Äriplaan

Poolel teel kuuri poole kühveldades olen juba õppinud päris korrapäraseid lumekuubikuid lõikuma.

Nüüd tuleks veel iglu ehitamine endale selgeks teha ning kinnisvaraarenduseks peaksid kõik eeldused olemas olema.

Uus tegelane

Saage tuttavaks. Siin on inimese sõber Berta.
Ta oskab juba niisama olla...
...puhata ja mängida...
...nosida...
... ja postkastist värskeid ajalehti tuua.

Seega oma vanuse kohta täiesti asjapulk uus tegija.

Kes tahab saada (multi)miljonäriks?

Nigeeria petukirjadega ei üllata enam kedagi. Umbes aasta jagu ringlevad pisut teistsugused e-mailid. Sisult samad, aga vormilt võiksid vabalt huumoriklassikasse kuuluda. Allpool toodud kahe näite puhul saab teha põhjapaneva teadusliku analüüsi google-translatori arengust.

2010 märtsis andis automaattõlkija ilmselt sellise tulemuse.
Kiri on väidetavalt saadetud kellegi härra Kevin Browni poolt.

-------------------------------------------------------------------

Dear Friend, Kuidas sa täna ja teie pere? Loodan trahvi, olen Mr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Kirjutan teile työhuoneestani, et saab olema tohutu kasu meile mõlemale. Minu osakonnas, kusjuures juhataja asetäitja (Greater London Regional Office, ma avastasin, mahajäetud summa on $ 12.5 million USA dollarit (kaksteist miljonit viissada tuhat Us Dollars) in kontole, mis kuulub üks meie välismaiste klientide Late Hr Thompson Morrison Ameerika kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu lennuõnnetuses Alaska Airlines Flight 261, mis krahhi 31 jaanuar 2000, kaasa arvatud tema naine ja tütar. Valik Teiega on tekitanud alates geograafilise iseloomu, kus te elate, eelkõige seetõttu, et seniilsus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie pank on oodanud kõik sugulased tulevad üles nõude, kuid keegi pole seda teinud. Mina isiklikult ei ole andnud soovitud asukoha sugulastele 2 aastat nüüd püüan oma nõusoleku esitada teile lähedasi / Kas saaja on surnud, nii et tulu selle konto hinnatud 12,5 miljonit dollarit võib maksta teile. See makstakse välja või jagada need protsendid 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundada see väide teeme. Kõik vajaduse on täita-teie nimed dokumentide ja seadustada see kohus siin tõestada teile õigustatud saaja. All I nõuavad nüüd on teie aus koostöö, konfidentsiaalsus ja usaldus, mis võimaldab meil näeb see tehing läbi. Garanteerin teile, et see täide õigustatud korraldus, mis kaitseb sind igasuguse rikkumise eest law.Please, annab mulle järgmine: kui oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga URGENT PLEASE. 1. Terve Nimi 2. Teie: Telefoninumber 3. Teie kontaktaadress. 4. Vanus: 5.Core Töö / Töökoht: 6.sex: Võttes läbinud metoodilise otsing, otsustasin ma teiega loodame, et leiate seda ettepanekut huvitavaks. Palun Teie kinnitust selle sõnumi ja näitab teie huvi, siis ma esitaks teile rohkem teavet. Püüab andke mulle teada oma otsuse, selle asemel hoiab mind ootab. Tervitused, Mr.kevin pruuniks.

-------------------------------------------------------------------

Aasta lõpuks on robot läbi teinud märgatava arengu ning kehastunud kellekski doktor Websteriks, aga vähemalt huumorisoon on endiselt säilinud. Sellest võrdluseks näide number kaks.

-------------------------------------------------------------------

Tere, Olen dr Webster Michael juht Raamatupidamise auditi osakonna pank Harlesden, North West London, siin Inglismaal (Natwest Bank). Kirjutan teile äri ettepaneku, mis tuleb tohutu kasu nii meile. Minu osakond, mis on manager Greater London Regional Office, olen avastanud summa £ 15 miljonit (viisteist miljonit kroonide) kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late Business Mogul Hr Moises Saba Masri miljardär juut alates Mehhiko, mis oli ohver helikopteri crash selle aasta alguses, tappes teda ja pereliikmed. Saba oli 46-aastane. Ka chopper ajal crash oli tema naine, nende poeg Avraham (Albert) ja tema tütar-in-law. Piloot oli samuti surnud. Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik millise sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 15 miljonit dollarit võib maksta teile. See on välja makstud või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. All i need on täita oma nimed dokumentide ja legaliseeriks see kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad koostöötoimingud, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldavad meil näha selle tehingu läbi. Ma garanteerin teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral õigust. Palun, annavad mulle järgmist, nagu me oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiiresti palun. 1. Täisnimi: 2. Teie otse mobiiltelefoni number: 3. Teie Kontakt Aadress: 4. Amet: 5. Age: 6. Sugu: 7. Kodakondsus: Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi ma esitaks teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsuse pigem kui hoiab mind ootab. Tänan teid oodates oma soodsa vastuse. Regards, Dr Webster Michael

-------------------------------------------------------------------

Sellest moraal, et alati ei tasu oma spämmifiltrit nii tihedalt pingule tõmmata, et näost siniseks pigistab. Võite mõnest heast naljast ilma jääda.
PS. Mõlemad kirjad on edastatud muutmata ja tsenseerimata kujul.

Kas on linnukesel muret

On jälle hea linnuaasta. Kui muidu läheb elevaks alles kevade kanti uute liikide poolest rohevintide, metsvintide ja punarindade poolest, siis tänavu tõi loodus esimese üllatuse juba enne lume tulekut. Hea et internet on käepärast ja see ütles et tundmatuks jääda sooviv tundmatu rähn on valgeselg-kirjurähn. Pildile ei ole veel suutnud saada toda elukat, aga midagi ta meie sõstrapõõsastes kopsimas käib. Muidu on meie tavalised külalised enamjaolt ikka rasvatihased. Põldvarblaseid on vähem kui eelmisel aastal, paraku. Aga kõige vapram tegelane on üks väike sinitihane, kes kõiki teisi pidevalt puu taha kihutab ja pekitükki okupeerida püüab. Linnumaja ise on ka väga vapper, nagu on näha juuresolevalt pildilt.

Sain suusad ju

Esimene raja testimine on ka nüüd tehtud. Ei olnud head libisemist ning rada oli ka alles pehme ja suusatajate poolt kinnisõitmata. Seega oli üksjagu rohkem rassimist kui tavaliselt. Viimati oli uisusuusk all veebruari lõpus Tallinna maratonil. Siis lippas see küll nagu meeletu, aga rajapõhi oli kõva ja termomeeter kuskil nulli juures. Seega vist ei ole tänase ilma määre. Lund seevastu jagus päris tublisti. Kuigi mõnes kohas oli tõusunukk või siis klassikajälg pisut "karvasem" kui soovinuks, siis siit saab olukord ainult paremaks minna, loodetavasti. Ja kui tähelepanelik olla ning mitte nina maas sõita, siis suuska see rada küll ei riku. Kohalikud rajameistrid teevad jälle tavapäraselt tublit tööd ning sõidavad värsket lund kinni vist isegi mitu korda päevas. Keskpäeva paiku näiteks, sattusin rajaosale kus ei olnud mitte ühtegi uisujälge ees, seega pidid masinad olema just värskelt üle käinud. Tankimäe peal ja ümbruses oli kelgutajaid päris tublisti, suusatajaid rajal hinnanguliselt ehk paarkümmend. Ise nägin umbes kümmet suusahunti erinevatel ringidel tiirutamas, aga ega suure ringi peal kõiki ju ei kohtagi. 7.5 kilomeetri läbimiseks kulus esimesel katsel 35:55. Tahaks loota, et kuskilt kogemata ei lõiganud ja homme siis rajale tagasi, igatahes.

Pole midagi paremat...

Pole midagi paremat heast ilmast. Labidas hakkab selle lakkamatu lumesaju tõrjumise peale juba otsi andma, aga minu poolest sadagu edasi. Kasvõi kaks-kolm korda rohkem kui viitsib.

Homme on tagumine aeg minna Keila suusaradu inspekteerima. Midagi on nad seal ümber korraldanud ja pikka rada natuke muutnud. Kui eelmine aasta oli ringi alguses staadionilt lahkudes disc-golfi radade juures üks suurem paun, siis nüüd on sealsamas kaks väiksemat pauna ja hoopistükkis ringi lõpuosa külge õmmeldud.

Sellist muhedat talve nähes ei andnud hing enam rahu ja kuigi soodusregistreerimine lõppeb alles 10. detsembril, siis järgmise aasta Tartu nelikürituseks on nimi juba praegu kirjas. Nii et Tartu maratonil siis näeme, raisk.

Kius

Maailm on enne jõulurahu saabumist sapiseks läinud. Kuhuiganes praeguses meedias oma pilgu pöörad, igalt poolt vaatab vastu üks lõputu kiusamine ja kiusuajamine.

Somaalia piraadid kiusavad laevu, opositsioon kiusab ööpäev läbi riigi eelarvet, talv kiusab liiklejaid, Põhja-Korea kiusab Lõuna-Koread ja vastupidi, saabuv euro kiusab panku ning turvatöötajaid, Jänes kiusab Siitanit ja Järvi kiusab omakorda Jänest, suur hulk tundmatuid muutujaid kiusavad Tõnu Trubetskyt ning Lotila ja Koorberg kiusavad Peeter Oja ja värske allikakaitse seadus kiusab omakorda ajakirjandust.

Loetelu pole kaugeltki lõplik, sest et oh seda hommikust paanikat kui ma täna õhtul kogemata kogu interneti kiusu pärast üksinda täis kirjutaksin. Kujutate ette pilti kui Postimees avaldaks oma paberväljaandes, et vabandage väga, aga meie koduleht on tänasest suletud, sest et internet sai vahepeal täis? Nii et las ta parem olla.

Aga siis on veel muidugi kõiki kanaleid vallutanud üledramatiseeritud koolikiusamine. Sest et kui me tahame jõuda inimkonna kiusu põhjuste juurde, siis me peame neid muidugi otsima oma juurtest, ehk siis eelkõige ajaloost, lastetoast, kodust ja koolist. Kui nüüd Ilmar Raag arvab, et ta on oma ultramelanhoolse ja ülipessimistliku “Klass” teoste sarjaga mingi suuremat sorti teerajaja või inimkonna valgustaja, siis ta eksib väga sügavalt. Sest et see jubedus, mida me rahvusringhäälingu vahendusel teleekraanilt näeme, on lausa memme musi võrreldes tuntud horrorkirjaniku Oskar Lutsu peaaegu sajandivanuse verdtarretamapaneva noortejutustusega «Kevade». Juba 2003. aasta Tartus peetud koolivägivalla-konverentsil märgiti ära, et «Kevade» on tulvil õudu ja koolivägivalda.

Tsiteerin: “Kui enamasti nimetatakse «Kevade» tegelaskujudest kiusamise ohvrina Kiirt, siis tegelikult on teoses süsteemse koolivägivalla ohver hoopis Arno. Kiir sai oma probleemidega valdavalt ise hakkama, kuid Arno vajas viimaks abi mõistvatelt täiskasvanutelt. Teele harrastas Arno kallal psühholoogilist vägivalda, manipuleerides tema tunnetega. Kui Toots kuulutas, et hakkab ise Teelega plaani pidama, võimendas tüdruk seda ebaselge ja kahemõttelise käitumisega, mistõttu Arno tõmbus üha rohkem endasse. Füüsilise vägivalla näitena «Kevades» nimetati köstri autoritaarset kalduvust kepiga karistada. Verbaalset poolt esindas Toots, kes ristis Kuslapi Tiuksuks - hüüdnimed võivad tänini olla väga solvavad. Kiir langes sotsiaalse vägivalla ohvriks, kui Toots tema saabastelt nööbid lõikas. Selle teo põhjuseks oli Kiire pärinemine rätsepaperekonnast.”

Need kirjeldatud juhtumid on kõigest teose leebem pinnavirvendus. Kui me lisame siia veel lugematuid näiteid kus Arno kiusas Kuslapit, Köster kiusas Liblet, terve kool kiusas Arnot ja Teelet kui Toots Teele tantsima tiris, Arno ja Teele sattusid kiusamise tulemusena jääauku, õpetaja Laur kiusas Tootsi kui pani tolle nurka seisma, Tõnisson kiusas kalkunite-tolkanite parve, Toots kiusas peenart, rääkimata gängidevahelisest võitlusest territooriumite pärast Leipzigi linna all, kusjuures kiusamiseks kõlbasid kõik käepärased vahendid kaasaarvatud porised mättad ning kuumaks aetud ahjuroop. Kõige krooniks on «Kevades» üksikasjalikult kirjeldatud esimest autentset eesti koolitulistamist, mis oleks väga kergelt võinud eskaleeruda suurte inimkaotustega traagiliseks sündmuseks kui kogemata poleks saunaaken katki läinud.

Seega kui tahate kogeda midagi tõeliselt meelierutavat, siis tuleb ikkagi pöörduda tõsise õudusklassika poole, mitte ahmida endasse kaasaegse massimeedia poolt produtseeritavat tilu-lilu. Annaks ainult jumal, et mõni pooletoobine euroametnik Oskar Lutsust midagi teada ei saaks, sest et muidu hakatakse ka teda taga kiusama.

Kiired teod

Kuuldused minu kaotsiminekust on tugevasti liialdatud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 16. oktoobril algasid järjekordsed Eesti meistrivõistlused kirikabes ja kuna seekord mängivad enamus vaenlasi e-maili teel, siis läks võistlus sellise tiheda turboga käima, et polnud ööl ja päeval vahet. Nüüd, sisuliselt kuus nädalat pärast starti on mingi inimlik rütm ja süsteem saavutatud ja esimesed mängud, kujutage ette, hakkavad juba lõppema! Tavalise kirjavahetusega võrreldes on mängutempo umbes kolm korda kiirem. Ja hästi ongi, saab rutem selle kaelast ära. Kui suurema osa ajast on väsinud vaim liikunud mööda tunnelit ühe kindla eesmärgi suunas, siis ei olegi lõpuks enam jäänud jaksu küberruumi risustamise tarvis. Sellest ka pikk vaikus.

Aega loominguliste palangutega sahmimiseks oli veel sedavõrra vähemgi, et alates viiendast novembrist võtsin pärast umbes kuuajalist puhkust jälle kargu alla ning hakkasin trenni tegema. Oligi juba ununenud, kuivõrd raske on täielikust nullpunktist liikuma hakata.

Esimene treening 15km jooksu. Hästi aeglast sörki. Isegi tempoga 5:33 kilomeetri kohta, oli roppu vaeva, et pulssi alla 180 hoida. Hooaja lõpus ei läinud isegi tõsise pingutuse puhul pulss naljalt üle 180.

Mõni päev hiljem kerisin puki peal pärast pooletunnist soojendust pika spurdiga maksimumpulsiks 197! Kui passi vaadata, siis ma peaksin sellise numbri peal juba surnud olema.

Nüüd siis kipub olema selline närune ajajärk kus libeduse tõttu joosta enam ei saa ja suusatada lumepuuduse tõttu veel ei saa. Ja rattaga ei taha põhimõtteliselt sõita, kuigi vist ikkagi peab jälle pukki ronima kui ilmad kohe ei muutu. Eile veel sai joosta. Ja lõpuks ometi jooksin ära ka selle poolmaratoni, mille suure suuga eelmise hooaja lõpus ära lubasin teha. Mitte küll päris täie pasaga vaid hoopis mõnuga. Nüüd on juba pulss jälle enam-vähem korras, puus liigub rohkem ette ja jooks tuleb tehnilisemalt paremini välja ka. Ikkagi 102 km jooksu ja viis tundi pukki on selle 17 päevaga seljataga.

Jooksuga on selline kummaline värk, et kui mingi tund aega on juba keritud, siis saabub taoline seisund, kus ei pea ennast enam üldse sundima, ega jooksmise enese peale mõtlema. Hingamisrütm on paigas, keha teeb sõltumatult oma tööd, aga mõte liigub täiesti omi kummalisi radu. Ja nii see 21km eile kulges, kusjuures teine ja kolmas kolmandik sekundipealt sama ajaga, kokku 1:47:57, ehk keskmiselt 5:06 kilomeeter. Pulss oli ikka veel veits kõrge 172/183, aga üldiselt pole väga hullu enam. Sellise lebojooksu kohta päris korralik tempo. Sügisel tundus olevat jalas umbes 1:43 või isegi 1:42 vorm kui ninast veri välja joosta.

Aga nüüd on niimoodi, et Gruusia lugude jätk peab natuke ootama, sest et vahepeal on toimunud üksjagu olulisi, kummalisi ja huvitavaid aktuaalseid sündmusi, mis lausa kisendavad kommentaaride järele.

Allamäge

Kui pühapäeva hommikul rattad jälle alla saime, siis tõmmati eelmise hommiku film tagurpidi käima. Jälle alustuseks needsamad auklikud mägiteed, mis veel eilsest värskelt meeles. Sellega sain kinnitust, et kuristiku serval kõõlumine bussiga või ilma, ei ole see asi millega tahaksin igapäevaselt tegeleda ja mäeküljelt hiljuti teele varisenud kivihunnikud ei lisanud teps mitte enesekindlust.

Meie isehakanud reisisaatja ja teejuht Aare oli kokku leppinud järgmiseks sihtkohaks Gori linna. Sinna jõudmiseks tuli teha üpris suur ring ümber mägede ja Lõuna-Osseetia. Pika bussisõidu eesmärk oli kõigepealt tutvust teha Jossif Vissarionovitši muuseumiga, et ehk on sealt mõni teadmine kõrva taha panna, mis aitaks näiteks ka hilisemas reaalses elus kaabakaid ära tunda.

Mingist punktist alates hakkasime märkama ka neid kohti, mis eelmisel hommikul maha magati või pimeduse tõttu nägemata jäid. Ja ühest suuremast erinevusest kodumaaga võrreldes oli raske mööda vaadata. Kui meil on teeäärsed bussipeatused, noh ütleme et lihtsalt bussipeatused, siis seal olid igas peatuses püsti pandud spontaansed miniturud. Kes müüs kana, kes kotti kartuleid, põhimõtteliselt kõike oli saada, mis kasvab või liigutab, rääkimata suveniiridest ja väikesest suupistest. Ja rahvast oli suhteliselt palju kas nüüd liikumas, aga istumas kindlasti. Nendest eelmise hommiku mägistest vaatamisväärsustest sõitsime joonelt mööda, aga üheainsa hoolega valitud vahepeatuse eelnimetatud turu juures tegime ära. Antud kauplemiskoha juures oli ka lisandväärtus kena jõe, järve või veehoidla kujul ning pealtnäha mingi vana kindluse näol, aga mis sisaldas omakorda muidugi jälle kirikut. Ja kirikusse jõudsime pilgu visata sel hetkel kui toimus teenistus, pühapäevane keskpäev ju ikkagi. Mõni poisike, kes aitas teenistust läbi viia, oli silma järgi hinnates vaid võib-olla kümneaastane. Seal alustatakse seda teoloogilist karjääri ikka väga varajases eas.

Kirik ise oli muidugi ehitatatud jälle künka otsa ja sealt avanes vetevälja peale kena vaade. Järvede ja jõgede vahel oli raske vahet teha, sest et hüdroelektrijaamad olid Gruusias põhjusega väga populaarsed energiaammutamise vahendid. On seal silmapiiril nüüd kallas või hoopis pais?

Kauplemist võtsime väga tõsiselt ja kui olime oma pähklid, snäkid ja muud vidinad juba omandanud ning olime valmis juba lahkuma asutama, siis bussijuht, kes meid sinnamaani vaikselt kõrvalt seiras, rabas meid mokaotsast täiesti ootamatu küsimusega: “Poisid, kas tša-tšat ei ostagi või?” Nagu külma vett oleksime nende sõnadega krae vahele saanud. Kuidas me siis nüüd selle nii maha magasime, et lausa häbi hakkas. Kuna me olime bridžiterminitesse tõlgituna sisseviskes, siis kohe krabati pool liitrit silma pilgutamata ära ning parajat mõõtu joogisarv ka millest manustada. Ja see jook maitses hea. Isegi peale hammustada ei tundnud vajadust. Hiljem üks asjatundja natuke selgitas ka, et üle 50 kraadi seda ei timmita, siis pole see enam see naps.

Edasine teekond Gorisse ei pakkunud suuremat elevust kui üks objekt välja arvata. Pärast Tbilisi juurest läände pööramist nägime suurt kogumit ühesuguseid tihedalt ja korrapäraselt paigutatud uusi maju nagu tikutopse. Isegi üks uus maja hakkab Gruusias silma, saati siis kui neid on korraga rohkem kui sada. Bussijuht ainult kinnitas meie arvamust, et need on ehitatud sõja eest ära kolinud sõjapõgenikele.

Gorist Lõuna-Osseetiasse on suhteliselt kiviga visata ja seetõttu lootsime oma lapseliku huviga sealt leida ka mõningaid sõjategevuse jälgi, aga ei olnud midagi sellist. Kohalike käest kuulsime hiljem, et vene sõjaluure oli selles mõttes tasemel, et viga said reeglina ainult need tsiviilobjektid, mis olid sõjaväeosade lähedal.

Kui olime kindlaks teinud, et kohalike inimeste julgeolek on garanteeritud, siis igaks juhuks kontrollisime järgi kas ehk Jossif rongiga põgeneda ei kavatse.

Ja kui leidsime, et vunts on oma sünnikodu tagahoovis meie saabumise puhul valveseisangu võtnud, siis sebisime omale giidi, kes meid muuseumist läbi lohistaks.

/Jätkub....

Käpad külmetavad ja saba nagu polekski

Poolmagamata öö ja mitu tundi ringi kablutamist murdis pooled mehed maha. Aktiivgrupp suundus küla ilmselt ainukesse kohvikusse, ent ülejäänud läksid majutuskohta, et enne õhtust bridžilahingut paar tunnikest keskkonnasäästlikult puhata.

Kohvikul oli ainult üks puudus, tša-tšat ikka jälle polnud. Selle asemel pakuti viina millest me kohe lahkelt loobusime. Küll oli seal lõpuks ometi piinlikult head ja piinlikult odavat kohalikku punast veini serveeritud äärmiselt maitsva hatšapuri ja juustuga. Kui sinna juurde lisada soe päikesepaiste ja miljonivaade Kazbekile, siis igasugune rutt ning rahmeldamistuju oli tükiks ajaks kadunud.

Tükk tublit päeva lebotatud, oli aeg loodripolk ka maast lahti lüüa, sest et ega me siia ju magama ei tulnud. Pärast kiiret mööbeldamist ja bridžimängijate tubadesse jaotamist jäid paar meest esialgu tegevuseta. Aga kuna meil õhtuseks istumiseks veini ei olnud tilkagi ja võõrustajate sõnul polnud ka külas korralikku koduveini, siis tuli peremees teejuhiks uuesti villisesse pakkida ja saata välja oma saadikud naaberkülla kõikvõimaliku hea ja parema kraami hankimiseks. Sest et väärikad inimesed ei malda ju kuidagi hommikuni kuivalt istuda ning et tegemist oli tõeliselt kaalukate külalistega, näitas seegi fakt, et juba esimese poole tunniga õnnestus üks diivanvoodi katki istuda. Mida kõike meie ekspeditsioon pidi rännakul läbi elama, sellest ajalugu palju ei räägi, aga üleelatud raskustest annab märku kasvõi see tõsiasi, et bensiini tuli tankida sellistest kolonkadest, mis olid ehitatud juba sel ajal kui bensiin polnud veel leiutatudki.

Sõprade rassimise tulemusena veini lõpuks ikkagi saime. Tša-tšat… muidugi jälle ei saanud. Nüüd kus meid lõuna ajal oli kohvikus hea ja paremaga hellitatud, ei maitsenud see õhtune vein ka mitte kõige paremini. Aga asja ajas kuidagimoodi ära. Õhtu saabudes ilmnes, et lisaks veini- ja tša-tšapuudusele valitses külas ka ilmne soojapuudus. Rõskete ja jahedate seinte tõttu tekkis õigustatud küsimus, et kuidas kohalikud siin üldse talve üle suudavad elada, praegu oli veel vähemalt päeval soe. Kogu panus paistis olevat pandud gaasiküttele, isegi radikad olid tubades olemas, aga mida ei olnud oli gaas. Alumisel korrusel oli pererahval täitsa korralik köök välja ehitatud, aga tundus, et süüa tehti hoopis kuskil tagatoas priimuse peal. Ega peale gaasi seal muud energiakandjat naljalt ei põleta ka, sest et mäed olid seal puudest peaaegu täiesti lagedad. Et ahi või kamin on tundmatu objekt, näitas seegi, et majadel ei olnud korstnaid.

Kui tänavad olid suhteliselt mustad, siis elamised hoiti korras. Ja inimesed ei olnud mitte kusagil räpased. Ja kuigi alkohol oli maru odav ning kättesaadav, siis purupurjus inimesi ei kohanud nagu ka. Sellel võib ka olla selline loogiline põhjendus, et kuna teekond koju on üks suur katsumuste rada, siis ei saa lihtsalt endale lubada luksust külge kas või korraks maha panna. Aga tegelikult on asi ikka ilmselt kultuuris kinni.

Õhtusöögi juurde pakutud kuum tee natuke leevendas olukorda, aga külmarohu puudumine oli seekord väga valus teema. Tša-tšat ju polnud ikka veel ja viina ei pakkunud ka enam keegi. Seetõttu tuligi häda sunnil kamba peale üks kaasa võetud Vana Tallinn lipsu taha ära lasta. Aga ega mehed ei nuta, täies mundris lapati keskööni kaarte ning jahedas magamine aitabki pigem hästi välja puhata.

Pererahvale kiituseks, et uni oli hea ning tekid ja voodid tõeliselt soojad. Ja kui mäed hakkasid ükshaaval varjust välja ronima ning külluslik hommikusöök oli sisse vohmitud, siis olid sõprade silmad sära taas täis ning seiklus võis jätkuda.

Ja muideks. Kui me õhtul viskasime nalja, et kütet ei ole ja hea üldse et elekter ja vesigi on, siis üks mees oli valmis peaaegu mütsi ära sööma kui siin urkas internet leidub. Panime arvuti huvi pärast korraks wifit otsima ja leidsime ühekorraga lausa kolm leviala. Vat nii.

/Jätkub....

Keskmäestikulaager

Jalgsi liikuda on ikka hoopis teine tera kui autoga ringi kolistada. Bussiaknast näeb ju ainult mastaape, aga detailide märkamiseks tuleb tempo natuke maha võtta. Esimene mulje oli natuke pentsik. Rohkem või vähem räpased, lagunenud ning pudulojuste poolt mineeritud tänavad andsid mõista et viimane “Teeme ära!” üritus leidis siin aset umbes sada aastat tagasi. Koduloomad olid seal riigis üldse isevärki elukad. Neid võis kohata enamvähem kõigis mõeldavates kohtades kui just Tbilisi kesklinn välja arvata. Eeslid, lehmad, hobused. Ei nad teinud inimestest suurt numbrit ja külma rahuga võisid nad kulmu liigutamata seista keset teed kui külje alt veok mööda tuhises.

Mingist detail- või üldplaneeringutest pole sealkandis küll keegi midagi kuulnud. Igaüks ehitas või lammutas nii nagu mõistus või võimalused parajasti lubasid.

Ringi promeneerides jõudsime välja küla peatänavale. Enne kui oma maitsemeel veinile pühendada, otsustasime natuke päikese käes tšillida ja teha kohaliku õlle kallal natuke nalja ning see järgi proovida. Igaks juhuks üks vahuvein ka kõrvale abiks eilse jalgpallivõidu tähistamiseks ning juhuks kui õlu ei kipu alla minema. Aga oi kuidas ma pidin kahetsema oma skeptilisust. Ma ei kujuta ette kus kohast nad on selle know-how saanud või milliste lammaste vastu vahetanud, aga Gruusias osatakse lisaks kõigele muule teha ka väga head õlut!

Sellist eurolaket, mida meie suuremad õlletehased mõnikord õlleks nimetavad, seal me naljalt ei leidnud.

Kaua ühe koha peal istuda ka ei malda. Õige pea meenus, et asulasse sisse sõites võeti meil kohe nööbist kinni ja pakuti ekskurssi mäe otsas asuva kiriku Tsminda Sameba juurde, mida on pisut näha ka ülaloleva pildi ülemises servas. See paistis olevat üks kohalike meeste ärinišše, vedada Nivade ja UAZ villistega turiste võimaluse korral üles ja alla. Kolm autotäit meid oli, 50 lari ühe auto kohta ehk natuke alla 350 krooni maksab selline lõbu. Pool tundi sõitu sinna ja teist samapalju tagasi. Tee peal oli selliseidki tegelasi päris palju, kes ei põlanud ära sinna üles jalgsi ronida, aga see võtab oma kolm korda kindlasti rohkem aega. Kirikutega paistis kohalikel olema üldse isevärki suhe. Kui meil on kombeks ehitada pühakoda küla keskele ehk siis inimeste juurde, siis gruusia õigeusk eelistab kirikuid püstitada mägede tippudesse või kõrgendikele ehk siis ilmselt jumalale lähemale.

Kuigi vene autotööstuse imed kippusid tee peal ära lagunema ning sidur suitses mis jube, siis mehed oma autosid ja teed niipalju tundsid, et jalameheks ikkagi ei jäänud. Kui mujal paistsid teed olevat lihtsalt kehvad, siis siin olid vihmaveed nii palju pahandust teinud, et kohati polnud teed nagu enam üldse järgi. Siin tekkis esimene kord väike kahjutunne, et jalgratast pole käepärast. Heameelega oleks tahtnud proovida kuidas on sellist tõusu keskmäestikus võtta, noh et kas üle 100 meetri jaksab üleüldse. Võrdluseks võib tuua, et alt külast tõusti umbes 1700 meetrilt 2200 peale. Eesti suusakoondis müttas aga samal ajal Ramsaus 2700 meetri kõrgusel.

Üleval oli vaadata küll ja veel.

Janused said ennast kosutada. Oli see nüüd püha vesi või mis sealt sambast välja nirises, aga sobis nii joomiseks kui autode radikatesse kallata.

Alla orgu küla peale avanes suurepärane vaade. Kui üles sõites autojuhi käest uurisin, et palju külas rahvast elab, siis esimese hooga sain vastuseks et 600. Nii väike number tundus uskumatu ja pärast täpsustamist selgus, et arvestus käib neil hoopis majapidamiste kaupa ja neid ongi siis 600. Tegelik rahvaarv on umbes kolm korda suurem.

Reeglid mäetipus, sellises auväärses kohas, olid muidu ranged. Meestel lühikeste pükstega ja naistel ilma seelikuta kirikusse asja ei ole. Kellel seelikut polnud, sai seda kohapeal laenata. Panime meiegi paar küünalt selle heaks, et suured slämmid tulemata ei jääks. Kohalikud on ajalooga üllatavalt hästi kursis. Kohe esimene ettejuhtuv vanahärra pani pihta, et kirik on ehitatud umbes 14. sajandil.

Juba majutuskohta jõudmisel hoiatas meid perenaine ette, et sattusime külla suurepärasel ajal. Mingi tähtpäeva tõttu olid käimas pidustused täis tralli ja rahvakunsti ja kui me mäe otsast alla jõudsime oli kohalikku spordisaali või rahvamajja kogunenud päris suur hulk rahvast. Esinejaid ja muidu publikut võis vabalt umbes pooleks olla. See oli siis meie selle päeva kultuuriprogramm.

/Jätkub....

Sakartvelos samkhedro gza

Samal ajal kui peremees grilli huugama pani, püüdsime päeva esimest muljet kohalikust loodusest ning nillisime ooteks mõne metsiku kreeka pähkli. Esimene pilt oli suhteliselt hall ja igav. Domineeris udu ja tuli isegi mõni piisk vihma. Mägijõgi oli sel aastaajal veevaene, ainult päratult lai jõesäng andis aimu milline möll seal kevadel suurvee ajal võib keeda.

Sašlõkk valmis peakokal vilunult ja kiirelt, paraku küll mitte lambast, aga maitses hea sellegipoolest. Aga tõelise hitina kanti lauda terve koorem hinkalisid ehk gruusia pelmeene. Tuleb tunnistada, et süüa osatakse sealkandis teha suurepäraselt. Igal pool kuhuiganes lauda istusime saime oivalise ninaesise osaliseks. Aga need hinkalid olid maitseelamuselt üks päeva tipphetki, sest kui juba tundus, et kõht on viimseni täis, siis ühe jaoks leidus ikka ruumi. Noh ja kogu selle hommikusöögi kõrvale käis muidugi paar-kolm kannu koduveini, mis iseenesest ei sobinud minu maitseharjumustega just kokku, aga juukseid peas püsti ka ei ajanud.

Keha kinnitatud võis teekonda ülesmäge jätkata. Pinnavormid aina kerkisid ja mõne aja pärast päris otse enam üles ei saanudki, tuli hakata mööda serpentiine ennast üles kruttima ja vaated hakkasid muutuma imelisemaks. Turistide jaoks oli paari kohta vaateplatvormid ehitatud ja tasase maa inimeste jaoks avanes sealt päris kaelamurdev pilt. Õnneks selleks hetkeks oli juba natuke rohkem horisonti näha. Päike oli ka servast välja tulnud ning udu kihutas silmnähtava kiirusega ülespoole ära.

Järgmisena jäi tee peale Gruusia suusakuurort Gudauri. See oli ka ainuke asula sellel teel kus tundus elu natukenegi liikuvat. Mõni maja nägi natuke värskem välja ja midagi isegi nagu ehitati. Mujal paistis küll, et aeg on mingil hetkel lihtsalt seisma jäänud. Et mitte ülekohtune näida, siis tuleb tunnistada, et kõik politseiüksused olid maantee ääres endale saanud täiesti uued majad koos sisustusega ja kui mu mälu mind ei peta, siis ka mõni uuem tankla oli tee äärde kerkinud.

Peatus kuurordis kujunes natuke pikemaks, sest et gepsu näitude põhjal ootas meid ca 500 meetri kaugusel üks geopeituse aare. Selleni jõudmiseks tuli lisaks maastikule võidelda veel värskelt märga savisse kaevatud kraavidega ning tuhandepealise lambakarjaga.

Kuigi seetõttu venis tegelik jalutuskäik märgatavalt pikemaks, siis aare leiti kõigele vaatamata kiiresti ning hiljem eristusid seiklejad bussi jäänud magajatest päris silmatorkavalt oma poriste-saviste käimade poolest.

Põhimõtteliselt selles punktis lõppes osa tsivilisatsioonist ning algas närvikõdi täis atraktsioon. Gruusia vana sõjatee lagunes täiega ning igasugused kuristikust lahutavad teepiirded puudusid sootuks. Sellele vaatamata läbisid seda teed nii mõnedki rekkad, millede juhid pidid küll parajad kaskadöörid või fakiirid olema.

Tee peale jäi veel üks monumentaalne vaateplatvorm, mis olla nõukogude ajal püstitatud gruusia ja vene rahvaste sõpruse märgiks.

Olgu selle sõprusega kuidas oli, aga siit alates mäed oma kõrguses ja ilus enam hinnaalandust ei teinud.

Kuskil mäekuru kõige kõrgemas punktis jõudsime umbes 2400 meetri peale ja siis tasapisi hakkas tee allapoole järgmisse orgu veerema.

Enne sihtpunkti jäi tee äärde üks kummaline pinnamoodustis, mille serva mööda kallas vahetpidamata vett alla. Üllatuseks osutus see suurepäraseks mineraalveeks, mida oli võimalik torust kas siis kohapeal manustada või hoopis kaasasolevasse taarasse villida.

Allamäge sõit polnud enam pooltki nii erutav ja üldse hakkas bussisõit tunduma juba ühe suure ajaraiskamisena, aga enne kui suurem tülpimus võimust suutis võtta olimegi Stepantsmindasse jõudnud. Bussijuht orgunnis kiirelt meile kodumajutuse ja kuna me teda tol päeval enam ei vajanud, siis kimas bussiga minema, lubades järgmisel hommikul tagasi olla. Meie ise aga pakkisime kenal ennelõunasel ajal oma asjad lahti ning läksime küla peale seiklusi otsima.

/Jätkub....

Gamardjoba Sakartvelo

Sain omagi külmetuslaksu kodumaale saabudes lõpuks kätte ja teist päeva on juba olemine näruselt tatine, konjakine ja uimane. Pea ei tööta küll eriti üldse, aga muljeid peab hakkama tasapisi kirja panema sellegipoolest, muidu lähevad emotsioonid ja mälestused lihtsalt hapuks. Tulenevalt lugeja tundmustest võib kõike järgnevat vabalt võtta nii tõestisündinud juhtumistena või kui jutt läheb liiga absurdseks kätte ära, siis palavikus inimese sonimisena. Kuidas kellelegi parajasti rohkem sobib.

Imelood hakkasid juhtuma juba Riia lennujaamas. Äralend Tbilisesse reede keskööl tähendas seda, et jalgpallikohtumisest Eesti-Serbia saime teavet ainult mingite kolmandate kanalite kaudu. Ja seis läks tund-tunnilt üha uskumatumaks. 0-0. 2-1. 3-1!! Ülevoolav rõõm ja juubeldamine loksus enne pardaleminekut natuke üle ääre, seda enam et ettenägelikult olime jõudnud ka natuke unerohtu konsumeerida jägermeistri ja rummkoola kujul. Hädasti ju vaja natukenegi laperdavas lennukis silm kinni saada ning selleks tundusid kõik vahendid head.

Kui esimene elevus pärast õhkutõusmist vaibus, siis vähemalt minul lõi manustatud ravum küll luugid päris korralikult kinni ja seda peaaegu kuni maandumiseni välja. Oma osa mängis selles ka väikene vedamine, sest et meil oli oma reas Ivoga ühena vähestest kahe peale kolme inimese jagu ruumi. Sai natuke paremini puhata ja külge keerata.

Meid ei ole välisreisi ajal kunagi nii palju ühekorraga kokku saadud. Kümne inimese jaoks oli keegi meist leidnud sobiliku tellida bussi, millesse lubati kohalikul juhil sisse elama jääda ja kes meile idee põhjal siis lisaks niisama sõidutamisele ka kohalikke urkaid ja vaatamisväärsusi välja otsiks. Ja see oli üks esimesi suurepäraseid otsuseid, mis meie kulgemist kogu kolme päeva jooksul lihtsamaks ning stressivabamaks muutis. Esimesel kohtumisel ei vastanud sohver küll sellele kuvandile, mille olime oma ettekujutuses loonud. Ei mingit lõunamaist temperamenti, hoopis selline viiekümnendates-kuuekümnendates härrasmees, keda iseloomustas pigem ratsionaalsus, professionaalsus ja punktuaalsus.

Kui kell pool viis lennuk Tbilisis graafikujärgselt maandus ning plaan A kuskil läheduses turgutuseks pehmes voodis paar tundi unelisa võtta ära kukkus, siis käivitus koheselt plaan B. Tegelikult ei olnud minul mingitest plaanidest ja kavadest või marsruutidest veel kohale jõudes peenemat aimugi. Seetõttu tundus mulle iga plaan sama hea kui mõni teinegi. Plaan B tähendas ühesõnaga seda, et võetakse viivitamatult rattad alla ning lastakse esimese sihtpunkti poole seiklustel alata. Suund on nord – Stepantsminda, nõukogude aegse nimega Kazbegi. Asub Gruusia ja Venemaa piiril Kaukasuse mägedes Tbilisi ja Vladikavkazi vahelisel maanteel. Kuulsa Kazbeki mäeni jääb sealt linnulennul umbes üksteist kilomeetrit.

Tbilisis oli veel väikene reisiärevus sees, aga kui esimene rahavahetus ja esimesed sisseostud tehtud, siis oli iga mehe järgmine prioriteet magamine või tukkumine. Nii palju jäi varahommikusest pealinnast meelde, et politseid sõitsid seal ringi meie jaoks harjumatu tihedusega. Neid oli ka raske mitte märgata, sest et vilkurid töötasid olenemata olukorrast. Aga muidu olid ööd seal mustad. Näha oli ainult seda, mis oli valgustatud, aga sedagi ei jaksanud väsimusest tömp pilk hoomata.

Valguse saabudes hakkasid ärksamad meist kohe lahendama kolme esimest elulist probleemi, mille järgi me eelkõige Gruusiasse olime tulnud. Kus kohast saada kohalikku lambasašlõkki, kohalikku veini rohkel kujul ning tša-tšat. Ja kui mitte kohe kõike seda korraga, siis vähemalt tagasihoidlikku hommikusööki. Siinkohal teenis meie sohver kohe oma esimese tugeva plusspunkti, sest et leidis kell seitse hommikul teeäärse drive-in’i. Peremehele teatati tööpäeva algusest sellega, et sõideti hoovi ja anti lihtsalt signaali. Signaal on sealkandi liikluses üldse üks kõige tihedamini kasutatav auto lisaseade. Mõttes proovisin seda koodi peas läbi murda, aga päris selgusele ei jõudnudki, milline osa sellest morsest nüüd oli tervitus või tähelepanu võitmiseks või pahandamiseks. Aga kasutati seda igal võimalikul ja võimatul juhul ning lõppeks hakkas sellest isegi mingi loogika välja paistma.

Ühesõnaga selline pilt avanes meile varahommikul esimeses peatuspunktis. Sealt alt me tulime, mäed olid alles poisikesed ja hommikusööki hakati alles tegema.

/Jätkub....

Seened ei kuku kännust kaugele

Tegelikult olin ma seenepaku juba ära unustanud. Aga kuna sügisel on ka aias toimetamist, siis leidsin ühest kaugemast nurgast sellise üllatuse.

Ikkagi kannab. Ainult viis-kuus tükki, aga selle eest päris suured. Austerservikud. Esimese hooga kartsin, et küllap on külm juba ära võtnud, aga täiesti tiheda konsistentsiga olid. Lõika ribadeks ja prae nagu sinki, ei lagune ära ega midagi. Või ja sibulaga, keele viib alla. Teisel ja kolmandal aastal pidavat rajum saak olema, siis on ehk põhjust jälle pann kurjaks ajada.

Hooaeg sai siis pühapäeval läbi. Kokku tuli 314 tundi aktiivsemat liigutamist. 16 läbitud võistlust, sellest kuus Estoloppeti suusamaratoni, kuus Elioni rattamaratoni, Tartu rattaralli, Tartu jooksu"maraton", Tour de Rouge ja Haanja100. Kuus poolelijäänud rattamaratoni. Kõik viis rattamaratonide sarja etappi jäid katki ning Tartu rattamaraton takkapihta.

Inimvõimete piir

Kõik head asjad satuvad alati samale ajale. Seda tänu kodanik Murphyle ja tema seadustele. Praegu on juba hilja selgitada kelle kuri tahe selle taga oli, aga juba reede õhtul tuli jõuda grupi kokkutulekule, seejärel Võrru, sõita laupäeval Haanja 100 rattamaraton, Võrust Tartusse Urmase sünnipäevale ja seejärel Tartust Tallinna tagasi. Ja seda kõike kokku umbes 28 tunni jooksul.

Grupi kokkutulekul oleks tahtnud muidugi kauem olla kui mulle antud kaks ja pool tundi, aga mis sa teed, režiim kohustab. Kell üksteist õhtul poolvägisi silmad kinni, kell neli hommikul äratus, tsipa peale pool viit rooli. Jube kehv nähtavus, nagu vati sees sõit kuni Tartuni välja. Sellist udu siin kandis ei mäletagi. Kui teeääred ja telgjoon oleks joonimata jäänud, siis autoga sõit lausa võimatu. “Vidimost nol, jedu po priboram”. Kui mõni aeglasem, või siis miks mitte ka targem juht ette juhtus jääma, siis liikuski kogu karavan kohati 60-70 km/h.

Ajavaru oli piisavalt suur isegi sellise tiguliikumise puhuks. Võru oli sama koha peal ja start oli ka sama koha peal. Hullud olid ka sama kohal peal. Ainult segaseid ei olnud enam, nemad olid rajal olnud juba alates kella seitsmest ehk siis teistest kaks tundi varem.

Sõidust endast ei olegi nagu palju midagi eriti rääkida. Algusest tasapisi liikuma nii et endal ikka mõnus oleks. Ainuke asi millega ma sõbraks ei saanud oli rattaga mäest üles kõndimine. Niikaua kui veel ratta seljas kerida jaksas, oli kõik väga broo, aga kui maha pidi ronima, siis muutus edasiliikumine väga vaevaliseks. Sääremarjad kiskusid valusaks ja krampi ning hiljem nende töölesaamine oli päris vaev. Ja seda juba päris algusest saati, kuskil 15. kilomeetri Taevatrepil oli esimene märk, et käimine ei ole täna minu teema. Tegelikult alguses oli tempo päris kõva ja enesetunne väga hea. Esimeses TP-s keegi mainis kellelegi, et pooled on veel kindlasti tulemata. Selle peale mina kui traditsiooniline tagumise otsa kulgeja mõtlesin, et wtf, mehed teevad kindlasti nalja? Aga tegelikult võis neil isegi õigus olla, sest et sõidu teises pooles kukkusin ikka päris palju kohti ja tulemus tuli ikkagi korralik. Seda head tempot jagus umbes neljaks esimeseks tunniks ehk 55-60 kilomeetriks. Selleks hetkeks olin ennast isegi natuke tagasi hoidnud, aga ikka läks raskeks. Järgmised jooksukad Plaani Jaanimägi ja Massimõrvar lõid jalad täiesti kinni. Ja kui hiljem tulid sinna otsa veel Vaskna mõrvar ja Vällamägi, siis päris haamrit just ei saanud, aga väikese vasara kindlasti. Igatahes mulle tundus, et nendes kohtades kus teised kõndisid, siis mina vist lihtsalt seisin. Raja lõpuosa oli jälle inimeste jaoks kujundatud ning läks päris libedalt ja esimest korda sain aja alla kaheksa tunni.

Odomeetri statistika. Aeg kokku: 7:47:58, sellest sõiduaeg 7:21:35, sõidu pikkus 101.1 km, keskmine kiirus 13 km/h, tippkiirus 49.5 km/h, keskmine pulss 160.

Paraku inimvõimetel on piirid ka, nõnda Urmase juubelile ei jõudnudki. Palun vabandust. Aga mul on selle puudumise kohta põhjenduseks arstitõend ette näidata.

Mälumäng

Mälumäng on lahe sport. Konti ei murra ja leiba ei küsi. Sobib igaühele, kes ei karda loll näida. Sellepärast läksingi täna pead murdma Saue esimestele individuaalsetele meistrivõistlustele. Ja kui kõik ennast laudade taha ritta istuma seadsid, siis... koolijütsi tunne tuli peale jälle. Pohuistist koolijütsi tunne, kellel on nelikümmend aastat õppimata. Ainult selle vahega, et pandavast hindest ei sõltu mitte midagi. Peaasi, et hinne oleks pandav.

Aga läks nagu läks. Vahepeal oli selline tunne, et nagu üldse ei tea midagi. Ja siis jälle selline tunne nagu teaks. Midagi. Kuskil võistluse keskel sattusin musta auku, aga viimased küsimused sobisid mulle rohkem ja tõusin viiendaks, viieteistkümne osaleja hulgast. Nii et polegi väga paha. Aga kui jutt juba vahepeal kooli peale läks, siis vat sellised loengud oleksid kooli ajal aine vastu minu huvi märgatavalt tõstnud ja oleksin nüüd palju targem kui protokollist numbriline näit paista laseb. Miks küll, oh miks küll pedagoogidel loovusega hiilata ei lasta.

Ja muideks. Kas teie teate, milline imetaja on arvatavasti ainus (peale inimese), kes suudab pea peal seista, samas ka ainus, kes ei ole võimeline hüppama.

Viimane ponnistus läheneb

Laupäevase Haanja 100 rajaprofiil on nüüd avaldatud SIIN.

Oma tornidega tuttav kilukarbiprofiil nagu igal aastal, ainult et mägede võtmine on natuke teises järjekorras kui eelmisel kahel korral. Kõige raskem osa paistab jäävat kuskile teise ja neljanda TP vahele. Alguses jaksab ju igaüks sõita ja lõpp läheb juba allamäge.

Ilmajaama andmetel on vanajumal viimasel nädalal tunduvalt rohkem eestlane kui eelmisel aastal ning midagi sellist vist seekord rajal palju näha ei saa.

Rattahundu

Pühapäeval üritasin just välja raalima hakata, kuidas pärastlõunat sisustada kui Anne-Ly helistas ja väitis, et ma olevat lubanud võistluste korraldamisel abiks olema. Kuigi mul ei löönud sellise väite peale küll ühtegi lampi põlema, siis vastu põrkamiseks ka motiivi ei leidnud. Võtsin jalad selga ning sörkisin jaanituleplatsile. Tegemist oli siis lastele ja noortele suunatud rattasarja "Rattahundu" viimase, kolmanda etapiga, mida meie klubi läbi aasta korraldanud on. Kuna seekord oli tegu põhimõtteliselt maastikusõiduga, siis pärast lastesõite läks üritus sujuvalt üle Saue linna meistrivõistlusteks jalgrattakrossis. Suuremad ja tugevamad sõitsid samal rajal, ainult paar-kolm tehnilisemat ja raskemat lõiku oli lisaks. Kui punt vigurvänte korraga rajale lasta, siis ikka juhtub ühte koma teist, lenksud lähevad risti ja mõni lööb põlve ära ja mõni lihtsalt ei jaksa, aga metsast tagasi oodati kõik ära ning päris ilma auhinnata ei jäänud ka keegi - ei kõige väiksemad ega ka kõige suuremad.

Võtted

Reedel toimusid legendaarse filmi “Seente ja herneste sõda” järjekordse osa võtted. Enne võtteid sattusime kummalise koha juurde, mille tõmme oli sõna otseses mõttes nii tugev, et puud lendasid korstnasse.Aga seda imelugu ei olnud aega kaua uudistada, sest et ettevalmistatud võtteplats ootas.

Stardipauguna hakkas lähedalasuv Tapa polügon Oscari väärilisi heliefekte lajatama ning kõik see mees ja naine tormas võtteplatsile langenuid välja tassima. Umbes kolm tundi pärast võttepäeva algust olid kõik õõnsad anumad võtteid täis.

Kui võtted ükskord purki saab, siis tekib ka ettekujutus, mitu umbkaudset võttepäeva on sakummi näol võttegrupile garanteeritud.

PS. Mitte ühtegi hernest viimase võttepäeva jooksul ei solvatud, noomitud ega vigastatud.

300 + poolteist ja 10

Tänavu on üldse esimene hooaeg kus olen suutnud läbi terve aasta korralikult treeningpäevikut pidada. Taolisi üritamisi on ju olnud varem ka, aga hiljemalt kuskil varakevadel on trennidesse alati mingi must auk sisse sattunud. Mis siin pattu salata, demoraliseeriv on päevikut kätte võtta kui sinna on nädalate kaupa võimalik ainult nulle laduda ja nõnda see tegevus unarusse jäänud ongi. Mis tont mind küll seekord tagant torkis, et nullpunktist üle saada? Ainult nüri ja loll järjekindlus, ei muud.

Ja nüüd on siis tulemus selline, et täna sai 300 tundi täis ja poolteist veel pealegi. Üksipulgi teeb see 4176 km rattaga + 569 km jooksu + 483 km suuskadega + 48.5 tundi pukki + 20.5 tundi muud pudi-padi. Hooaja lõpuni jääb veel täpselt 10 päeva. Kui kõik laabub, siis saab ehk lõpuks 310-320 tundi kokku.

Järgmisena tuleb tahes-tahtmata sukelduda raamatutesse, natuke mõtiskleda, analüüsida ja teha plaan järgmiseks hooajaks. Mahuliselt oleks rentaabel võtta ette lõppeva hooaja tundide arv + 10%. Kuidas seda aga targalt hooaja peale jagada, seda peaksid mulle kõnelema “Maastikuratturi treeningpiibel” autoriks Joe Friel ning Tartu Ülikoolis välja antud Jaan Loko “Sporditeooria” aastast 1996. Kui mul juhtub veel kolmas raamat ka kuskilt välja ilmuma, siis selle lugemise ajal võin ma olla juba hoopis trennis, aga mine hullu tea.

Kellele viimane, kellele esimene

Selle hooaja viimane maastikuratta kolmapäevak, järjekorras juba 12. etapp, oli minu jaoks sel hooajal esimene. Ammu juba pole nii lühikest sutsakat võistlusena sõitnud. Enda võimekusest tund aega pulss punases kannatada ülevaade puudus. Ratta täpsest olukorrast samuti. Raske isegi öelda kumma elemendi välja selgitamine rohkem pinget pidi pakkuma.

Uustulnukana sebisin ennast tagasihoidlikult stardikoridori kõige lõppu ja proovisin sealt tasapisi kedagi kraavi pressimata ettepoole nihkuda. Esimene ring kuluski enamvähem ainult sellele, et oma võimetele vastav koht päikese all leida. Ja rajaga tutvumisele muidugi ka. Kuigi Keila peaks nagu kodurada olema, siis leidus seal päris huvitavaid lõike, millest mul varem aimugi ei olnud.

Lõpuks selgus kaks tõsiasja. Esiteks läks enda mootor päris pöördesse. Viis trennivaba päeva olid oma töö korralikult teinud ning pulss kerkis 177/188-ni, see on umbes kümme lööki üle tavapärase. Viimati oli nii pikk trennipaus sees millalgi aprilli lõpus. Teiseks selgus, et tagajooksu tirr andis teise ringi viimasel singlilõigul jälle otsad. Nii et sellega on nüüd klaar, tuleb uus jooks osta. Mitte küll päris päevapealt, sest et Haanja 100 sõiduks ma saan ilmselt klubist ühe laenata, aga kevadeks kindlasti.

Esimene ring ajaga 19:29, teine ring sörkides lõpuni 20:43, kolmas ring jäi sõitmata.

Tuhat meetrit tulist Tartu kuradit

Asi hakkas otsast arenema kui meie tiimipäälik Indrek pani paika pühapäevase stardiaja kella viieks, sest et juba kell kaheksa pidime saama Tartust osa stardinumbreid käest-kätte. Mingite litsentside ja ümberregistreerimiste või muidu sahker-mahkeri tõttu oli osa numbreid tulnud varem välja võtta. Minu jaoks tähendas see veel tund varem äratust, ehk siis juba kell neli pidin kargu alla ajama, et asjad pakkida, nosimine valmistada ning see sisse kühveldada.

Esimese varase ärkamise sain hiljem kompenseerida sellega, et pärast autosse ronimist avasingi luugid järgmisena alles Tartus. Ei mingit üllatust - ilm oli täpselt nii närune kui ilmajaam lubas. Otepääle jõudes seevastu tekkis juba lootus, et ehk saab mingil moel enamvähem kuivalt starti, pärast kui hoog juba sees, pole enam vahet kust seda vett parajasti rohkem tuleb, ülalt või alt. Ja üleüldse paistis, et kõik laabub kuidagi eriti hästi. Mudakummi olin märganud eelmisel õhtul alla panna. Esimest korda sel sügisel võtsin kogemata pikad rattapüksid kaasa, ka need kulusid marjaks ära. Kuigi vanahärra Tõnu Odamus, kes on kaasa teinud kõik Tartu Rattamaratonid, teatas pärast testsõitu, et tänavune rada on vedelam kui eales varem, siis igasuguste vaegustega inimeste jaoks ongi muda pigem sõber.

Sündmused ei lasknud ennast pikalt oodata. Pauk käis ja kogu see rahvasumm pistis liduma nagu Stockmanni hullude päevade ajal. Umbes sada meetrit pärast starti, kohas kus juba natuke sai sõitma hakata, astusin rattal sellesama keti taaskord puru. Õnneks olin enamvähem parempoolses servas ja meie auto asus peaaegu sealsamas stardi lähedal tiimide parklas. Võitluses liikuva piisonikarjaga suutsin piirdeaiani liikuda ja pealtvaatajate abiga selle alt koos rattaga läbi pugeda. Indrek tegi kakrass keti korda, lüli vahelt välja ja taas sadulasse. Kuigi kogu punt oli juba läinud, kerkis motivatsioon nüüd eriti kõrgele, sest et ees oli ootamas metsikul arvul möödasõite. See mida kolm tuhat inimest loodusjõudude kaasabiga korda olid suutnud saata oli muidugi võimas. Muda ja pori. Kuubis. Kogu raja laiuses. Kuidas tagumise otsa inimesed, kelle ettevalmistus ei ole suuremat sorti asi ning rattavalitsemine veel hullem, seda rada läbida suutsid, aru ma ei saa. Esimene kilomeeter tasast maad oli veel sõidetav, vähemalt minu jaoks. Grupi sabaotsa oli pärast lasketiiru esimesel tõusunukil veel näha ja seal sain esimese ukerdaja ka kätte. Tõus paraku ei olnud sõidetav, ratas käis lihtsalt mudas ringi. Kui künka peal uuesti sadulasse ronisin, siis tegi ratas järgmise triki: tirri sees on mingid “konnad”, mis vajalikul hetkel õigele kohale hüppavad nõnda et ühtepidi vändates on tagavedu ja teistpidi vabajooks. See neetud “konnade” ametiühing kuulutas välja üldstreigi ning tekitas rattale kaks vabajooksu, vänta mispidi tahad. Sel hetkel ma sain aru mida võib tunda elevant portselanipoes. Viimases hädas jooksin veel korra starti tagasi, et ehk on Indrekul mõni abinõu varuks, aga paraku oli ta juba kehastunud teenindavaks personaliks ja joogipunkti ära kimanud.

Nüüd oli vaja kuidagi surnuks lüüa kolm tundi ja jõuda selle ajaga Otepäält Elvasse. Mööda asfalti paras tõukekaga minna, valdavalt allamäge ka. Kolm tõusunukki oli vaja jalutada, Pedajamäel, Paluperas ja Hellenurmes, muidu sai päris edukalt kruisida. Kui esimesed kaks tundi oli veel kuiv, siis Hellenurme kanti jõudes läks taevas lõplikult katki ja vahelduva eduga tilkus sealt läbi kord rohkem, kord vähem, ja nõnda õhtuni välja.

Elvas nägin kõigepealt kobarate viisi seeni ning murjaneid finišeerumas.

Ja seejärel nägin nähtust, mis võiks liigituda X failide kategooriasse. Kui Indrek rajalt parklasse jõudis ning hakkasin talle oma modifitseeritud jalgratast demonstreerima, siis “konnad” olid oma kohale tagasi hüpanud ja tagumine tirr töötas jälle!? The truth is out there. Igatahes veel tund aega tagasi rattapesu ajal olin teeninud selle rikke eest kaastundlikke patsutusi.

Kuigi neliküritus jäi lõpetamata, siis midagi positiivset oli selles kummalises päevas ka. Kordagi ei kukkunud, haamrit ei saanud, krampe ei olnud, rattapesu järjekorda ei olnud, supijärjekorda ei olnud. Horrorist, mis rajal toimus, pajatas mõni teadjam, kes raadiosidet kogemata pealt kuulis. Mõnes kohas olid mehed pärast kukkumist jäänud lihtsalt nokauti lebama ja transpordiks otsiti kopterit, sest et “õnnetuskohale ligi ei pääse ja ATV-ga transportida ei saa”.

Seekordse raja raskust näitab kasvõi see, et tuhandes koht sõitis eelmise aastaga võrreldes üle tunni aja kauem.

Ratas läks järjekordsesse ekspertiisi. Kolmapäeval on võimalus teda veel korra korralikult ruunata Keila maastikuratta kolmapäevakul. Kui ta ikka vallatlema kipub, siis ei ole mõtet Haanja 100-le sel aastal üldse peale minna. Üritusele kulub lihtsalt nii palju aega ja raha, et võtta jälle risk sõita heal juhul ainult paar kilomeetrit, ei tasu ennast ära.

ENSV

See oli vist kolmapäeva õhtul kui Villu Kangur andis “ENSV” stsenaristina Ringvaate saates intervjuu. Poole silmaga olen seda sarja näinud ja ausalt öelda esimeste osade süžee iseenesest mingit vasikavaimustust just ei tekitanud. Villu Kanguri pehme ja poliitiliselt korrektne huumor oma tuntud headuses ning näitlejad veavad välja küll, aga kogu üldpilt on nagu sarkasmiga looritatud õppevideo järgmisele põlvkonnale.

Au tuleb aga anda tõetruu retrokeskkonna loomise eest ja kui Villu tuli intervjuu käigus välja pöördumisega televaatajate poole annetada või laenata asju või esemeid tollest ajast, siis tekkis juba tõsisem huvi oma majapidamise vastu, et tõesti, mida sellest ajast üleüldse säilinud võiks olla. Kui lähteülesannet täpsustada, siis tegevus toimub aastas 1982, alates sellest ajast kui seltsimees Brežnev lusika nurka viskas. Noh, kodutehnika poole pole vist mõtet üldse vaadata. Vaevalt et kuskil kellelgi leidub sellest ajast pärit digiboksi või mikrolaineahju. Meeles on küll veel tolle aja mustvalge televiisor ja isegi lintmagnetofon millel olid naljakad ülirabedad küünelakiga paigatud lindid, aga alles ja töötavas olekus pole neid enam ammu. Mingid mööbliesemed võiksid ju isegi olla, aga aastaarvu pole neil kuskil vist küljes. Üks sektsioonkapp, mis lihtsalt pidi majapidamises olema, mõni tugitool kuskil. Vanad head kolme jalaga taburetid on juba aegade hämarusse ära kadunud. Kuurist leiab vanu tööriistu muidugi rohkem, sõnnikuhargid, vikatid, väiksematest vidinatest nagu kartulikonksud, mutrivõtmed või haamrid rääkimata. Vanu häid stiilseid puust rehasid, millele isa põlve otsas piisid vestis, kahjuks enam ei ole alles. Tehnika ja teaduse revolutsiooni tulemusena tulid veel nõuka ajal müügile plastmassist rehad, mille juures muideks oli kasutusjuhend, et päikese käes mitte hoida. Ilmselt arvati, et eestlased on lollakad ja käivad hoopis vihmaga heina tegemas. Mis ma aga köögikapist leidsin, oli üks nõukogude aja sümboleid, klassikaline, mummuline, töökindel kuivainete karp aastast 1972, mida ilmselt kasutas tollal iga teine majapidamine. Ka sellest komplektist pole päris kõiki eksemplare säilinud, küll on aga meeles, et paljud karbid olid sellised, mille täitmine nõudis päris palju fantaasiat, sest et mida sa tol ajal ikka panid karpidesse pealkirjadega riis, kohv, kaneel või nelk. Tuleb nentida, et palju sellest ajast on kaduma läinud ja imelik oleks ka kui kodust muuseum oleks kujunenud. Samas, paiksuse tõttu on mul ka palju vanu asju kuskile hooletusest vedelema jäänud. Neil, kes omale uue eluaseme soetanud või muidu mobiilsema eluviisiga, pole võibolla isegi kümneaastase vanusega asju kuskil nurgas põrnitsemas.

Ainuke asi, mida on sellest ajast hulgi, on raamatud, aga see on üks täiesti omaette teema.

Kuuldes, nähes ja isiklikult kogedes kui raske võib olla ajastutruu keskkonna loomine niivõrd käegakatsutavas ajas kui kaheksakümnendates, siis tasuks tutvuda tänapäeval toodetud inglaste sarjaga Heartbeat kus tegevus toimub lausa kuuekümnendates ja kus kõik detailid on viimseni töödeldud.

PS. Kuna just sel nädalal algasid jalgpalli meistrite liiga alagrupimängud, siis viskasin pilgu peale, et 1982. aastal võitis finaalis Aston Villa ja peksa sai Müncheni Bayern. Tulemus 1-0. See oli veel see aeg, kus mängida lasti ainult liigade meistritel.

Tartu rattamaraton, proloog

Täna avaldati pühapäevase Tartu rattamaratoni numbriline stardinimekiri. Esimesed viissada tunduvad nii kõvad nimed olema, et nendele saab kaotust mõõta ilmselt kalendriga, aga ehk õnnestub seekord ikka lõpuks ometi esimese tuhande sisse ära paugutada. Õnnetoov number, mis stardis lenksu külge kinnitub on tänavu 1187. Kümneid sõpru-tuttavaid, kes end jälle pika raja stardikoridori on möllinud ei jõua kohe nimeliselt üles lugedagi - neid lambaid loeme hiljem finišis. Silma jäi, et Piller Toomas on traditsiooniliselt lühema raja kilomeetreid mõõtmas.
Sel aastal on nagu suusa- nii ka rattamaratoni osavõtjate arv piiratud, rajale lastakse ainult 5500 masohhisti ning tänase seisuga pidi olema vaba neist kohtadest veel ainult 250. Nii et rutake, seltsimehed unetud.

Sügis või?

Kel vähegi silmanägemist, see ilmselt on tähele pannud, et midagi on nagu teistmoodi.

Esimese hoiatuse oma saabumisest andis sügis nõnda, et välitrenni asemel tõstsin ratta meeltesegaduses eile õhtul esimest korda pärast kevadet pukki ja hakkasin taas pimeduse varjus põrandat higiga leotama. Esialgu poole tunni jagu.

Teine märk sügise kohalolekust oli see, et täna toimus üritus pealkirjaga Tallinna jooksumaraton ehk Sügisjooks. Märkate vihjet? Kuigi spordimehe viirus sundis mind juba ammu seal pealtvaatajate ridu täiendama ja tänavu juba kolmandat maratoni jooksvale Duracelli-Tarvole kõrvalt ergutust ning tarka õpetust jagama ning ilmselt ka mõne klõpsu fotokaga tegema, siis pühapäeval ärgates olin ma täiesti veendunud, et normaalne inimene ennast kell üheksa hommikul eriti ei liiguta – saati ei jookse ta maratoni. Selle asemel vaatab hoopis näiteks Simpsoneid ning joob rahulikult kohvi ning alles hiljem vaatab, mida eluga peale hakata. Plaanist “tark ei torma” koorus välja, et jõuan Tallinna spordi visiitkaarti kaema kenasti maratoni teise tunni lõpuks kus need õiged sündmused alles peaksid aset leidma hakkama. Aga paraku, rattale, mis mind kohale pidi viima, piisas seekord umbes veerandist tunnist, et oma tahtmine peale suruda. Vabaduse puiestee alguses tekkis just väike võistlusmoment kui number 18 bussile oli vaja kandu näidata, aga rattale hakkas ilmselt eilne tubane trenn rohkem meeldima ning lasi selle märgiks tagumise kummi tühjaks. Tehtud! See tähistas ka omakorda teatud isiklikku rekordit, kuna üle-eelmisel nädalavahetusel õnnestus Mõedakul purustada ühel jalgrattal ühekorraga nii kett, kodar kui ka tagumise käiguvahetaja raamikõrv. Eelmisel nädalavahetusel katkes Lahemaa rahvuspargi metsades ühe teise jalgratta tagumise käiguvahetaja tross ja nüüd siis täna pani maanteeratas selles sündmuste ahelas solidaarsusest i-le täpi peale. Hat-trick. Kuna ma “ebavajalikke” asju nagu varukumm ja pump tavaliselt kaasas ei kanna, siis ratas käekõrvale ja tasapisi sörkides koju tagasi. Samas kui äpardust poleks juhtunud, siis mine tea, võibolla oleks ka päeva Heategu tegemata jäänud. Asi nimelt selles, et keegi raibert oli Laagri-Saue vahel populaarsele rattatrenni rajale Pärnu maanteel pidevjoone taha puruks pildunud Ballantines pudeli. Kuna mul kiiret polnud enam kuhugi, siis veetsingi ennelõunase veerandtunni suuremate ja eriti vastikult salakavalate väiksemate pruunide kildude kokkunoppimisele.

Kodus ootas mind pisuke meeldiv üllatus kui selgus, et championchip.ee edastab maratonilt jooksvalt tulemusi. Mitte küll päris “live” vaid väikese viivitusega, aga ikkagi sai sõprade-tuttavate kannatustele kaudselt kaasa elada. Numbrid rääkisid seda keelt, et Tarvo liikus alguses päris heas tempos, aga lõpus läks vist raskeks ning nelja tunni piir jäi alistamata. Näiteks tõusvas tempos liikunud Raigol oli viimasel kümnel kilomeetril palju rohkem püssirohtu varuks ning jooksis kümneminutilise vahe kinni pluss natuke eest ära ka veel. Olev kestis ka üllatavalt hästi lõpuni.

Tulemused siis esialgselt sellised:

553. Raigo Treimut 4:00:33

568. Tarvo Kapp 4:03:14

574. Olev Kroon 4:03:31

Hullu kannatamist jätkus rajale vaatamata suurepärasele jooksuilmale ilmselt paljudele, sest et neid maratoonareid, kes läbisid viimast kümmet kilomeetrit vapralt kepikõndija tempos kahe tunni tuuri, oli ikka päris mitu.

Ise olen teinud ainult lühemaid jooksuotsi, et jalga hoida ja mitte väga põrutada. Juunis ja juulis jäid jooksukilomeetrid pärast vigastust paraku peaaegu nulli, aga ühe poolmaratoni tahaks sel hooajal veel trenni sees enam-vähem täiega joosta.