ilus, sõit läks korda ning vähemalt meie seltskonnast jõudsid kõik elusa ja tervena tagasi.

Paar päeva enne sõitu läks korraks kuskil paanikaosakond tööle kui legendaarne hajameelik Indrek oli unustanud mind sõidule kirja panna, aga kuna viimane kell ei olnud veel löönud, siis sai see pisiasi kiiresti ära klaaritud. Reedel tegin veel ühe 90% jõuga treeningu pikkusega 50km keskmise kiirusega 32.6 km/h. Seega, kui tahaksin järgmisel nädalal jälle Tartu rattarallil 135km alla nelja tunni sõita, siis tuleks järelikult Pandiveres grupis finišisse loksuda alla kahe ja poole tunni. Plaan paigas.

Rattasõidud on võimaluse korral kujundatud kogupereüritusteks. Indrek kui üks mutter ja korraldaja selles masinavärgis, sisustas atesteeritud liiklusõpetajana oma aega lastele rattasõidu teooria- ja sõidueksami läbiviijana. Ladus jälle oma liikluslinnaku üles...

ning väljastas võimaluse korral noortele jalgratturitele sõidulubade tunnistähti.

Siis käis stardipauk ära. Stardikoridor oli kitsas - ühe sõiduraja jagu. Kui ma sealt kõige lõpust ükskord liikuma sain, siis enda arvates tulistasin küll pulss punases, aga ikka ei saanud oma diislit kohe käima. Kõik rongid tõmbasid sellises vungiga eest minema, et ei saanudki kellelegi sappa. Räme külje-vastutuul alguses lahutas tegijad ja mittetegijad kohe kahte lehte. Kuna stardis oli alla kolmesaja startija, siis pole vist raske arvata kumba poolde mina kukkusin. Rohkem polegi sõidust nagu midagi eriti rääkida. Algusest lõpuni üksinda vändata ja ainult omal jõul. Mõnes teises mõttes väga hea ja turvaline sõit, sest et ei pea grupis pead murdma ja mõne teise ettevaatamatuse tõttu ennast kogemata ära lõhkuma. Samas jälle kurnav. Umbes kuus-seitse särki panin pärast ebaõnnestunud stardikiirendust taganttulles püksi. Kokkuvõttes sain korraliku trenni ning esimest korda sel aastal tõhusa joodikupäevituse. Ilm oli lihtsalt niivõrd suurepärane.

Stardiga on kaks võimalust, et kas sa sõidad ennast lahti või sa sõidad ennast hoopi kinni. Seekord siis hooaja esimene asfaldivõistlus ning leidis aset see tagumine variant. Tartu rallil on lihtsam, seal on rahvast rohkem, rivi pikem ning pisut enam aega ennast käima kerida. Ikka leiab ju massis kedagi kelle tuules sõita. Eks ma Pandiverest lootsin ka midagi sellist nagu Tartu rattarallil, sanatoorium, kuurort, meri, naised. Tutkit. Läks aeg plaanitust üle, mitte kaks pool vaid 2:39:33. Eelmine grupp lõpetas 2:26. Sellega oleks siis pidanud kaasa jõlkuma. Oleks tädil... Lõppeks mul näitas odomeeter 82.4km, päris hästi taadeldud, kadu alla protsendi. Pulss avg 159/max 169. Kiirus avg 30.99/ max 49.54.

Tänapäeval on võistlusi nii palju, et annab ikka valida. Pühapäeval leidis aset Rakke rattamaraton, üks mu lemmikuid, aga seekord mingil moel plaanidesse ei mahtunud. Hommikul pärast rattarallit oli küll selline tunne, et võiks kaks päeva järjest ka sõita, soojendus on ju tehtud, aga vaba päev kulub ka vahel ära. Vahepeal vaja muru niita ning on aega natuke vaadata kuidas praegu õunapuud ja kirsid õitsevad...

või veel ei õitse...


Kogu aeg ei pea ka pea sarvede vahel väntama.

Laomees Lagunov

Laupäev. Saku100 rattamaraton.

Projekti “suveks saledaks” raames teist korda sel aastal metsasõitu harjutamas. Enne seekordset väntamist selgus tehnilises kontrollis, et rattal kippusid mõningad asjad jälle küljest ära kukkuma. See on juba mingi neetud traditsioon kolmandat hooaega järjest, et ilma remondita kahte maratoni järjest naljalt ei sõida. Seekord oli vokk Jõelähtmel niipalju vatti saanud, et keskjooks loksus mis jube. Sisuliselt viimasel minutil õnnestus laagrid ära vahetada, üks närusem käiguvaheti tross ka.

Saku rada, millel tõusud ja laskumised puuduvad, aga sellele vaatamata on Põhja-Eesti kõige rajum ja kurnavam rattamaraton. Sada kilomeetrit siis, ehk neli 25 kilomeetrist ringi. Aga kuna finišit hakatakse kaheksa tundi pärast starti kokku pakkima, siis tuleks ring sõita keskmiselt kahe tunniga, et viisakalt ajalimiiti ära mahtuda.

Ringi esimene pool oli põhiliselt tuttavatele kõvapõhjalistele singlitele ehitatud ning petlikult kiire. Viimane kolmandik seevastu enamuses täiesti uus, metsikult mättane ning paras perselõhkuja. Esimesel ringil kulus soojenduseks ja rajaga tutvumiseks 1:57:39. See tähendas, et kui rajal niisama jõlkuda, siis kaheksa tunni sisse ei jõua kuidagi. Teist ringi oli mõnes mõttes juba parem sõita, sest et uutele metsikutele rajalõikudele hakkas juba mingi aimatav sissesõidetud jälg kujunema. Samas vihma kallas jätkuvalt kuni sõidu lõpuni välja, juurikad muutusid üha libedamaks, sammal ja raba imesid järjest enam ning mudaseid kohti tekkis iga ringiga juurde. Teine ring koos tankimisega võttis aega juba 2:04:42.

Kolmandale ringile minek nõudis väikest eneseületust kuna esimesed “lõpetajad” lasid juba hernesupil ning pirukatel hea maitsta ning heal meelel oleks isegi kampa löönud. Tõsi küll, osad neist sõitsid ikkagi hiljem edasi. Kui mina sel hetkel sinna maha oleksin istunud, siis poleks enam ühtegi vändapööret edasi teinud, paigal seistes hakkas lihtsalt nii külm. Sooja ainult +10 ning täiesti läbi vettinud olemine. Aga sõitma sai ju ometi tuldud. Kolmas ring oli veel vesisem, mudasem ja libedam. Eriliselt müstiline juhtum leidis aset kuskil ringi keskel kus kase singli peal täiesti siledal maal jäi ratas ühtäkki seisma ning enne kui üldse aru jõudsin aru saada lendasin külili. Hoog ei olnud eriti suur, aga küünarnukk jäi kuidagi külje alla ning vasaku poole roided said korraliku laksu. Otsisin huvi pärast seda kändu, mille taha ennast kinni sõitsin, aga ei suutnud tuvastada ühti. Täiesti sile koht – võta või jäta. Ajalugu kordub, eelmisel aastal enne Tartu rattarallit õnnestus samuti endale korralikult lõhkuv nippel korraldada.

Kogu see kompott – lõputu vihm, külm, muda, hellad ribid ning ärahõõrutud kube võttis kuraasi kõvasti vähemaks ning leidsin, et aitab seekord jälle kolmest ringist küll ning lasin tempot natuke alla. Haamrit seekord ei saanud ning paarist minust veel rohkem söestunud kodanikust õnnestus kolmandal ringil isegi mööda sõita. Viimane ring 2:15:44, kokku 6:18:05. Miinimumprogramm sai sellega nagu täidetud. Pulss seekord äärmiselt madal avg 152/max 172. Kiirus samuti avg 11.2 /max 30.1.

Nüüd maastikuratas mõneks ajaks nurka ning maanteele. Järgmine nädal prooviks sõita Pandivere rattarallit, ülejärgmisel Tartu rattarallit. Seejärel metsa tagasi ning rajaks on muidugi mõista jälle 100, siis juba Palukülas. Kui midagi või kedagi vahepeal jälle ära ei lagune muidugi.

Kui jalad ei jaga siis jagab pea

Pühapäev. Tartu niiöelda jooksu”maraton” 23.4 km.

Ei väsi kordamast, et elu on ikka seiklus. Kui eelmisel aastal lõppes tehnilistel põhjustel nelikürituse läbimine kilomeeter peale rattamaratoni starti, siis seekord tekkis korraks oht, et kõik on lõppenud juba lausa enne Tartu jooksumaratoni algust. Auto hakkas ootamatult jupsima kuskil Ardu kandis, üks esimene pidur kiilus kinni ning kuumenes täiega üle. Hea kui sul on jooksmiskalduvusega tehnilise taibuga mehaanikateaduskonna lõpetanud sõber ühes. Mingi nipiga jõudsime Annani, ratas käis korraks alt ära ning rohkem sel päeval see probleem meid ei vaevanud ka. Sellest moraal, et kunagi ei tasu üritusele sõitma hakata ajaliselt viimase veere peal. Tark ei torma ning varub aega ka ettenägematuteks olukordadeks.

Kogu kevade on jooksuvorm maru nigel olnud, seetõttu erilisi illusioone endale ei loonud. Sügisel oli hea ja kerge jooksta, aga nüüd on talvega jälle viis-kuus kilo enam turjal. Nagu umbes kaks nelipakki õlut oleks ranitsas ja siis tassi seda endaga ühes. Enesetunne ütles kevadistel proovijooksudel, et tempo alla viite minutit kilomeetri kohta on minu jaoks liiga raju – seega viienda klassi matemaatika põhjal võis ennustada, et ka sel aastal tuleb leppida lõpuajaga tublisti üle kahe tunni.

Eelmisel aastal läksin jooksma täiega aega kuskile 1:55 ja 1:57 vahele ja mis seal salata, kõrbesin lõpus ära. Sel korral proovisin võtta asja natuke leebemalt ning jooksta mõnuga, niivõrd-kuivõrd see on sellises olukorras üldse võimalik. Iga vaheajapunkti jaoks olid mul siiski mingid umbkaudsed ajad välja arvutatud, selleks et oleks võimalik oma tempot natuke hinnata. Kogu jooksu ökonoomne strateegia oli järgmine – mäest üles laisk sörk, et oma massi vaikselt üle kanna vedada. Mäest alla tempovahetus, künka peal väike kiirendus, puus ette, samm pikaks ning pöia peal lennukalt alla. Kuna tegemist on maastikujooksuga, siis ma liikusin gruppide vahel nagu jojo, tõusu peal kaotasin kohti tublisti, aga künkast alla võitsin mõnikord topelt tagasi kuna samm oli kaks-kolm korda pikem. Miks vabalangemist nii vähe kasutati võib ainult aimata, võibolla hoiti oma liigeseid, põlvi, pöida ja muud.

Esimene joogipunkt ja vaheaeg 25:59, see annab häirekella, et ehk on algustempo tänavu ka ikkagi liiga kiire. Aga samas on enesetunne petlikult hea ja pole nagu põhjust seda mitte usaldada. Kuna rada on igal aastal sama, siis nüüd tagantjärgi saab võrrelda vaheaegu eelmise aastaga ka. See ütleb, et kaotan algusega 24 sekundit. Jooksu pealt võtan joogitopsi, aga spordijook on nii tummine, et ei taha kuidagi kurgust alla minna ning kleepub lausa suulakke kinni. Tükk maad läheb enne kui hingamise jälle korda saan.

Teine joogipunkt. Nüüd juba on selge et jooksu pealt enam ei joo. Vahetult enne tankimist tuli tossupael ka lahti, seega on vaja nagunii korraks kinni pidada. Paigalseisus juues ei toimi see spordijook sugugi paremini, ikka mätsib hingamise korraks kinni. Vaheaeg 54:14 on 31 sekundit aeglasem kui mullu.

Kolmas joogipunkt on täpselt selle koha peal kus jääb lõpuni viimane kolmandik ning seal või natuke hiljem hakkasid kehas toimuma olulised füsioloogilised muutused ehk siis algas üks kannatuste rada. Õnneks mitte lõputu. Päike lajatas muudkui lagipähe. Hommikusest hallast ning stardi pluss neljateistkümnest oli saanud vist juba pluss kakskümmend soojakraadi. Sinnamaani olin jaksanud kuidagi jooksumehe moodi välja näha, aga tunda oli, et jalg läheb juba tasapisi puiseks. Vaheaeg 1:18:14 oli juba 42 sekundit kehvem kui aasta tagasi. Samas kui matemaatiliselt täpselt arvutada, siis oleks vaja olnud olla siin punktis ajaga tund ja kakskümmend minutit, et kahe tunni sisse jooksta. Aga vaim oli juba hääbumas ning sisemine hääl ütles, et kaks tundi on pelgalt unistus.

Neljas joogipunkt ajaga 1:40:01 ja kaotus on kahanenud eelmise aastaga võrreldes 26 sekundile. Ega ma neid võrdlusi jooksu ajal muidugi ei teadnud, aga nüüd selgub, et tund ja nelikümmend ma juba peaaegu jaksan järjest jooksta. Seega edaspidi tulebki kogu jooks selle ajaga lõpuni ära jooksta, muidu kisub jamaks.

Viimased tõusunukid võtavad jalad täiesti tümaks. Kõndijaid kohatab teel järjest rohkem. Proovin ise ka paar-kolm korda vahepeal jalutada, aga käimine on sama vaevaline tegevus kui jooksmine. Kuna ainus mõistlik alternatiiv ehk istumine langeb ära, siis sörgin silmamunade peal edasi ning pigem jooksen kui käin, kuna see liikumisviis viib ikkagi kiiremini lõpu poole edasi. Poolmaratoni aeg 1:49:03 on ikka veel täpselt sama 26 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal.

Täielik koolemine jääb õnneks ära sel aastal. Lõpu kannatan kuidagi ära ning suudan viimasel paarisajal meetril isegi spurti teha ning lõpukoridoris paar-kolm skalpi võtta. Kaks tundi tiksub 350 meetrit enne lõppu täis ning lõpuaeg seekord 2:01:37. Aga see tähendab, et nüüd olen juba eelmise aastaga võrreldes 18 sekundit plussis. Asi seegi. Hiljem lõpuprotokolli sirvides on hämmastav, et see kaheksateist kiiremat sekundit tähendas vähemalt sada müstilist kohta eespool võrreldes eelmise aastaga. Proovisin mõttes leida selgitust sellele aeglustavale müsteeriumile ja leidsin kolm võimalikku põhjust. Esiteks vastutuul, mida ma ise küll eriti ei hoomanud, aga väidetavalt olevat olnud. Teiseks hiline jooksuhooaja algus. Jooksumehed ei saanud omale põhja alla laduda kuna lumi kadus alles äsja. Kolmandaks liiga palav ilm – noh ega ta nii palav ka ju tegelikult ei olnud.

Ega see sada kohta parem tulemus tegelikult eriti ei lohuta, same old shit, peaasi et finišisse jõudsin. Kui nüüd eelmise nädalavahetusega võrrelda, siis tähelepanuväärne on, et kui kõigepealt sõita rattamaraton, siis järgmisel päeval oli ju jooksmine väga vedel. Aga äraspidine süsteem töötab. Esmaspäeval pärast jooksu oli kõndimine ikka veel suhteliselt vaevaline, aga rattaga sõita kannatas küll ja veel. Ligi kaks tundi korraliku tempoga peale sõita oli küllaltki probleemivaba ja valutu. Tundub, et vorm hakkab mingil moel pärale jõudma.

Millega teised siis hakkama said.

Tarvo oleks peaaegu teinud elu parima tulemuse, aga keha kutsus korraks loodusesse ning paar minutit läks võpsikusse 1:57:36.

Toomas tegi elu esimesel pikal jooksul muidugi isikliku rekordi 2:28:24.

Silver alustas nooruseuljusega jube kiiresti, aga lõpuks taandus natuke tahapoole ajaga 2:06:14.

Ega mul endal ka midagi kaabuga vehkida pole, jõudu polnud, võhma polnud, ainult kogemuse pealt tuli natuke parem aeg.

Ikka üldse ei jaksa...

Laupäev. Jõelähtme rattamaraton 78km.

Vahetult enne starti viskas veel sahmaka vihma ning pilvealust ilma vaadates jätsin fotoka ikkagi maha, nentides, et milleks seda elektroonikat endaga ühes vettima vedada. Tagantjärgi on natuke kahju. Ilm läks ilusaks, vihma rohkem ei tulnud ning nii mõnigi hea pilt jäi tegemata. Ülgase suvilarajooni hiinalinnast näiteks. Pealtnäha on prügilasu samasugune nagu Jaapanis pärast tsunamit, aga mingid inimesed seal ometi elavad ja toimetavad. Või siis Jägala joast. Suurvesi on ilmselt juba möödumas, aga sellest torust tuli vett ikka veel väga võimsalt.

Rajal oli eesmärk teha üks rahulik pikk trenn ja sõita punnitamata vähemalt viis tundi täis. Teistel oli kah vist kevadiselt ettevaatlikud eesmärgid ning stardist minema ei tormanud keegi. Esimesel viiel siledal kilomeetril püsis peaaegu kogu grupp tempoga ca 30km/h päris pikalt koos. Kui singliteni jõuti, siis tõmmati muidugi rivi pikaks ära ja igaüks hakkas oma asja ajama. Teise joogipunktini oli olukord veel täiesti kontrolli all. Kuskil teise ja kolmanda TP vahel kolmanda sõidutunni lõpus andis organism pärast kahte järjestikust liivast ja tümat jooksukat tormihoiatuse ning tegin väikese vahepeatuse. Lasin igaks juhuks ühe batooni, väike hingetõmme ning kolmanda TP-ni oli jälle nagu kõik täitsa okei. Umbes viiekümnendast kilomeetrist sattusin tsüklisse. Väikseid haamreid tuli umbes iga kümne minuti tagant, mingi hetk saan vasara ära, taastun, saan natuke sõita, jälle haamer ning kõik hakkab otsast peale ja siin ei aidanud batoonipeatus ka enam midagi. Kuuldavasti oli sinna sepikotta sissesõitjaid peale minu veel mitmeid. Viimased kümme kilomeetrit oli vaimselt sama hull nagu Brežnevi kõne, et lihtsalt istud ja ootad millal see õudus ükskord küll lõpeb. Lõpetades olin nii süsi, et kui Flash mulle tervituseks mikrofoni nina alla pistis ning püüdis vestlust arendada, siis kahesilbiliste vastuste väljaütlemine oli antud kontekstis eneseületamine. Kompuuter näitas mul raja pikkuseks natuke vähem kui lubatud - 76.6km, aega kulus 5:39:04, puhast sõiduaega sellest umbes 20 minutit vähem. Kiirus avg 13.6/max 42.2. Pulss avg 163/max 182. Kokkuvõtteks. Rada oli maru hea, toorest jõudu nagu ka jätkus, aga vastupidavust ei jagunud seekord (euro)kopika eest ka mitte. Võibolla viga selles ka, et mässisin ennast liiga soojalt riidesse ning kuumenesin üle. Sellise +5 kuni +10 ilmaga ongi raske riietega doseerida, eriti kui aprilli algusest hangitud haigusevimm on alles kehast kadumas.

Sellel sõidul oli üks eesmärk veel. Kuna 7. ja 8. mail on järjestikku Rõuge rattamaraton ja Otepää-Elva 23-kilomeetrine jooks, siis vajas pühapäeval kontrollimist kas järgmisel päeval pärast rattamaratoni on üldse võimalik täiega jooksta. Täpselt kell 11 asusin joonele nagu Otepääl jooksu start antakse ja selgus et liduda on võimalik küll, aga mitte eriti kiiresti. Kui eelmisel päeval on vint natuke üle keeratud, siis selle napi ajaga ei taastu ära. Paar-kolm kilomeetrit kulus sörkimist enne kui pulss üldse kuskile 160 kanti hakkas tõusma ja ega seda palju ülespoole ei saanud ka. Alles õhtul hakkas mingit energiat kuskilt juurde tulema - seega kulub taastumiseks vähemalt 24h. Homme on viimane aeg ennast Rõuge sõidule kirja panna, aga eks ta pigem vist ikka ära jääb. Mõne kodaniku taastumisvõime on seevastu täiesti uskumatu. Kui Alges "Massa" Maasikmets võitis laupäeval Jõelähtme rattamaratoni, siis pühapäeval oli ta juba Lätis ning sai nende maastikurattasarja esimesel etapil Allan Orase ja ühe kohaliku sõitja järel hinnatava kolmanda koha. Arusaamatu kuidas nad seda teevad.

Esimese kohtingu eel

Sel aastal algab võistlushooaeg kaks nädalat hiljem. Tavaliselt on Jõelähtme rattamaraton (nüüd siis juba järjekorras viies) aprilli keskel olnud, seekord siis esimest korda alles vahetult enne volbriööd. Eks see järjekordne tõsine talv ehmatas korraldajad natuke ära ning sundis lume kadumist pisut kauem ootama. Igal aastal olen jõudumööda sellel rattasõidul kaasa ka löönud, nõnda nagu aeg parajasti lubab, kas siis põhi- või avatud raja sõidul. Tänavu sõidetakse jälle "õigetpidi" ehk siis nõnda nagu esimesel korral originaalis asi välja nägi. Rajakaardi kui sellisega saab tutvuda SIIN. Agaramad käisid juba eelmisel nädalavahetusel avatud rajal metsaga tutvumas ja mõni on võtnud sellest toimingust peakaamera abiga lausa video valmis kompunnida.

Kui ma ei eksi, siis see liikuv pilt peaks olema lõigust kuskil 20. ja 30. kilomeetri vahel pärast prügila läbimist. Kaamera muidugi petab ka ning tasandab tõusunukid ning laskumised suhteliselt siledaks. Alates 19. minutist on väheke rajum koht kus saab seintest üles-alla sõita ning nagu näha, siis on mõnes orus lund ka alles küll ja veel.

Laupäeval veel muidugi plaanis paugutada ei ole. Võibolla võtan ise ka fotoka kaasa, et matkamise kõrvalt mõni klõps teha, sest et vaated on kohati päris imposantsed.

Maanteeratta olen jõudnud hooaja alguseks valmis tuunida.


Maastikuratast ei ole veel liikuma saanud - tahab veidi kõpitsemist, aga laupäevaseks esimeseks metsasõiduks peaks olema uus jooks all ja muu kah enamvähem tip-top.

Küpsuskirjand

Täna oli siis iga-aastane abituuriumi kiusamine ning sunniti neid kõiki jälle paberit määrima. Kui nüüd natuke tagasi vaadata, siis mulle on kirjutamine tegelikult juba kooliajast saati vastik olnud. Juba selles mõttes, et kirjand kõlab minu jaoks kuidagi pahaendeliselt. Kirjandi tüvi tuleb ju sõnast kiri, samamoodi nagu näiteks kirjatehnika. Vöökiri, ruunikiri. Kiri on seega midagi sellist, mis on käsitööliste pärusmaa, ehk siis küsimus on pigem nagu tehnikas. Ja siis lõpuks üksainus inimene hindab subjektiivselt, et kuidas see rida talle meeldib, mida minu käsi teeb. Nüüd muidugi arvustab seda teost riiklikult juba mitu sõltumatut eksperti, aga põhimõtteliselt ei muuda see ju midagi. Jõudu selles sõnas ei ole minu jaoks endiselt, paraku. Ajurünnak, kui sõna, omab jõudu või siis näiteks mõtteavaldus. Raudbetoon on eriti kõva sõna, aga kirjand sõnana on nõrk. Kirjand kui sõna nagu ei eeldakski, et see eviks mingit mõttejõudu ja see üksi teeb juba täiesti jõuetuks kui seda sunnitakse ettearvamatul teemal kirjutama. Kui see valmiskirjutatud ollus lõpuks kirjutamata (panite tähele: kirjutamata) reeglist erineb, siis on kaks võimalust - kas see saab väga hea või hoopis väga halva hinde. Oleneb kas seda mõistetakse või mitte.

Kokkuvõtteks. Mina enam kunagi kirjandit kirjutama ei hakka. Endiselt panen õla alla sellistele projektidele milles on jõudu. Kas on selleks siis "Teeme ära!", "Joome ära!", või "Kirjutame ära!".

Läksin rappa

Täna. 75. rabajooks, 6.3 km.

Suurepäraselt pretensioonitu üritus, mis ei nõua eelregistreerimist ega midagi. Piisab kui visata puulõhkumise juures korraks kirves nurka, joosta see sutsakas möödaminnes ära ning siis koduste toimetuste juurde tagasi nagu poleks midagi juhtunud. Seekord siis sedasi, et esmakordselt sattusin rabajooksule kevadel ja oli ikka teistmoodi küll sügisega võrreldes. Harku ring oli 90% ulatuses ikka veel lume ja jää all ning mõningate mööndustega pigem suuskadega läbitav. Mudru sees sumbates pidi päris hoolega jälgima kuhu ja kuidas üldse jalg maha panna, et omal midagi ära ei nikastaks. Pealesunnitud tasakaaluharjutused võtsid tempot päris tublisti aeglasemaks ja aega kulus 33:05. Suht palju küll, aga esimestel kulus ka paar-kolm minutit rohkem kui tavaliselt.

Tume- või heleroheline

Roheliste rattaretk on mul juba paar aastat vahele jäänud. Mitte laiskusest, aga seetõttu, et samal nädalavahetusel on plaanis olnud hoopis Tartu jooksu"maraton" ning kahte kohta korraga lihtsalt ei jõua. Ma ei tea kas esimest korda ajaloos, aga seekord on roheliste rattasõit nihutatud nädala võrra hilisemaks. Kui varem toimus see emadepäevaga samal nädalavahetusel, siis nüüd hoopis 13.-15. mail. See omakorda seab nüüd veidike teistsuguse valiku ette. Kas sõita Saaremaale väntama või sõtkuda lausa siinsamas Saku sadat. Mõlemal puhul on karmavõlg õhus. Eelmisel aastal läksin kergema vastupanu teed ning Saku100 viiest ringist viimane jäigi läbimata, aga Saaremaaga on lood veelgi komplitseeritumad. Viimase kümne aasta jooksul olen jõudnud sinna vist ainult kahel korral. Viimati võis see olla ühel suvel koos Andu, Chrisse ja Doxiga automatkates. Aastaarvu peast ei mäleta, aga plaanidesse mahtus Panga pank, supi keetmine mererannas ning Jaani Mari talu ülevaatus. Teine külastus ühel teisel suvel enne seda, kas siis moositi mind või siis moosisin mina neid, aga kuidagi me Saaremaa Kapale jõudsime. Ja see toimus juba nii ammu kui aastal 2002. Kaks korda kümne aasta jooksul on liialdamata häbematult vähe. Võta nüüd kinni, mida võtta, mida jätta.